Iga päevaga tunnen, et olemine läheb järjest hullemaks. Samas haigust kui sellist ju pole.
Iga päevaga tunnen , et järjest enam langen depressiooni.
Mul on lapsed kodust läinud, järjest vähem ja vähem käivad nad siin minu juures. Ja miks nad peaks siin rohkem käimagi, neil ju oma elud, tööd, elukaaslased.

Kõlab vist jube nõmedalt kui ütlen, et ma ei oska olla. Ma ei oska vananeda. Ei no lihtne oleks ju öelda, et mine reisi, tegele meeldivaga, loe raamatuid, hüppa ja karga.
Kuidas ma seda ütlengi, no täpsemalt ja arusaadavamalt ennast väljendan. Kuidas ma ütlen, et mind ajab hulluks mõte, et ma olen oma ülesande täitnud. Ma olen lapsed suureks kasvatanud ja mul ei ole enam kohustusi mis mind morjendaks. Mu lapsed saavad ju hakkama.
Ma hakkasin täna hullu aruga Ameerika reisi planeerima. Mitte, et mul raha palju oleks vaid et tekiks motivatsioon midagi teha ja millegi nimel pingutada.

Sama siin, miski enam huvi ei paku, vanadus ajab lausa nutma. Kuigi jah, tervisel pole nagu vigagi. Toast välja ei taha ka minna, ainult tööle ja koju.Vanasti olin koristushull, nüüd praktiliselt suva, et küll homme teen või käib nii kah. No nii hull ma ilmselt veel ei ole, et kohe Ameerikasse, aga sügisel plaanisin minna jälle Türki, kuid ikka lihtsalt ei viitsinud. Aga elama ju peab päevast-päeva, nii-et ära tunne end üks samas olukorras, olen täpselt samasugune.

no aga ...käid ise lastel vahelduseks külas...jälle aeg lendab...minek -tulek...ühe päeva teed näiteks ujumise päevaks...sest nüüd just oleks tarvis end liigutada...siis otsid mingi päeva veel kindla tegevuse...sellised tegevused sunnivad veidi takka..kui juba omal väike laiskus peal...ei noh, mis rääkija mina olen...aga no kui tööl ka käid...siis ju peaks sellest küll ja küll olema..inimene peab puhkama ka...:PP

Imelik on see elu.Viimati tundsin ennast üksikuna palju aastaid tagasi. Kui omad lapsed sind ei vaja võta endale uusi kohustusi. Teater ja kino sind elule ei ärata. Mina olena alati tahtnud tegeleda vabatahtliku tööga, üks kõik millega, jagada kodututele suppi või käia vanade kodus ette lugemist tegemas, olla tugiisikuks mõnele noorukile, kellel pole õigeid vanemaid jalutada kodutute koertega, või ravida terveks mõni hulkuv kass. Teha on nii palju, kahjuks on mul 2 väikest last ja 8-16.00 ni töö. Ehk kunagi, kui lapsed juba suured ja saavad is hakkama. Veel lahedam oleks minna mõnda arengu riiki paariks kuuks aitama mõnele missioonile. Unistused -unistused, loodan, et kunagi saan sellega tegeleda, mida hing ihkab, ehk siis kui laenud makstud ja lapsed jalgadele aidatud.

viimasel head mõtted. mul ka lapsed suured, aga tütrega käime koos soppamas ja poeg käib niisama külas. maal on mul suur lilleaed, millega kõvasti mõnusat tööd. kaalusin ka lastekodust lapse võtmist - aga see on keeruline. lastel on nende joodikuist rongavanemad taagaks kaelas ja no see oleks mulle juba liiast.
aga veidi erialast tööd, reisimist, lugemist, matakamist ja mõnusaid veiniõhtuid kaminavalgel on nüüd muidugi rohkem aega nautida :)

Pirca, tead, täpselt kümnesse kirjutasid, just nii ma kah tunnen.
Ei no mis tööd, ma olen elus teinud tööd nii, et silmist tuld välja ja jalust nõrgaks. Teinud tööd füüsilise jõu piiril ja ma pean tunnistama, et olen olnud päris tugeva taluvusega.
Mina võin oma ettevõtmise otsas ju istuda, aga mu lapsed on valinud teised erialad. Ärge hakake küsima millised, nende valikud on ka sellised, mis neid elus edasi viivad.
Ma võin alati ju laste juurde minna ja siis võtta näiteks lapselapse ja teha midagi. Siis lähen oma lastega näites šoppama. See ei ole ikka see.

Sa oled rabanud tööd teha, kodu korras hoida, teinud kõik selleks, et lapsed saaks koolitatud ja siis ühel hetkel on blää. See on kohutav tunne, selleni jõuda on kohutav. Avastada, et sa oled vana ja vananed on kohutav.
ah jaa lisaks kõigele pean ütlema, et mul ei ole vaja miskit armumist ega kaaslast ega seksi, asi pole üldsegi selles.

Võiks ju õnnelik olla aga mina tunnen iga päevaga, et jumalast jamaks läheb. Mul ei ole enam pinget ja kohustusi!

ma olen jah imelik, ausalt öeldes tean ise kah seda
Vana! Ma ei ole veel viiskümmend.

kuidas te vananete ja hakkama saate?

mul on keskeakriis!!!!

see on tegelikult õige tähelepanek, et tuleks endale uued kohustused võtta. ükskõik, millised. aga pead tundma, et käega lüüa ei saa...

asi paraneb mingil määral siis, kui sünnivad lapselapsed. siis tunned end taas vajalikuna ja näed, et sinu eluliin läheb edasi ja sellel on justkui uus mõte. mina vähemalt tundsin nii. loomulikult eeldab see häid suhteid oma lastega ja selle nimel tasub juba eelnevalt vaeva näha.

...ja kus Su mees on....?

et mis mõttes kus mees on? kodus on, päriselt olemas. tahad muldvana49 öelda, et peaksin minema tema seljas rohkem aelema või. Mehega on kõik ok.
lastega on mul head suhted.

kuule muti sebi armuke .. ja päris tõesti kohe. siis tuleb elumõte, eluisu ja elu ise ka loksub ilusti taas paikka. Mees ju võib sul kodukaunistuseks olla, aga vajad just elusat meest, mitte lihtsalt meest, et ISE taas ellu ärkad;D

Aga milles siis probleem, kui mees on olemas?!?! NÜÜD LÕPUKS on teil aega teineteise jaoks, mida 20 aastat ju praktiliselt ei olnud. See on ju nagu uuestisünd, kui avastad, et oled äkitselt mehega kahekesi, ilma "segajateta".
"Peaksin minema tema seljas rohkem aelema või?" Issand, nii labane oledki või?! Ärata armastus ellu ja olete jälle õnnelikud ja armunud!

tead muldvana49 mul ei ole mõtet sinuga hakata vaidlema, me räägime erinevatest asjadest.
Mis puutub minu labasusse siis ma ei osanud küll paremini reageerida Sinu esimesele hüüatusele.

to naisepeake - ma ei taha armukest. Ma ei vaja armukest.

neil on õigus kes kirjutavad, et tuleb tegevust otsida. Absoluutselt õigus.

ära vaidle enne, et ei vaja, kui pole proovinud. Liblikad kõhus aitavad elu taas enese ümber näha.

Miks solvud? Ise ju kirjutad, et kogu oma elu oled lastele pühendanud, nüüd on lapsed oma elu peal ja sul on aega mehele pühenduda. Ja oioioi kui palju aega ja tähelepanu üks MEES tegelikult nõuab ja vajab! Mehele pühendumise kõrvalt ei jää sul mitte mingite mittevajalike tegevuste jaoks enam minutitki aega. Kui tahad millegi nimel pingutada, nagu sa ütled, siis pinguta selle nimel, et mees sind maha ei jätaks. Niigi tundub, et mees on nagu mingi mööblitükk su majas, mitte elav inimene.

oh ei solvu ma midagi.
Teema on võtnud päris huvitava pöörde.
Ma ise küll ei arva või ei näe, et mu mees mööblitükk oleks või ma temale ennast piisavalt ei pühendaks.
Peaksin pingutama, et ta mind maha ei jätaks? Võib kah õige olla, viiekümnesed on ikka noori naisi tahtnud ja mina pole ju enam verinoor.

ei no taga targemaks!

no ma siis päris mõtlen sellele asjale sellest uuest vaatevinklist.

Jah, tõesti, palun mõtle selle peale, et ka 50-nene mees vajab õrnust ja armastust. Meil näiteks sündis tütar, kui mees oli 51. Mina olen muidugimõista TUNDUVALT noorem..

kui esimesest ehmatusest üle saad, siis pärast on nii palju tegemisi, et ajast tuleb puudu.

ja pole see eluülesanne veel täiesti täidetud midagi - vaja lastelastele olla hea vanaema:)

Tunnen end samamoodi, kui Sina Aade. Mul on hakanud aga nende hullude mõtete pärast ka tervis logisema. Kõik soovitused on head, aga kui miski asi enam ei huvita. Ainult hädavajalik saab tehtud. Võib-olla paned palun oma e-maili aadressi. Kaks depressiivset vanamutti võib olla suudaks isegi teineteisele toeks olla. Minu samavanad sõbrannad on kõik nii tegusad, õpivad keeli, käivad reisimas. Mulle ütlevad, et mis ma põen oma vanust, et see on ainult number. Mõtlesin siiani, et olen ainuke imelik

te siin need +/- 50-aastased "lapsed" nutate. Mina juba mitu aastat üle 70, elan üksi, ning minu jaoks on ööpäev liialt lühike, et jõuda tegeleda isegi vaid 50% nende asjadega, mis mind huvitavad.
Minul EI OLE AEGA mõelda mingi vananemise üle, sest mul on AJU, mis alati ja kõikjal tegevust leiab.

No näed, hakkabki jamaks kiskuma. Ei jõua enam 100% kõigi asjadega tegeleda.

vanal inimesel võtavad kõik tegemised poole rohkem aega.

to mustas augus
ma käin kah keelt õppimas, siis teen trenni, no ma planeerin ja tegutsen
ja siis mõtlen, et milleks see kõik
tervis? ma olen elus sattunud paar korda päris prahmaka otsa, igal korral on motivatsiooni välja võidelda
nüüd aga, kuidas seda öeldagi on ´´päris savi´´ .vahel
mõtlengi, et milleks pingutada.
oo jaa tundub, et lastele olen veel vajalik, mehele kah
aga no olgem ausad, tegelikult pole ju mõtet endale valetada. ma olen vananev mutt
sina hüppa mis sa hüppad, aga seda ei muuda

kolmeaad@neti.ee

sama häda siin... üks laps juba kolis omaette, teine kohe minemas.Meest pole juba ammu ja pole leidnud ka kedagi enda kõrvale- nii tulebki must masendus peale...kodu on tühi ja see tunne, et mind enam kellelegi vaja pole, on hirmus. Hea, et töö on olemas, see ajab mustad mõtted natukeseks kõrvale. Ma ei ole see tüüp, kes hõiskab nüüd, et oh ma olen vaba! Ma vajan kedagi, kelle eest hoolitseda, tunda, et olen oodatud. Muide, see vabatahtliku- mõte mulle meeldib:)

Lapsed oma elu peal,lastelapsi viis. Aasta l6pus sain 60, tööl käia veel mitu aastat. Keegi ytleb et enne surma v6iks Pariisis käia, aega on selle kiire asjaga! Olen m6elnud 6ppida miskid uued nipid selgeks. S6rmedega vilistamise sain selgeks poolteist aastat tagasi, v66rkeelekursusel pool aastat käidud, ylehomme (vaba päev!) ostan rulluisud - kevadeks peab asi selge olema. Kui ujumise ka selgeks saaks siis hakkan m6tlema uusi nippe.

otsi tõde: otsi igavest elu igavesti noorena
see on reaalne

te nutate ja halate siin, on inimesi, kel pole ei lähedasi ega lapsi. kuidas nemad peaks vanaduse üle elama ihuüksi. niiet mõnulege omas mahlas ja inin maha.

Tüdrukud, positiivsust rohkem, varsti on kevad, linnukesed, päike , värske tuuleke.See teeb kõigil meele rõõmsaks.Emale ostsin käimiskepid ja kohe kui suur sodi maast läinud , läheb keppama.

mina sünnitasin 40.a. pesamuna, kes nüüd käib 1 klassis. väga õige ja tore otsus - ei lase vanaks jääda. Tegelikult plaanisime seda mehega ja kui nüüd see aasta vanem laps ülikooli läks - on nii mõnus, kui on veel keegi kodus. Abielule andis pesamunasünd ka uue vungi sisse.
soovitan soojalt, saage veel 40.a. laps - saate tasuta meeletu poweri ja uskuge, ei teki mingit masendust. Vastupidiselt kui sünnitasin noorelt, siis tundus et elu läheb mööda.

Nojah, ma olen 34, juba aastaid üksi, lapsi pole. mul pole juba praegu millegi või kellegi nimel elada. Üksindusega pole kogu sellele üksi oldud ajale vaatamata veel ära harjunud.

Mõtlesin, et tulen vaatan mis teemast on saanud. Niisiis! Ma leidsin endale sõbra ja mul on temaga kohutavalt tegemist. Kõige tähtsam on aga see, et mul pole enam lolle mõtteid. Lollid mõtted need ju olid!

Õigus oli neil kes ütlesid, et otsi see miski mis sul aitab ennast maha laadida. Tegelikult õigem oleks vist öelda, et üles keerata.

Teisalt, lihtsalt ei tule midagi. Ma tean, kui kerge on soovitada, aga neid häid soovitusi täita on teine teema.

Lõpetuseks. Edu kõigile õige nupu leidmisel!