Olen unetu..Miks? Sest süda valutab mitme asja pärast. Pole kellelegi rääkida ega kurta, kes see kuulaks. Lasen siin auru välja.
Sõbrannad, neid mul ka ainult 2 , mõlemad minu vastu end pööranud. Seda juba kuu aega. Miks ? Sest suvatsesin ütelda ühele neist, et ta on muutunud tõeliseks peoloomaks. Teine kohe tema poolt. Naistemaailm, kas teate.
Kuna olen üsna noor (25), siis mu ema käib ka endiselt tööl. Istub päevad läbi kontoris ja ajab end hulluks, googeldades erinevaid haiguseid, inimesi jms, ning kurtes on muresid mulle pärast, mis ilmselgelt on liialdatud.
Kõige suurem mure- mu mees/elukaaslane. Täna jälle tülis temaga. Õnneks istun tööl, öövahetuses, saab ta rahulikult kodus end välja vihastada. Probleem selline, et minule ei sobi, et kõik tema pere, tuttavad, sõbrad ainult tema eksist räägivad ja temaga suhtlevad. Samuti on ta ema korduvalt ütelnud mulle eksi nime minu nime asemel (need pole üldse sarnased nimed, nii erinevaid nimesid annab otsida).Eks ise fb-'s likeib ja kommenteerib nende kõigi ja mu mehe asju pidevalt. Olgu üteldud, et nad läksid juba 2 aastat tagasi lahku ja umbes samakaua olen ka mina juba oma mehega koos olnud. Eks pettis teda korduvalt ja tõmbas uue mehega lõpuks minema. Hetkel on tal juba ...3's mees äkki peale minu meest , ja sellega nüüd elavad koos. Siiski ei jäta ta igal võimalusel enda olemasolu meile meeldetuletamast. Järjekordselt kommenteeris ta ühte videot, mille peale mul täiesti siiber sai ja ma esmakordselt täna temaga rääkisin. Mis kõik välja siis tuli...nemad olid mu mehega kohtunud detsembris, pikalt jutustanud oma eludest, ja nad saavad läbi, ning minul ei tohiks selle vastu midagi olla, et eks minul ei lase üldse ämmaga suhelda jne, vaid topib end neile külla ja igale poole. Mehelt pärisin aru,miks mulle midagi ei ütelnud - "see polnud oluline ". Mina räägin talle kõigest, ja olen alati toonitanud, et mitte mingit valetamist ja petmist ma ei salli. Samuti häirib mind see, et mees on oma eksiga kõikjal käinud, kõike koos teinud, nad olid ka kihlatud ja olid koos 3 aastat ning elasid mehe ämma juures koos. Mina aga tunnen end mingi asendusena, kellega käiakse siis samades kohtades ja tehakse samu asju, kuigi meil võiks koos midagi ainult meie tegevusi ja meie kohti olla...Ma ei suuda mehele kuidagi seda selgeks teha, tema üldse ei kuulagi mind enam viimasel ajal, ja ütleb, et ma olen vastik ja nõmeda iseloomuga. Peale detsembrit pole ta ka enam voodis nii aktiivne, kui siiani.. Seletab, et tal stress ( õpib magistris kaugõppes) ja seetõttu pole tal ka aega minu jaoks.. (isegi mitte poolt tundi päevas). Kui ta pole tööl ega õpi,siis istub facebookis. Mina aga olen kurb ja nukker..käin ka ise tööl ja siiski vaaritan talle iga päev uue toidu ja hoian elamist korras.
Ostis mulle hiljuti kalli tolmuimeja..olin küll õnnelik,aga proovisin talle siiski selgeks teha, et ma ei taha asju ega kinke, vaid lähedust...tema aga sõimas mind napakaks, et tal pole aega. Kui ta tahaks, siis ta ju leiaks selle aja? Nüüd tahab lahku minna, kuna mina teen väidetavalt kõike valesti, ja teistel alati õigus. Ükskõik, mida ma ka ei ütleks kas ta eksi, ta sõbrannade, sõprade, ema, sugulaste vms kohta, kõigil teistel on ALATI õigus. Mind ta ei kaitse kunagi teiste ees, ja mida aeg edasi, seda vähem näitab hoolimist välja. Nutan vähemalt nädalas korra juba. Väljas käib ta minuga ainult poes. Ma ei taha temast lahku minna, plaanisime suvel isegi hakata pisiperet looma, aga...siiani pole seegi õnnestunud. Mida küll teha? Kuidas ma saaksin asja talle selgeks teha(kui saab) ning mida teie arvate?