küsimus kuutõrvajale
mõtle nii, et mida sa tahad oma elus saada? saavutada? mis on see siht, kuhu poole püüelda?
nii, räägin endast. mul on alati olnud mingi suund, kuhu poole minna, mingi tugev sisemine siht, motivatsioon, enese suunamine. see on pannud mind ka elu usaldama. näiteks võtame laulmise. laulan ja laulan. käin võistlustel. saan auhindu. alguses ei lähe küll nii nagu peaks, aga ajapikku hakkavad pingutused vilja kandma. saan heaks ja suureks lauljaks. nagu keegi rääkis, et üks suur laulja oli rääkinud, et kui ta oli 4-aastane, siis teda kuulas 3 inimest, kui 10 siis, 40 ja nüüd 20 aastat hiljem, kuulab teda terve staadionitäis rahvast.
sest inimene usaldab iseennast ja usaldab elu.
ta teeb seda, mida ta tahab teha. muusika või laulmine on tema siht, on tema soov, tema sisemine motivatsioon.
hea lause tuleb meelde ka filmist "nunnad hoos 2" kui w.goldberg küsib ühe tüdruku käest, kes tahab lauljaks saada:"mis on esimene asi, mida sa hommikul ärgates mõtled? kui sa mõtled laulmisest ning õhtul magama minnes mõtled ka laulmisest, siis sa oledki juba laulja või näiteks kui sa mõtled tantsimisest siis oledki tantsija jne", see võib tunduda naiivne, aga sellel on ju tõetera sees. mõtted mõjutavad paljuski seda, mida me reaalses elus ette võtame. sellepärast näitavad meie mõtted meie elukvaliteeti, kui on head ja positiivsed mõtted, siis läheneme igale olukorrale ka nii. või vice versa. aga see, et see tüdruk laulmisest mõtles nii hommikul kui ka õhtul ei tee teda veel lauljaks..vaid ta peab suutma ka oma unistused ellu viia.peab minema lauluringi, võtma laulutunde, harjutama, vaeva nägema.
ega ju michelangelo poleks sixtuse kabelile seda maali maalinud, kui keegi poleks talle pintslit ulatanud?
ja see lugu saab ikka alguse ju algusest. inimene peab tegema seda, mis teeb teda õnnelikuks. seda, mida ta tahab teha. ei oska usaldada elu? järelikult mingi hirm hoiab tagasi. sellest ma olen küll ise aru saanud, nii kui on soov ja tahtmine tugev või tugevam, suudab see alistada hirmu ja kõhkluse.
sest mis on hirm? ega hirm pole mingi häbiasi. see on teadmatus, see on märguanne, et ei teata, mis ees ootab. ja kui nüüd defineerida hirmu nii, et hirm on teadmatus, siis pole ju seda teadmatust tarvis häbeneda, sest kõik me kõhkleme ja kahtleme aeg-ajalt ja seetõttu küsimegi nõu.
ja kui inimene ei tea, mida teha..siis usaldagu elu. elu mängib õiged kaardid kätte. lennaku lihtsalt vabalt. aga ärgu kunagi unustagu oma sisemist soovi. sest seesmiselt ikkagi tuleb ärgata..seesmiselt peab meid keegi ju üles raputama, et me hakkaksime ennast liigutama, sest ainult siis, kui meil on ebamugav me ju liigutame, muudame, kiirendame samme. mõtleme asjade üle järgi.
ja kui inimene veel ei tea, mida täna teha, kes olla, mille poole minna, siis jälgigu enda mõtteid ja seda, mida ta tõeliselt teha tahab. tunneb, et läheks ostaks poest jäätist ja raha on,siis mingu, tunneb, et sõidaks kuskile, siis sõitku, tunneb, et suhtleks kellegagi, siis suhelgu..tõkkeid ei tohi ette luua. väline loobki tõkked.ja see pidev soov ühiskonda sobituda, aga kui inimene teab, kes ta on, kuhu ta kuulub, usaldab elu, siis ta ongi ühiskonda sulandunud. siis ta ongi leidnud oma koha. meil kõigil on koht siin päikese all.
edu!