Tere!
Mul on suhe siis juba aasta olnud ühe poisiga, kes on 19 ja ma ise on 17 praegu. Kuna ta on mul esimene, siis vahel tuleb mul mõelda, et mis on armastus ja kas ikka see, mis ma tema vastu tunnen on armastus. Vot, nüüd on käes jälle see aeg, ma ei taha üldse mõeldagi, et ma teda ei armasta aga teatud asjad panevad mind seda mõtetet tekitama. Näiteks, siiani pole me veel vahekorras olnud, teeme lihtsalt käega üksteisele ja ta on küll ahvatlev kuid mul on tegelikult stress vms.kooli ja igasuguste toitumisprobleemide pärast ja ka tülid on üsna tihti, noh, on väiksemaid rohkem kuid ka suuri on nüüd olnud nii, et lahkuminek on kohe tulemas olnud. Ta armastab mind tõeliselt ja ma kadestan teda, et tal ei tule selliseid mõtteid pähe ning ta suudab koguaeg minuga olla ja tahab minuga olla jne. Ma aga ei oska kuidagi käituda, minujaoks on täiesti tavaline, et peale kooli kohtun ma temaga ja nii iga päev. Mul on hea temaga olla ja hirm, et teda ei armasta vms, kaob siis kui temaga olen. Pisarad tulevad silma kui mõelda, et ei armasta teda. Lahku ei taha kindlalt temaga minna, see tundub olevat maailma lõpp, sest ma ei taha kellegi teisega oma tulevikku. Saan aru, et olen noor aga samas, ma ei tea mis mul viga on... võibolla oskab midagigi keegi aidata või tarka öelda.. ma olen hull vist.