Unetute nurgake
Klassika ja nüüdisluule
Theatre 06. märts 2013, kl 17.32 |
siia kirjutame klassikalist ja nüüdisluulet tuntud luuletajatelt.
amatöörluule jaoks on teemasid piisavalt, las siis olla midagi ka hingele.
mõistagi on ära märgitud ka autor.
*************************************************
////////////////////////////////////////////////////////////////////
Saalomoni Ülemlaulu
ära mulle laula.
Parem embuses mind hoia.
Hoia kaua, kaua.
Hoia heldind karu kombel -
rohmakalt ja hellalt.
Kaugel, kaugel on veel homme -
õnn ei tunne kella.
Riieta mind suudlustega.
Pilkudega kata.
Ilusaimad sõnad ütled
jättes ütlemata.
Hoia embuses mind. Vaiki.
Vaiki kaua, kaua.
Saalomoni Ülemlaulu
sinu süda laulab.
Ave Alavainu
amatöörluule jaoks on teemasid piisavalt, las siis olla midagi ka hingele.
mõistagi on ära märgitud ka autor.
*************************************************
////////////////////////////////////////////////////////////////////
Saalomoni Ülemlaulu
ära mulle laula.
Parem embuses mind hoia.
Hoia kaua, kaua.
Hoia heldind karu kombel -
rohmakalt ja hellalt.
Kaugel, kaugel on veel homme -
õnn ei tunne kella.
Riieta mind suudlustega.
Pilkudega kata.
Ilusaimad sõnad ütled
jättes ütlemata.
Hoia embuses mind. Vaiki.
Vaiki kaua, kaua.
Saalomoni Ülemlaulu
sinu süda laulab.
Ave Alavainu
kikero 06. märts 2013, kl 17.56 |
üleminekuaeg
möödunu on krati rikkus
kassitoome liutee pikkus,
pärn, mis tähtveres ei halju
olematagi on palju.
nagu käsn, mis kurnab tüve,
painab meeli hälbind hüve,
meie kuld on koltund lehed
ja me ise kadund mehed.
ennemuistsed eksirännud
hiilgavad kui pehkind kännud,
elupuud ei kiirga niigi
ümber raadi mõisa tiigi.
tühi kõder punapipra
enne pikka kisub kipra,
üle minnes ununevad
vene talv ja eesti kevad.
Ivar Grünthal
möödunu on krati rikkus
kassitoome liutee pikkus,
pärn, mis tähtveres ei halju
olematagi on palju.
nagu käsn, mis kurnab tüve,
painab meeli hälbind hüve,
meie kuld on koltund lehed
ja me ise kadund mehed.
ennemuistsed eksirännud
hiilgavad kui pehkind kännud,
elupuud ei kiirga niigi
ümber raadi mõisa tiigi.
tühi kõder punapipra
enne pikka kisub kipra,
üle minnes ununevad
vene talv ja eesti kevad.
Ivar Grünthal
luuletaja 06. märts 2013, kl 18.14 |
Theatre 06. märts 2013, kl 18.37 |
Mägra maja
Mägral oli maja nii nagu vaja,
see temalt võttis kogu tema aja.
Juba tehti treppi, juba pandi voodrit,
mägra peres polnud ainsatki loodrit.
Kuni ühel õhtul keegi äkki kloppis,
ukse taga seisid kährikkoerad troppis.
Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha.
Vaatasid siis ringi: korter pole paha!
Miski siin ei klapi, hüüdis vana mäger.
Kõik on korras, papi, vastas talle kährik,
Ruum on teil ju lahe, jääme veidiks siia
poleks mõtet asja kakluseni viia.
Kährikuid on palju, neid on kihvad,
kõhu peal on rotinahast rihmad.
Jäidki koerad majja, seadsid ennast sisse,
omakorda võtsid sõpru korterisse.
Aga mägrapapi kõndis kohtuvahet,
lootuses et kohus nuhtleb seda pahet.
Aga kohtusaksaks oli vana hall karu,
kellel kõik läks meelest, kes ei saanud aru.
Mägrapapi visalt ründas kohtumaja,
kuni tallas sisse suure laia raja.
See ei ole teada, kuidas lõppes kohus,
aga rada lookleb praegugi veel rohus.
Joel Steinfeldt
Mägral oli maja nii nagu vaja,
see temalt võttis kogu tema aja.
Juba tehti treppi, juba pandi voodrit,
mägra peres polnud ainsatki loodrit.
Kuni ühel õhtul keegi äkki kloppis,
ukse taga seisid kährikkoerad troppis.
Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha.
Vaatasid siis ringi: korter pole paha!
Miski siin ei klapi, hüüdis vana mäger.
Kõik on korras, papi, vastas talle kährik,
Ruum on teil ju lahe, jääme veidiks siia
poleks mõtet asja kakluseni viia.
Kährikuid on palju, neid on kihvad,
kõhu peal on rotinahast rihmad.
Jäidki koerad majja, seadsid ennast sisse,
omakorda võtsid sõpru korterisse.
Aga mägrapapi kõndis kohtuvahet,
lootuses et kohus nuhtleb seda pahet.
Aga kohtusaksaks oli vana hall karu,
kellel kõik läks meelest, kes ei saanud aru.
Mägrapapi visalt ründas kohtumaja,
kuni tallas sisse suure laia raja.
See ei ole teada, kuidas lõppes kohus,
aga rada lookleb praegugi veel rohus.
Joel Steinfeldt
♫♪♫♫♪☼ 06. märts 2013, kl 19.21 |
Mulle meeldib Delfi klassika :)
S. von Freeniku ütlemised
Hala
olid millalgi aastaajad
läksid muretult, lenneldes
nüüd on mõtetes aastad ja ajad
tühi kripeldus tunnetes
ajaväledus..
halle päevi, aastaid ja aegu
veeretad rakuta närvides
jääv suutmatus aastaaegu
näha rikastes värvides
värvipimedus..
♥
Poeem moodsast inimesest
mõtete mõte ja arusaam,
sisutühjuse raginas.
kindlal marsruudil kui liinipraam
igapäevases saginas.
hommikust õhtuni samal teel,
tundmatu käsi kõik lavastab.
tundeta tunded ja meeleta meel -
ühel hetkel sa avastad.
kaotanud oskuse kuulata,
oskuse kuulatud saada,
võimetus ise suunata,
võimetus lauseidki seada.
ühel hetkel need tulevad,
katavad näilise sära,
öö kompromissitus vaikuses,
tunned nad lõpuks ka ära.
♥
Tiigrihüpe 2010
võtan hommikukohvi ja kõrvale uudiseid värskeid:
on aasta kakstuhat kümme, kes ütleks mul, milline sajand?
"koolides minestushoogudes nälginud lapsed ootavad velskreid"
tänaval hüljatud peni viimast korda rentslis püsti end ajand.
N asulas tädike, kummikud jalas, järel veab käru vineerist
endisel mõisa alleel pliidi kütteks otsimas hagu.
promille täis, vatijopedes mehed, külapoe ümber spaleeris,
digi TV-s "Lihtsalt Maria" kolmetuhande kümnes jagu.
"Eesti Energial üks koma kaheksa miljardit krooni on kasum"
"Lennufirmad tahavad riigilt kahjude kompensatsiooni"
"Kümme tuhat krooni kuus maksab riigile ministri asum"
"Riigikogu muudab rahvasaadiku töötasu … definitsiooni"
rüüpan viimase lonksu, õnneks tagatoas pere veel magab.
suuke naeratab teki all - uni või unistus totter?
perenaine küllap tänagi eimillestki, ninaesise tagab.
aeg on minna, et paluda: alles jätke meil vähemalt korter.
♥
korraline kontrollringkäik ajurakkudes
pole aega, et sellele mõelda
aega mõelda, kas on üldse aega
aega pole, et endale öelda:
vaja mõelda!
ja nii lööngi käega
♥
Arvutilingvistika
ma foorumeile laulan oodi
mis ilmselt nende tarbeks loodi
kel sobib virtuaalne laat
"ego optimum!" hüüdes.
protsess on lihtne, üksnes räägid
ja parandab kõik puudujäägid
protsessoriga emaplaat
sind esindada püüdes.
saab parandada tuhme jooni
kui muudad vaid resolutsiooni
ning hoolsalt surfab sündikaat
ekraani peamenüüdes.
♥
kogu elu
ema oli naine
õde oli naine
eeskujuks naiselikkuses
tädi oli naine
ülem oli naine
nutt tuli peale tikkudes
tütar oli naine
naine oli naine
eks ela ses suguderikkuses
♥
aeronautikast
ma muidu olen laisk, ei liigu
ja leban higi pühkides
saab füüsis vaimsusega liidu
vaid üles-alla nühkides
♥
Pohmell
kukkumas kägu
tõuseb kaste seest päike
naeratav hommik
paistes on nägu
väljas on pori ja äike
jalas mul kummik
meeltes vaid hägu
meenutan eilaseid käike
mõistuses ummik
♥
valguse peegeldus vees
rohi kui kasteses kees -
sillerdus pelk, päikese valgel,
värvide mäng
valguse peegeldus vees -
värelev välk, ilus ja malbe,
jõgi ning säng
langedes vahuselt keeb -
valguse helk, tantsimas jalgel,
kosk, vete läng
nõutuks mind teeb -
peegeldus kalk, pisar su palgel,
valguse äng...
♥
Kell tasa kõrgest tornist kesköötundi teatab,
ta vaikselt pimeduses kaksteist korda lööb.
Sa hetkeks seisata, aeg täna korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel kaunid küünlad,
ning usu homsesse, et see on õnne täis.
Hetk minevikust proovi mõtteis kinni püüda,
mis Sulle rõõmu tõi või Sulle kaunis näis.
Ja oma salasoovid sosista kõik tuulde,
ning otsi üles oma enda hoburaud.
Ning siis üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluunistuseks silmalaud.
♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥
Ja boonusena üks lasteluuletus Delfi Tähekesest :)
VALLA VIINER VALLATU
PÕLLU PEAL KOMBAINIGA,
LÕIKAS ONU NISU.
ET SAAKS HEA DISAINIGA,
PAKEND OMAL SISU.
NISU VEETI VESKISSE,
JAHVATATI JAHUKS.
KOOKI, SAIA, MESKISSE,
JAHU KÕIK EI MAHUKS.
SESTAP TORE TÄDIGI,
JAHU KEETIS, PRAADIS.
TEGI SELLEST VIINERI,
LIHAKOMBINAADIS.
:DDD
S. von Freeniku ütlemised
Hala
olid millalgi aastaajad
läksid muretult, lenneldes
nüüd on mõtetes aastad ja ajad
tühi kripeldus tunnetes
ajaväledus..
halle päevi, aastaid ja aegu
veeretad rakuta närvides
jääv suutmatus aastaaegu
näha rikastes värvides
värvipimedus..
♥
Poeem moodsast inimesest
mõtete mõte ja arusaam,
sisutühjuse raginas.
kindlal marsruudil kui liinipraam
igapäevases saginas.
hommikust õhtuni samal teel,
tundmatu käsi kõik lavastab.
tundeta tunded ja meeleta meel -
ühel hetkel sa avastad.
kaotanud oskuse kuulata,
oskuse kuulatud saada,
võimetus ise suunata,
võimetus lauseidki seada.
ühel hetkel need tulevad,
katavad näilise sära,
öö kompromissitus vaikuses,
tunned nad lõpuks ka ära.
♥
Tiigrihüpe 2010
võtan hommikukohvi ja kõrvale uudiseid värskeid:
on aasta kakstuhat kümme, kes ütleks mul, milline sajand?
"koolides minestushoogudes nälginud lapsed ootavad velskreid"
tänaval hüljatud peni viimast korda rentslis püsti end ajand.
N asulas tädike, kummikud jalas, järel veab käru vineerist
endisel mõisa alleel pliidi kütteks otsimas hagu.
promille täis, vatijopedes mehed, külapoe ümber spaleeris,
digi TV-s "Lihtsalt Maria" kolmetuhande kümnes jagu.
"Eesti Energial üks koma kaheksa miljardit krooni on kasum"
"Lennufirmad tahavad riigilt kahjude kompensatsiooni"
"Kümme tuhat krooni kuus maksab riigile ministri asum"
"Riigikogu muudab rahvasaadiku töötasu … definitsiooni"
rüüpan viimase lonksu, õnneks tagatoas pere veel magab.
suuke naeratab teki all - uni või unistus totter?
perenaine küllap tänagi eimillestki, ninaesise tagab.
aeg on minna, et paluda: alles jätke meil vähemalt korter.
♥
korraline kontrollringkäik ajurakkudes
pole aega, et sellele mõelda
aega mõelda, kas on üldse aega
aega pole, et endale öelda:
vaja mõelda!
ja nii lööngi käega
♥
Arvutilingvistika
ma foorumeile laulan oodi
mis ilmselt nende tarbeks loodi
kel sobib virtuaalne laat
"ego optimum!" hüüdes.
protsess on lihtne, üksnes räägid
ja parandab kõik puudujäägid
protsessoriga emaplaat
sind esindada püüdes.
saab parandada tuhme jooni
kui muudad vaid resolutsiooni
ning hoolsalt surfab sündikaat
ekraani peamenüüdes.
♥
kogu elu
ema oli naine
õde oli naine
eeskujuks naiselikkuses
tädi oli naine
ülem oli naine
nutt tuli peale tikkudes
tütar oli naine
naine oli naine
eks ela ses suguderikkuses
♥
aeronautikast
ma muidu olen laisk, ei liigu
ja leban higi pühkides
saab füüsis vaimsusega liidu
vaid üles-alla nühkides
♥
Pohmell
kukkumas kägu
tõuseb kaste seest päike
naeratav hommik
paistes on nägu
väljas on pori ja äike
jalas mul kummik
meeltes vaid hägu
meenutan eilaseid käike
mõistuses ummik
♥
valguse peegeldus vees
rohi kui kasteses kees -
sillerdus pelk, päikese valgel,
värvide mäng
valguse peegeldus vees -
värelev välk, ilus ja malbe,
jõgi ning säng
langedes vahuselt keeb -
valguse helk, tantsimas jalgel,
kosk, vete läng
nõutuks mind teeb -
peegeldus kalk, pisar su palgel,
valguse äng...
♥
Kell tasa kõrgest tornist kesköötundi teatab,
ta vaikselt pimeduses kaksteist korda lööb.
Sa hetkeks seisata, aeg täna korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel kaunid küünlad,
ning usu homsesse, et see on õnne täis.
Hetk minevikust proovi mõtteis kinni püüda,
mis Sulle rõõmu tõi või Sulle kaunis näis.
Ja oma salasoovid sosista kõik tuulde,
ning otsi üles oma enda hoburaud.
Ning siis üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluunistuseks silmalaud.
♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥ ♥
Ja boonusena üks lasteluuletus Delfi Tähekesest :)
VALLA VIINER VALLATU
PÕLLU PEAL KOMBAINIGA,
LÕIKAS ONU NISU.
ET SAAKS HEA DISAINIGA,
PAKEND OMAL SISU.
NISU VEETI VESKISSE,
JAHVATATI JAHUKS.
KOOKI, SAIA, MESKISSE,
JAHU KÕIK EI MAHUKS.
SESTAP TORE TÄDIGI,
JAHU KEETIS, PRAADIS.
TEGI SELLEST VIINERI,
LIHAKOMBINAADIS.
:DDD
Cummings 06. märts 2013, kl 19.31 |
Kusagil, kus ma ei ole kunagi käinud, ilma kahtluseta kõrgemal
kõigist teistest kogemustest, on sinu silmade vaikus:
su kõige õrnemaski liigutuses on midagi, mis mind endasse sulgeb,
või mida ma ei saa puudutada, sest see on liiga lähedal
su põgusaimgi pilk taasavab mu vähima pingutuseta
kuigi olen end sulgenud kui peopesa,
sa avad mu alati kroonleht kroonlehe haaval nagu Kevad avab
(puudutades vilunult, saladuslikult) oma esimese roosi
või kui su soov on mind sulgeda, mina ja
mu elu sulgume väga kaunilt, äkiliselt,
nagu kujutleks lille süda
kõikjale langevat lund
miski, mida me siin maailmas kogeme, ei ole võrdne
sinu haldjaliku hapruse väega: mille kude
annab mulle kõikide maade värvid,
jagades iga hingetõmbega surma ja igavikku
(ma ei tea, mis see sinu juures on, miski sulgeb
ja avab; tean vaid, et miski minus mõistab
sinu silmade hääl on sügavam kui kõik roosid)
kellelgi, isegi mitte vihmal, ei ole nii väikeseid käsi
E.E.Cummings
kõigist teistest kogemustest, on sinu silmade vaikus:
su kõige õrnemaski liigutuses on midagi, mis mind endasse sulgeb,
või mida ma ei saa puudutada, sest see on liiga lähedal
su põgusaimgi pilk taasavab mu vähima pingutuseta
kuigi olen end sulgenud kui peopesa,
sa avad mu alati kroonleht kroonlehe haaval nagu Kevad avab
(puudutades vilunult, saladuslikult) oma esimese roosi
või kui su soov on mind sulgeda, mina ja
mu elu sulgume väga kaunilt, äkiliselt,
nagu kujutleks lille süda
kõikjale langevat lund
miski, mida me siin maailmas kogeme, ei ole võrdne
sinu haldjaliku hapruse väega: mille kude
annab mulle kõikide maade värvid,
jagades iga hingetõmbega surma ja igavikku
(ma ei tea, mis see sinu juures on, miski sulgeb
ja avab; tean vaid, et miski minus mõistab
sinu silmade hääl on sügavam kui kõik roosid)
kellelgi, isegi mitte vihmal, ei ole nii väikeseid käsi
E.E.Cummings
Miks mitte 06. märts 2013, kl 19.40 |
Miks mitte?
Miks mitte end kogeda korraks kui hullu -
kui päästmatult ahnet venda!
Miks põlema heitun kui sädemest kullu,
miks õndsalt ma reedan enda?
Miks rikkusi raban ma padrikuid joostes,
mis julmus must peletab armsad?
Näen ilu ja rassi Apolloni hoostes,
mu silmad kui vargal on varmsad.
Ja milline tõbi on see veel, et hetkel,
mis vajab mind, lagunen liivaks?
Eks olen vist tühjuse tõe poole retkel,
jääb enesepete mu tiivaks.
/Harald Parrest/
Miks mitte end kogeda korraks kui hullu -
kui päästmatult ahnet venda!
Miks põlema heitun kui sädemest kullu,
miks õndsalt ma reedan enda?
Miks rikkusi raban ma padrikuid joostes,
mis julmus must peletab armsad?
Näen ilu ja rassi Apolloni hoostes,
mu silmad kui vargal on varmsad.
Ja milline tõbi on see veel, et hetkel,
mis vajab mind, lagunen liivaks?
Eks olen vist tühjuse tõe poole retkel,
jääb enesepete mu tiivaks.
/Harald Parrest/
Theatre 06. märts 2013, kl 19.48 |
Kogu mind kokku tolmust
On päevi mil mulle ei piisa
maakera pöörlemishoost.
Otsa saab vunk ja siis ma
lagunen üleni koost.
Neil päevil Jumal on kaugel,
nii triljon, biljon vaksa,
ja oma laulusid lauldes
nokib kotkas mu maksa.
Õhk minu ümber on hõre,
rõhk minu rinna sees ränk.
Kraaksun kui vettinud vares,
krooksun kui külmunud kõre,
kähe ja käre ja tõre,
kustuta ära see lamp.
Kustuta ära või ära
nõnda eredalt sära!
Kustuta ära, kui saad,
tähtede müriaad.
Pilkases pimedas tolmust
jällegi kokku mind kogu!
Kunagi kusagil olnust
kokku kogu mu kogu.
Kogu mind kokku ning
puhu mu sisse hing!
Mu peale ja sisse end puhu,
et kaoks minust tinane tusk,
et kaoksid mu paised ja muhud,
ja minusse tuleks usk,
et tähisel Linnuteel
me elame, oleme veel,
et olgu kui tahes pelk -
mu silmis oleks su helk.
Vladislav Koržets
On päevi mil mulle ei piisa
maakera pöörlemishoost.
Otsa saab vunk ja siis ma
lagunen üleni koost.
Neil päevil Jumal on kaugel,
nii triljon, biljon vaksa,
ja oma laulusid lauldes
nokib kotkas mu maksa.
Õhk minu ümber on hõre,
rõhk minu rinna sees ränk.
Kraaksun kui vettinud vares,
krooksun kui külmunud kõre,
kähe ja käre ja tõre,
kustuta ära see lamp.
Kustuta ära või ära
nõnda eredalt sära!
Kustuta ära, kui saad,
tähtede müriaad.
Pilkases pimedas tolmust
jällegi kokku mind kogu!
Kunagi kusagil olnust
kokku kogu mu kogu.
Kogu mind kokku ning
puhu mu sisse hing!
Mu peale ja sisse end puhu,
et kaoks minust tinane tusk,
et kaoksid mu paised ja muhud,
ja minusse tuleks usk,
et tähisel Linnuteel
me elame, oleme veel,
et olgu kui tahes pelk -
mu silmis oleks su helk.
Vladislav Koržets
♫♪♫♫♪☼ 06. märts 2013, kl 20.21 |
A.Alavainu mulle meeldis :)
I.Grünthal, J.Steinfeldt, E.Cummings mitte :(
¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤
Lihtne luuletus
kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis
viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema
¤
Loetelu
süda kadus ära
suvi kadus ära
mina ei märganud
alguses
mölder kadus ära
tiivad võeti ära
keldri hämaras
valguses
vanaisa vaatas
vanaema vaatas
õnn tuli silmade
sulgudes
isa viidi ära
ema viidi ära
kodu läks ise
ulgudes
¤
Ma olen pannud segast
Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda
¤
Tagala
Ma hammustasin miskipärast huulde,
ja meelde tuli vana muinasjutt,
kus tuhka maeti pühitsetud tuulde,
et maa pääl poleks ühtki õnnetut.
Kell oli viis ja valgus muutumatu,
kõik seisis paigal. Lombid läikisid.
Kui kell sai kuus, siis tundus mulle äkki,
et terve elu sõbrad vaikisid.
Ja mina samuti ja nõnda läbi elu,
mis kiirelt kohutavaks kippus meie käes.
Kell tagus seitset. Kohvik tehti lahti.
Kõik, kõik mu sõbrad olid sõjaväes.
¤
Latern
Lillemüüjatel hakkas külm
enam ei õitse nemad
ma ei tea kuhu sooja nad
lähevad kuni on kevad
Lillemüüjatel hakkas külm
lilled kukkusid käest
sees ja väljas detsember on
seda tean omast käest
Linnud lendasid lõunasse
nii seisab raamatus
minu jätsid nad valvama
arusaamatus
Linnas mis polegi linn
riigis mis riik ei ole
hommikul nõksub nupp
minus kustutad tule
/Jüri Üdi alias Juhan Viiding/
I.Grünthal, J.Steinfeldt, E.Cummings mitte :(
¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤ ¤
Lihtne luuletus
kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis
viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema
¤
Loetelu
süda kadus ära
suvi kadus ära
mina ei märganud
alguses
mölder kadus ära
tiivad võeti ära
keldri hämaras
valguses
vanaisa vaatas
vanaema vaatas
õnn tuli silmade
sulgudes
isa viidi ära
ema viidi ära
kodu läks ise
ulgudes
¤
Ma olen pannud segast
Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda
¤
Tagala
Ma hammustasin miskipärast huulde,
ja meelde tuli vana muinasjutt,
kus tuhka maeti pühitsetud tuulde,
et maa pääl poleks ühtki õnnetut.
Kell oli viis ja valgus muutumatu,
kõik seisis paigal. Lombid läikisid.
Kui kell sai kuus, siis tundus mulle äkki,
et terve elu sõbrad vaikisid.
Ja mina samuti ja nõnda läbi elu,
mis kiirelt kohutavaks kippus meie käes.
Kell tagus seitset. Kohvik tehti lahti.
Kõik, kõik mu sõbrad olid sõjaväes.
¤
Latern
Lillemüüjatel hakkas külm
enam ei õitse nemad
ma ei tea kuhu sooja nad
lähevad kuni on kevad
Lillemüüjatel hakkas külm
lilled kukkusid käest
sees ja väljas detsember on
seda tean omast käest
Linnud lendasid lõunasse
nii seisab raamatus
minu jätsid nad valvama
arusaamatus
Linnas mis polegi linn
riigis mis riik ei ole
hommikul nõksub nupp
minus kustutad tule
/Jüri Üdi alias Juhan Viiding/
♫♪♫♫♪☼ 06. märts 2013, kl 20.33 |
Ja see Viidingu luuletus on nagu rusikas silmaauku!
Realistliku ingli laul
Kiskuge küljest mu tiivad,
monteerige endale külge.
Vaadake kuhu nad viivad teid,
te rasvased hülged.
Mõni teist üles võib tõusta
meetrit - paarkümmend vast.
Mitte rohkem, kuigi
te olete tühine last,
mida mu vaesed tiivad
peavad kaua veel kandma.
Uskuge ükskord siiski
peate nad tagasi andma.
Tagasi elule ennast
proovige raiped, võita,
surmametrooga ükskord
tuleb teil põrgusse sõita.
Realistliku ingli laul
Kiskuge küljest mu tiivad,
monteerige endale külge.
Vaadake kuhu nad viivad teid,
te rasvased hülged.
Mõni teist üles võib tõusta
meetrit - paarkümmend vast.
Mitte rohkem, kuigi
te olete tühine last,
mida mu vaesed tiivad
peavad kaua veel kandma.
Uskuge ükskord siiski
peate nad tagasi andma.
Tagasi elule ennast
proovige raiped, võita,
surmametrooga ükskord
tuleb teil põrgusse sõita.
Th 06. märts 2013, kl 21.07 |
ekm 06. märts 2013, kl 21.39 |
Ах, эта ночь так дивно хороша!
Она томит и нас чарует снова...
О, говори: иль не найдётся слова,
Чтоб высказать всё, чем полна душа?
В такую ночь нельзя владеть собой,
Из груди сердце вырваться готово!...
Нет, замолчи: чтО может наше слово
Пред несказанной прелестью такой?
К. Р. (великий князь Константин Константинович Романов)
Она томит и нас чарует снова...
О, говори: иль не найдётся слова,
Чтоб высказать всё, чем полна душа?
В такую ночь нельзя владеть собой,
Из груди сердце вырваться готово!...
Нет, замолчи: чтО может наше слово
Пред несказанной прелестью такой?
К. Р. (великий князь Константин Константинович Романов)
Rexx 06. märts 2013, kl 21.53 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
Uurime ussi
Kas vihmaussil saba on taga
või on see saba tal ees?
Ja kui tal on pea,
siis see pea vist ei jaga,
kas ta on taga või ees.
Ja kus on ta naba ja jalalaba
ja kas ta on naine või mees?
Kerge öelda - mõtle peaga!
Aga ütle talle heaga,
kummas otsas on ta pea.
Ise ta vist küll ei tea.
Ilmar Trull
Kas vihmaussil saba on taga
või on see saba tal ees?
Ja kui tal on pea,
siis see pea vist ei jaga,
kas ta on taga või ees.
Ja kus on ta naba ja jalalaba
ja kas ta on naine või mees?
Kerge öelda - mõtle peaga!
Aga ütle talle heaga,
kummas otsas on ta pea.
Ise ta vist küll ei tea.
Ilmar Trull
hilisõhtune 06. märts 2013, kl 23.27 |
Allikas
Sulame õige selleks rippuvate okstega kuuseks,
naljakaks suureks kuuseks,
mis allikat valvab.
Vesi voolab siis alati välja me südame juurest
ja me seisame, seisame sada aastat ta kaldal
ning allikas voolab ikka välja me südame juurest.
Igal õhtul selgesse vette
upub tähtedelend,
igal õhtul allikat kuulates
kuulame iseend.
Ly Seppel
Sulame õige selleks rippuvate okstega kuuseks,
naljakaks suureks kuuseks,
mis allikat valvab.
Vesi voolab siis alati välja me südame juurest
ja me seisame, seisame sada aastat ta kaldal
ning allikas voolab ikka välja me südame juurest.
Igal õhtul selgesse vette
upub tähtedelend,
igal õhtul allikat kuulates
kuulame iseend.
Ly Seppel
Rexx 07. märts 2013, kl 22.32 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
Theatre Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mägra maja
>
> Mägral oli maja nii nagu vaja,
> > see temalt võttis kogu tema aja.
> Juba tehti t
> reppi, juba pandi voodrit,
> mägra peres polnud a
> insatki loodrit.
>
> Kuni ühel õhtul keegi äkki
> kloppis,
> ukse taga seisid kährikkoerad troppis
> .
> Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha.
> Va
> atasid siis ringi: korter pole paha!
>
> Miski
> siin ei klapi, hüüdis vana mäger.
> Kõik on korra
> s, papi, vastas talle kährik,
> Ruum on teil ju l
> ahe, jääme veidiks siia
> poleks mõtet asja kaklu
> seni viia.
>
> Kährikuid on palju, neid on kihv
> ad,
> kõhu peal on rotinahast rihmad.
> Jäidki k
> oerad majja, seadsid ennast sisse,
> omakorda võt
> sid sõpru korterisse.
>
> Aga mägrapapi kõndis
> kohtuvahet,
> lootuses et kohus nuhtleb seda pahe
> t.
> Aga kohtusaksaks oli vana hall karu,
> kell
> el kõik läks meelest, kes ei saanud aru.
>
> Mä
> grapapi visalt ründas kohtumaja,
> kuni tallas si
> sse suure laia raja.
> See ei ole teada, kuidas l
> õppes kohus,
> aga rada lookleb praegugi veel roh
> us.
>
> Joel Steinfeldt
täpsustuseks pean ütlema, et "Mägra maja" tegelik autor on Helvi Jürisson!
-------------------------------------------------------
> Mägra maja
>
> Mägral oli maja nii nagu vaja,
> > see temalt võttis kogu tema aja.
> Juba tehti t
> reppi, juba pandi voodrit,
> mägra peres polnud a
> insatki loodrit.
>
> Kuni ühel õhtul keegi äkki
> kloppis,
> ukse taga seisid kährikkoerad troppis
> .
> Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha.
> Va
> atasid siis ringi: korter pole paha!
>
> Miski
> siin ei klapi, hüüdis vana mäger.
> Kõik on korra
> s, papi, vastas talle kährik,
> Ruum on teil ju l
> ahe, jääme veidiks siia
> poleks mõtet asja kaklu
> seni viia.
>
> Kährikuid on palju, neid on kihv
> ad,
> kõhu peal on rotinahast rihmad.
> Jäidki k
> oerad majja, seadsid ennast sisse,
> omakorda võt
> sid sõpru korterisse.
>
> Aga mägrapapi kõndis
> kohtuvahet,
> lootuses et kohus nuhtleb seda pahe
> t.
> Aga kohtusaksaks oli vana hall karu,
> kell
> el kõik läks meelest, kes ei saanud aru.
>
> Mä
> grapapi visalt ründas kohtumaja,
> kuni tallas si
> sse suure laia raja.
> See ei ole teada, kuidas l
> õppes kohus,
> aga rada lookleb praegugi veel roh
> us.
>
> Joel Steinfeldt
täpsustuseks pean ütlema, et "Mägra maja" tegelik autor on Helvi Jürisson!
Rexx 10. märts 2013, kl 21.49 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
Kui sa tuled, too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima, kohviube,
tule tuuluta mu tube;
minu kodu on mu urgas,
hallitus ja hais on nurgas,
tules ära tuld küll süüta,
ära uuri, ära tüüta
manitsustega mu kõrvu,
igatsen vaid sinu õrnu
unistusi uuest ajast,
puhtast, valgest vangimajast.
Hando Runnel
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima, kohviube,
tule tuuluta mu tube;
minu kodu on mu urgas,
hallitus ja hais on nurgas,
tules ära tuld küll süüta,
ära uuri, ära tüüta
manitsustega mu kõrvu,
igatsen vaid sinu õrnu
unistusi uuest ajast,
puhtast, valgest vangimajast.
Hando Runnel
kuu 10. märts 2013, kl 22.20 |
Theatre 11. märts 2013, kl 11.36 |
Vabandan kahetsusväärselt tekkinud vea eest, mis juhtus seetõttu, et kasutasin vaid üht allikat.
Usaldasin liialt Laulude Andmebaasi, kus ära oli märgitud ainult viisi looja, ja mitte ka sõnade autor - nagu tavaliselt, kui need on erinevad.
http://www.bandeesti.ee/laulud/naitalaul.php?laul=892
Loomulikult on Mägra maja sõnad kirjutanud Helvi Jürisson.
Usaldasin liialt Laulude Andmebaasi, kus ära oli märgitud ainult viisi looja, ja mitte ka sõnade autor - nagu tavaliselt, kui need on erinevad.
http://www.bandeesti.ee/laulud/naitalaul.php?laul=892
Loomulikult on Mägra maja sõnad kirjutanud Helvi Jürisson.
Theatre 11. märts 2013, kl 11.38 |
kikero 14. märts 2013, kl 00.54 |
häid hunte mahub palju ühte lauta...
häid hunte mahub palju ühte lauta
ja julge hundi rind on rasvane
kuid lauda ust me siiski veel ei paota
vaid peenramaa peal sparglit kastame
häid lambaid mahub palju hundi kõhtu
siis hundi kõht on tõesti rasvane
ja alles siis kui kätte jõuab õhtu
jah alles siis me kiskjaiks kasvame
Veiko Belials
häid hunte mahub palju ühte lauta
ja julge hundi rind on rasvane
kuid lauda ust me siiski veel ei paota
vaid peenramaa peal sparglit kastame
häid lambaid mahub palju hundi kõhtu
siis hundi kõht on tõesti rasvane
ja alles siis kui kätte jõuab õhtu
jah alles siis me kiskjaiks kasvame
Veiko Belials
veel B-lt 14. märts 2013, kl 10.07 |
Las
Las rooste rabab rauda
Las halge nilpsab leek
Kes jõuetu – läeb hauda
Ja vaesed pärib seek
Las repetuvad rondid
Las tumeneda kuld
Las pudenevad kondid
Las mureneda muld
Las sõrenevad liivad
Las tumenevad ööd
Las hõrenevad tiivad
Las aeg teeb oma tööd
Las soodest saavad rabad
On maailm püsita
Las rooste rauda rabab
Me käest ei küsita
Veiko Belials
“Sina ja vaikus ja pajud”
Las rooste rabab rauda
Las halge nilpsab leek
Kes jõuetu – läeb hauda
Ja vaesed pärib seek
Las repetuvad rondid
Las tumeneda kuld
Las pudenevad kondid
Las mureneda muld
Las sõrenevad liivad
Las tumenevad ööd
Las hõrenevad tiivad
Las aeg teeb oma tööd
Las soodest saavad rabad
On maailm püsita
Las rooste rauda rabab
Me käest ei küsita
Veiko Belials
“Sina ja vaikus ja pajud”
38.seeria 14. märts 2013, kl 11.18 |
gavriila tartus ringi tuiab,
hing talt elamusi nuiab.
äkki plangul silti märkab
mõte geniaalne tärkab
mitu muuseumi meil on?
võtan kätte, käin kõik läbi
luts ja viisud, seedrikäbi
baer, see karl ernst von
ma vaatan oma silmaga,
mis toimunud maailmaga
ja kuidas moodne rüperaal
on mingist hetkest museaal
rauno schults
/ausalt öeldes paras pask, a seeeest sobib hästi kohaliku lullari konteksti/
hing talt elamusi nuiab.
äkki plangul silti märkab
mõte geniaalne tärkab
mitu muuseumi meil on?
võtan kätte, käin kõik läbi
luts ja viisud, seedrikäbi
baer, see karl ernst von
ma vaatan oma silmaga,
mis toimunud maailmaga
ja kuidas moodne rüperaal
on mingist hetkest museaal
rauno schults
/ausalt öeldes paras pask, a seeeest sobib hästi kohaliku lullari konteksti/
Emakeelepäevaks 14. märts 2013, kl 17.46 |
- PÕLV -
Praeguse põlvkonna
etteheide eelmistele:
“Paremasse põlve
põlvili ei jõua!”
¤-¤
- POOL -
Olime,
nagu alati,
sinu pool.
Kerisime lõnga -
sinul lõng
ja minul pool.
Ometi jäi
see kõik
alati pooleli.
¤-¤
- NOOT -
Meie rannakülas
elasid varasema vabaduse ajal
muusikud ja kalurid.
Ühed tundsid nooti,
teised vedasid noota.
Tuli uus võim,
keelas nooda vedamise ära.
Nooti võis edasi tunda,
ainult et laule
pidi nüüd hoolega valima.
¤-¤
- TINA -
Olin laps
tinase taevaga paigas,
kus tehases
päeval viiliti
ja õhtul tinutati.
Nüüd on kõik teisiti.
Tehas kadus
nagu tina tuhka.
Sulev Oll
"Sõnad iseeneses"
Praeguse põlvkonna
etteheide eelmistele:
“Paremasse põlve
põlvili ei jõua!”
¤-¤
- POOL -
Olime,
nagu alati,
sinu pool.
Kerisime lõnga -
sinul lõng
ja minul pool.
Ometi jäi
see kõik
alati pooleli.
¤-¤
- NOOT -
Meie rannakülas
elasid varasema vabaduse ajal
muusikud ja kalurid.
Ühed tundsid nooti,
teised vedasid noota.
Tuli uus võim,
keelas nooda vedamise ära.
Nooti võis edasi tunda,
ainult et laule
pidi nüüd hoolega valima.
¤-¤
- TINA -
Olin laps
tinase taevaga paigas,
kus tehases
päeval viiliti
ja õhtul tinutati.
Nüüd on kõik teisiti.
Tehas kadus
nagu tina tuhka.
Sulev Oll
"Sõnad iseeneses"
Rexx 16. märts 2013, kl 00.13 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
la-femme 16. märts 2013, kl 10.51 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
la-femme 17. märts 2013, kl 17.18 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
Rexx 21. märts 2013, kl 21.32 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
Kui rääkisin sinuga õrnuste keeles
mind uskuda harva sa julgesid
kui rääkisin arukas kainuse keeles
siis vastuseks kõrvad sa sulgesid
Kui rääkisin sinuga tummuse keeles
mind mõnikord kuulvatki näisid sa
kuid täiesti mõistmatus valusas keeles
siis jälle mu unedes käisid sa
Kui proovisin rääkida pilgete keeles
need millest küll sündimast tõrkusid
ma rääkisin sinuga tuhandes keeles
kõik jõuetult tagasi põrkusid
Ja uuesti uuesti õrnuste keeles
su luidetel tuikudes hüüdsin ma
ja kaste ja vihma ja allika keeles
su liivasid võluda püüdsin ma
Mis asi mis oli ja rääkis mis keeles
kuid midagi purustas lõhkus see
pea rääkima õppisin tundmatus keeles
pea selgeks ma õppisin jõhkruse
Sa sõnu ka jõhkruse valusas keeles
ei mõistnud küll taipasid valu sa
ent seda ei mõistnud, et minul ses keeles
et minul on sinust veel valusam
Sa andesta, armas, kui tuhandes keeles
ei olda ka armsale mõistetav
võibolla siis tuhande esimest, kallis,
ei mõisteta, lihtsalt ei mõisteta
ma ometi näen sinu silmi, mis keeles
mis keeles küll sõnad su huulile
ja millal see oli, ah millal mis keeles
me teineteist viimati kuulsime?
Rudolf Rimmel
mind uskuda harva sa julgesid
kui rääkisin arukas kainuse keeles
siis vastuseks kõrvad sa sulgesid
Kui rääkisin sinuga tummuse keeles
mind mõnikord kuulvatki näisid sa
kuid täiesti mõistmatus valusas keeles
siis jälle mu unedes käisid sa
Kui proovisin rääkida pilgete keeles
need millest küll sündimast tõrkusid
ma rääkisin sinuga tuhandes keeles
kõik jõuetult tagasi põrkusid
Ja uuesti uuesti õrnuste keeles
su luidetel tuikudes hüüdsin ma
ja kaste ja vihma ja allika keeles
su liivasid võluda püüdsin ma
Mis asi mis oli ja rääkis mis keeles
kuid midagi purustas lõhkus see
pea rääkima õppisin tundmatus keeles
pea selgeks ma õppisin jõhkruse
Sa sõnu ka jõhkruse valusas keeles
ei mõistnud küll taipasid valu sa
ent seda ei mõistnud, et minul ses keeles
et minul on sinust veel valusam
Sa andesta, armas, kui tuhandes keeles
ei olda ka armsale mõistetav
võibolla siis tuhande esimest, kallis,
ei mõisteta, lihtsalt ei mõisteta
ma ometi näen sinu silmi, mis keeles
mis keeles küll sõnad su huulile
ja millal see oli, ah millal mis keeles
me teineteist viimati kuulsime?
Rudolf Rimmel
Cbv 22. märts 2013, kl 10.35 |
Kord 04. aprill 2013, kl 08.57 |
Lisa postitus