Röövel jõuluvana
( ehk jahimehe jutt )

Ise näost ma kaame – lubivalge
leidsin püssi,mis onust – jahimehest seinal rippus
panin jahipüssi värisedes palge
kuid mu käte vahelt maha kukkuma see kippus

Kuid prõmmimine uksele ei jäänd järele
sissetungija see oli ilmselt kuritahtlik
ma kaitsen kodu nüüd ,mis kuulub minu perele
ja seda ohustab kuritegevus – mis tundub ohtlik

Ma püssi avasin – see oli laetud
ja padrun oli millega võis lasta põtru
kui sellest kõmmutan on kohe asi aetud
see maha niidab vägevaid kui nõtru

Nii kõlaski siis lõpuks kõva pauk
olin kindle ,et see röövel on nüüd vaga
tekkis ukse sisse ilmatu suur auk
ja hästi vaikseks jäi nüüd ukse taga

Nüüd kiirelt helistasin politseile
ja teatasin ma kohe sissemurdmisest
et röövima tuldi jõuluõhtul meile
ise rahunesin – heateost saadud hardumusest

Kuid kes seal oli – te aimata ei suuda eal
auklik kingikott ehk päästis tema elu
jõuluvana kõhuli seal trepi peal
nina lõhki ja oigas kurtes valu

Ta vist selja oli keerand – tahtis ära minna
ja kingikotist saanud oli talle justkui kilp
minu “tevitused”augud olid jätnud sinna
te uskuge – ses loos on tõsi iga silp

no tundub, et see oli sul ikka tõeliselt suuur läbielamine, lausa topelthirm/kuna loen seda luuletust juba teist korda/

esimene läks eksikombel valesse kohta - näpukas

vastuseks fruktile: see on ainult nali,nagu seda on iga jahimehejutt