Pirca, tead, täpselt kümnesse kirjutasid, just nii ma kah tunnen.
Ei no mis tööd, ma olen elus teinud tööd nii, et silmist tuld välja ja jalust nõrgaks. Teinud tööd füüsilise jõu piiril ja ma pean tunnistama, et olen olnud päris tugeva taluvusega.
Mina võin oma ettevõtmise otsas ju istuda, aga mu lapsed on valinud teised erialad. Ärge hakake küsima millised, nende valikud on ka sellised, mis neid elus edasi viivad.
Ma võin alati ju laste juurde minna ja siis võtta näiteks lapselapse ja teha midagi. Siis lähen oma lastega näites šoppama. See ei ole ikka see.
Sa oled rabanud tööd teha, kodu korras hoida, teinud kõik selleks, et lapsed saaks koolitatud ja siis ühel hetkel on blää. See on kohutav tunne, selleni jõuda on kohutav. Avastada, et sa oled vana ja vananed on kohutav.
ah jaa lisaks kõigele pean ütlema, et mul ei ole vaja miskit armumist ega kaaslast ega seksi, asi pole üldsegi selles.
Võiks ju õnnelik olla aga mina tunnen iga päevaga, et jumalast jamaks läheb. Mul ei ole enam pinget ja kohustusi!
ma olen jah imelik, ausalt öeldes tean ise kah seda
Vana! Ma ei ole veel viiskümmend.
kuidas te vananete ja hakkama saate?
mul on keskeakriis!!!!