Esimene lõik tundub tuttav, aga ülejäänu on hämaravõitu. Meelde see teos ikka ei tule. Võibolla homme on pea selgem.:D

Õige vastus on küll:)

Juba kõik selge.:D

Kiidan topelttärnikest, kes hakkas oma peaga mõtlema, mitte ei tormanud minu moodi kohe guugeldama!:)

See ei tulnud kohe otsinguga välja.

"Mõõgatorkeid, mu härrad, mõõgatorkeid! ... Mitte nõelatorkeid!"
Kuldsed sõnad, mis väärt on ajalukku jääma, kahju ainult, et nad olid pööratud nende tattninade poole, kes oma viksikastidest suuremad polnud, ja rüütlite poole, kes üldse mõõka käes ei suutnud hoida!

Sealtsamast.

Ah, vabandust, siiski veel midagi: prillid, tohutu suured sinised prillid, millel oli omadus meie kangelase liiga metsikut ilmet pisut pehmendada!

Ka sealt.

Silmi avades oli kangelase esimeseks mõtteks: "Olen lõvide maal!" Mis seal varjata! Mõelda ainult, et lõvid on üsna ligidal, ainult paari sammu kaugusel, üsna käega katsuda, ja et nendega tuleb võitlusse astuda, brrr... Külmavärin jooksis üle ihu ja meie kangelane puges südilt vaiba alla.

Ilmaaegu reetsin ennast ja andsin halba nõu.:(

Mingi rüütliromaan? Kindlasti mitte.
Aga küll topelttärnike homme selge peaga tuleb ja õige vastuse välja ütleb!

Rüütliromaaniks seda vaevalt võib nimetada;) Kaudne seos muidugi on.

Rohkem lõike ei pane. Kes seda lugenud on, peaks küll juba aru saama;)

Vastus on "Tartarin Tarasconist", autor Alphonse Daudet.

Õllesõber läks poodi, tuli mõte natuke õlut juua. Pani 11 õlut ostukorvi. Tundus, et on vähe. Pani 4 juurde. Ikka natuke niru. Võttis ühe veel. Nüüd peaks õhtuks jätkuma:)

Mis oli kassapidaja nimi?

Tere!
Olen kassapidaja ja mu nimi on Liz Cathryn.
Õllesõber on minu teretuttav, igati viks ja viisakas klient. Mõnikord ostab ta ainult 2-3 pudelit õlut ja siis järgmisel korral kurdab, et ei jätkunud, tundus, et oli vähe ning oleks veel tahtnud, kuid ei viitsinud nii hilja enam poodi tulla. Kuigi elab väga lähedal. Ja siis ta ostabki eelnimetatud korraliku koguse ja ma ei näe teda mitu päeva. Aga ma tean, ükskord tuleb ta jälle ...

See on ilus nimi küll:)

Tahaks kohe näha, kui viks ja viisakas on see õllerüütel pärast kümnendat pudelit;)

Non alcohol'iga - pole probleemi.

Õigevanasti oli mõistatus (ei mäleta), mis lõppes sõnadega: "... mis oli vedurijuhi jalanumber?"
On see sinu oma analoogiline?

Kui toda mõistatust õigesti mäletan, siis ei ole eriti sarnane.

Lee?

Peaaegu pihta

Ei tea.

Lea.
Nohh, see oli küll päris mõistatus, mitte nalja.

Nii see on:)

Armastab? Ei armasta?
Väänan käsi, rebin sõrmi,
murtud näpud loobin minema,
nagu rebitakse ennustades õielehti
karikakrailt
ja visatakse nad ära.

Meri rannast kaugeneb,
meri läheb unele...
Nagu öeldakse,
intsident on ammendunud.
Meie armastuse laev
lendas kildudeks
vastu argipäeva kari.

Meie arved on tasa,
pole midagi klaarida,
ei teineteisele tehtud valu,
häda ega solvanguid.

Öö, kell on juba kaks,
sa küllap voodis ju.
Taevas Linnutee särab hõbeahelais.
Mul pole kiiret ja
kiirsõnumitega
sind äratada ja tülitada,
mul pole põhjust.

See luuletus on kirjutatud vabavormis (tunnistan oma küündimatust tõlkimises), poeedile jäi see viimaseks enne varast surma, tänapäeval öeldakse, et see oli tähenduslik luuletus.
Tegemist on kuulsa vene luuletajaga. Kes?

Majakovski. "Lõpetamata"

Õigus!

Üritasin ise leida, ei leidnud. Tõlkisin just hämamiseks. Andsin juhtnööre julgelt, sest olin kindel, et ei tea keegi, hmm. :(
Kuidas oli võimalik leida?
Nii lühikese ajaga?
Väga osav! :-D

Algus reetis. Paljukest neuid luuledusi ikka on, kus karikakra asemel sõrmi katkutakse.
Kümne sõrme pealt...üldse paarisarvu pealt lugedes ei armasta niikuinii.

... et ära tunda, selleks peab teadma.
Mina sattusin sellele läbi laulu, millele lõi muusika D.Tuhmanov 1980-tel.
https://www.youtube.com/watch?v=fSEPUScznM0&list=RDfSEPUScznM0#t=0

Mõista-mõista, mis viib üles ja alla, aga ise paigast ei liigu.

On see tee?