Hmm... esimene uitmõte, mis mind eelmist kommentaari lugedes tabas:

.


Sulesall oli esimene pähetulnud vast boale.
Madudega meite metsas on samamoodi nagu pärdikutega, teisisõnu: pole nagu kuidagi ega kedagi.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 19.10.2016 23.15.

Esimene mõte, mis tabas,
välguna pihta lõi,
oli et kellegi sabas,
tere jäi kadunuks või?!

Kuid roosasuleline kohevuse mõte on intrigeerivalt edev, mis õnneks päädib vaid uitmõttega, segamata banaani koorel liugu lasta. Sulgedel ongi komme karvkatte külge kinnituda, kui sulesall tihedalt ümber kaela. Eestimaa talved on siiski jahedad.

Oh jah... tere ikka ka, tundmatu Pärdik.
Kas mina pidin boa olema? Pole parata, teinekord ei taipa ma ilmselgeid vihjeid, udus sumpan ka seekord. Pole hullu, pisike maa, kaugele eksida pole võimalik.

Kes on öelnud, kas peab või ei. Kuid laadse küsimuse üle ka Hamlet mõtisklenud. Paradoksaalsem seda esitades olemas olles. Mis paneb mõtlema mao metafoorsest narratiivist ning kas õun mida Eeva Aadamale pakkus oli tõesti seks.

Läbi metsa loogeldes, mis sest et väikse,
liigiti küll erinevalt nähes.
Kuid omanäolist erilisust näikse,
ka küllalt rohkust näivalt vähes.

Madu=Lilith.
Ja õuna nimi oli Kahtlused ja Küsimused, kas punane pool oli Kahtlused ja roheline Küsimused on veel vaieldav.
Elu ilma kahtluste ja küsimusteta ongi paradiis.
Kahtleb keegi selles? Küsimusi on?

Kui lõvi ei küsi, kas kits on ta eine
kui lind vaatab liblikat tuimalt kui puu
ei küsimust kosta ei täna, ei eile
kuid homme lööb segi kõik üksainus puu...

Mida arvab moosimadu intuitsioonist (kas siis naiselikust või mitte), 6'dast meelest, räägitud ka kui südamehäälest, -kutsumusest?
Või kuidas teisiti seletada andumist või egoistlikust, meeldivust kui tunnet, emotsiooni, mis ei allu ratsionaalsele ja põhjendatud käitumisele, mil ehk isegi statistikast tulenevalt puudub perspektiiv, rääkimata loogikast. Või küsimus on kohanemisvõimes ja avatuses. Skeptiliselt ja kriitiliselt uuendustesse suhtumine tagab küll vajaliku stabiilsuse, kuid on nähtud ka ajaloost progressist mahajäämust. Sest miks muidu oodata "päästmist" perifeeriast, muutuste julgust ja uudsust, mis erinev, kuid siiski rumal.

Kus unistajana jäädes otsustes siiski mõistuseinimeseks on ebaratsionaalne ja põhjendamatu usaldamine keeruline. Sest kuidas saab usaldada vastuseid küsimusi. Kindlasti võib selle põhjuseks olla ka kohanemise raskus või ka objektiivsete vastuste vastuvõtmine

Küsimus on keeruline, eriti just esituse poolest.
Ka peale mitmekordset lugemist olen võimaline vastama vaid alguses olevale neljale sõnale.
Ma olen skeptik. Intuitsioon põhineb alateadvuses toimuvatele analüüsidele: kogemuste, teadmiste, eelarvamuste põimumine hetkemeeleolu leemes.
Muide - kõigel sellel põhineb ka loomine. Olgu siis tegemist maalimise, muusika või kirjandusega.
Hoolimata oma skeptitsismist pole ma matnud lootust, et kunagi kusagil kellelgi kuidagi avaldub kuues, seitsmes, mitmes iganes meel, mis muudab inimkonda.

Öö voolab õhtusse ja maailm tardub tasapisi nagu sääsk merevaigus. Laps, kes äsja oma voodis keerutas ja naeris jääb poole rõkatuse pealt vait ja nohiseb rahulikult, linnud teevad veel paar tasast siutsatust ja hajuvad öösse. Autosid teedel liigub aina hõredamalt, veel viiv ja polegi jäänud muud kui end öötinti peitev vihmasabin.
Aeg kuulata vaikust.
Päeval on ta arg ja peidus, öö on vaikuse võimu aeg.

Aimad, kui boss midagi plaanib.
Mõistad, kui sõbral on mure. Ka rääkimata.
Tunned, kui abikaasa midagi varjab.
Tajud, kui laps on teinud pahandust.

....sest nad kõik käituvad pisut teisiti kui tavaliselt. Mõistus ei registreeri muutust, kuid alateadvus fikseerib kõik kõrvalekalded, olgu need kasvõi nii tühised kui hingamise sageduse või silmsideme pikkuse murdosasekundine muutus ja seejärel tekib emotsioon - kõhklus. Midagi ei klapi, näpuga näidata ei saa, aga midagi siiski ei klapi....

töötleb möödunud päevade... aegade... muljeid ja sündmusi. Nupp vaagib, kas sai toimitud õigesti, kas ei oldud karm liialt... Ei tahaks tahtmatultki lisada valu kellelegi. On öö. Kõik ei maga.

Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.

Ei valust me enam ei räägi,
ei räägi ma, ei sa.
Ah teda on küllalt, küllalt,
mis tast veel rääkida!

Alver.... hea! Aga natuke kurb.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 18.04.2015 23.45.

öö on öö on une kodu
meie une külalised
vahel meid ei võeta vastu
vahel uni väsind on

öö on öö on meie kodu
uni meie kodukäija
mõniöö ei saa ta tulla
mõniöö ei ole meid

maga maga meelekene
hõõgu lõkkekeseke
laine lükkab võrrandlaeva
taevas tekiks tu(u)lele

Karl-Martin Sinijärv

Väga ilus luuletus!

jutt jumala õige, nad magavadki! :-D

magavad magavad..vähemalt ööse kell kolm:PPP

Noh.. kas seda võib nimetada unetuseks, kui päeval peaks magama ja võiks magada, aga und pole?
Nagu titt, unereziim nii segi, nii segi....

no ütleme nii...et kui sa siin unetutes oled mingi neli aastat ära..siis pole unetusest enam juttugi..unetute nurk on selle vastu hea ravim:PP..a päeval ei maksa magada...küllap see uni ükskord öösi ka tulema hakkab:P

ealised iseärasused, mis muud ;-D
mis seal pattu salata, peale kosutavat päevast und pole maamunal teist nii ilusat inimest olemas, kui mina ;-D

oot oot..ikka mina:pppp

sina, muidugi sina . ..vaevled ealiste iseärasuste käes :-D

ja kes on lubanud sul..vanemale inimesele vastu rääkida..ja vaielda:PPP

ise lubab :-D

tead kuidas tegema pead..ainult kaasa noogutama:PPP

oleks vana ja kobe, küll siis noogutaks aga, et on ... vat siis ikka nooguta küll ;-D

no mis on...:PPP

sa ei taha teada, pärast mõistus läinud ja jääb ainult vana ja tobe ;-D

ehk pole mul seda ..kunagi nagunii olnud:PP

c*) ja noh, pole teid ammu enam siin suhtlemas näinud, kas te jutustate nüüd muudes kanalites?

Aga kes siis öösel tööd teeb, kui kõik öösiti magavad nagu maugud reas, mis?