...tuleb aga meelde ja ajab aga härdaks see muhe meenutus mõnusatest aegadest. Varsti pidu tulemas!

Tugevat tervist, lõputult jätkuvat optimismi, ärgu olgu otsa luuleannil, kasvagu pannkoogi kuhilad pika söögilaua peal, saagu sulle rõõme tulema üle metsade ja põldude, ülevalt ja alt, õnne Sulle!

aitäh:)

Minu poolt suur ja siiras tänu, koos sügava kummardusega.

Laiendan kõigile veevalajatele suurima rõõmu ja südamelahkusega, igaüks on väärt õnnesoove, igaüks vajab tervist ja õnne!

Õige lähenemine! ;)
Kahju ainult, et esmases postituses oli rõhutud luuletamisele, udutamine oleks mulle hoopis südame lähedasem olnud. Ülejäänu kohta võiks öelda "pihtas põhjas" :D

Süda laulab. Kui saaks veebruarikuise hüpleva ilma kaela ajada unetute kroonilise sügava magamise, see rohkem soovunelm, aga nohin kostub suigutavalt küll.

Oh, kevade, millal sina tuled? Enne tuleb suusamaratoni aegne sula üle lörtsutada, seejärel märtsikuised lumetuisud... aga siis ta tuleb ikkagi!

kevad veel mägede taga, maikuus:) samas kuus, mil veebruari lapsed valmis treitakse:D kannatust, elame libeda ligase märtsi kõigepealt üle, jäärapäise aprilli, ja siis ta tulebki! lehekuu omas täies ilus, lummavate lõhnade ja armastusest tiinse pakatava õhuga:)
unetus tuleb minul kallale sügiseti, siis kui kõik hallitab ja kopitab ja mõtted talves, veebruaris, mil juba kauge kajana kostub lehekuu hõikeid:)

kas polegi aeg juba kiiruga möödunud, vist algas Kalade tähtkujus oleva Päikese aeg. Mang ütles, et sellest ei piisa, tuleb ka hiina horoskoopi arvesse võtta.
/poriseb/ Kui juba, siis juba, vaataks ka inkade 32-loomalist/linnulist iseloomustust, mida rohkem, seda uhkem.

Ei ole midagi head selles rutus, las pealegi olla veel talv, peale Jaani kohe tulevad jõulud, nii lipsti taas aasta on läin'd. :-(

ja ongi aasta läinud ja taas veebruar, kui jaanid ja jõulud möödas:D
kaladele tuleb siis oma teema teha, kus saavad päikese käes sillerdada kuniks nad karpi topitakse ja vürtsiga üle kallatakse. ei ole siin mingid kalad, on veebruar, siis tuleb mai, ja siis jälle veebruar:D
hiinakad on natuke keerulisemad, inkade omad puhta linnukirjas. vahet ei tee, aga tean et seal kasse, liblikaid ja raisakotkaid veebruarikuusse palju mahtunud. ise oled siis kes? (teab ka õnne soovida):D
luuletame?

ma alustan, khmm...

Veebruar

Veel on neil koidikutel kulmud hallid,
päev uinub enne pärisärkamist;
on õhtuil õlgadel jääst kootud sallid,
kust helbekaupa hargneb härmatist.

Ööd halavad täis külma kõrkust,
vaid hullu uskumatust hingab tuul,
ja enneolematut võõrast nõrkust
ma tajun eneseski sellel kuul…

Siis kuulen, kuidas tasakesi hõikab
mind kauge kevad läbi laisa jää
ja meenutuseks meeltepõhja põikab
arg lohutus, et jäädavalt ei jää
ka külmad mitte…

Olen kaksik, kahenäoline.

Mõnikord poovad luuleread mu kurgu kinni, siis kandun ära... olematusse riiki, nähtamatul maal.

leidsin ühe ilusa nostalgilise luuletuse Nostalgikule netist:)

Iga viis, pilt ja mõte,
kumab sisehämaruse kütkeis.
Langedes hellusega tunderägastikku,
kasutades salgava haiguse võtteid.

Hetkega hetk justkui kaob,
varjutades tundmust kuhu jõutud.
Hingele võrdluseks ta laob,
mis sinult vägisi on võetud.

Mälestus mis loonud raja,
raskustest ja valumerest mööda.
Teadagi vahest sedagi on vaja,
kas sinisilmset siis lüüa on vaja?
/Individualist/

minul mõjub luule nagu kannaks kastekannu käes, kuigi lilled on kastetud... siis ma mõtlen küll, et kus on see kuiv kõrb, kus janusena oaasi otsib üksik hing:)

Muusikast, maalidest, kirjandusest, käsitööstki ja loomulikult luuletustest saadavad ilmutused on väga tugevad just siis, kui nad tabavad konkreetse inimese konkreetset hingeniiti.

Autoriteetide arvamused mind ei veena, olgu neil õigus välja valida kõrgetasemelist kultuuri, võin olla harimatu mitmes vallas, sest ei suuda alati nautida üldtunnustatut, kuid see, mis mind liigutab, võib olla järveäärse metsamehe saunatrepil mängitud omalooming.
Ja mu enda südame pingereas võib see olla eespool Beethovenit või Bachi.

Kinnistunud emotsioon siit Unetutest.
Sulailmaga tuleb silmade ette pilt, mida ma oma ihusilmaga näinud ei ole:
lumememmed on läinud ära, neist on pilla-palla lumelompi jäänud maha oranžid porgandninad ja mõned söetükid. Minu fantaasia lisas sellele pildile Väikese Printsi mõtte, et keha on raske ja selle peab maha jätma, et lennata oma asteroidile.

kõrbes jalutajale kulub vesi igas olekus ära, see on selge, ja ka lumememmedest unistamine või sellest, mis neist alles jäänud. ja ega veevalajagi vee valamisega kitsi pole, kui ta muidugi ise tulele liiga lähedal kõnni või päikese käes kuumarabandust pole saanud:D sellest ka see teema Veevalajatele?:D
kõrbes viirastuv Väike Printski võib oma juttudega unetu unelema viia, pannes unustama unetuse, hingevalu ja -tühjuse, kuid kaua sa ikka uneled janusena...

kunagi oli siin tõesti huvitav elu ja jutuvestja, kes unetuid nummerdas ja nende tüpaaži püüdis lahti harutada. sanatoorium kihas lobast ja ka sekka üliuniste pahuraid hõikeid. nüüd on jah, vedelevad maised kehad, mil hing ammu oma teed läinud, kas siis
orbiidile või teise universumisse, kus alles õpitakse lennukeid ehitama ja kus veel ükski roos närbunud pole.

Ronisin arhiivi, unustasin ennast sinna. Meie võluval kaslasel on terav silm, olen tema pärast juppjagu vaeva näinud, üritades säilitada anonüümsust.

Mul on ülikehv mälu faktidele ja üsna hea emotsionaalne mälu, tean mida öeldi, aga ei tea, kes just see oli.

Kõik muutub.
Läbi tuisu
ja tuulemurru
lähen minagi teisemaks.
Mul on au. Mul on annet. Mul on raha.
Surnud savi aga ei taha
enam saada elavaks.

Ainult unedes üsna harva, kui mu ümber on tuhakarva
hirmus hääletu hingeöö,
hüüab üles mind kidakeeli, räägib minuga segameeli
minu mõistmatu meistritöö.

Siisap süütan ma treppidel tule,
lähen mürtsudes pööningule,
mina, raudse meelega mees.
Raudsed pisarad raudsel palgel,
seisan raudsete tähtede valgel
oma rahurikkuja ees.

Siisap vaatan ma kuhtunud kuju,
vaatan paludes tolmuse Tuju
vaest vaimetut savipead
ja kordan kui arust nõder:
„Mu sõber! Mu sõber! Mu sõber!
Mu sõber! Mu südamesõber!
Mina tahtsin ju ainult head!“
/B.Alver/

"....Surnud savi aga ei taha
enam saada elavaks...." käib viimasel ajal siinse kohta

aga ei suuda ka mina oma silmi lahti hoida ja veel vähema lasta sõrmedel käbedalt käia, mati, kena inimene nõuab viimasel ajal oma ;-D

Head und, c*)!

Ma olen rändur,
ma tulen ja lähen,
mul enda jaoks alati
aega on vähe.
Ja tihti ma sullegi
hetki ei kingi...
Kuid ilma sinuta
pole ju mindki!

/V.Beekman/

Aitäh.
Kõigi maailma veevalajate nimel... :D

oihhh!....mu süda jättis praegu, neid ridu lugedes, kaks lööki vahele.... ja siis...siis hakkas puperdama ülehelikuurisel ;-) nii kaunis oli nostalgiku ridu lugeda, mis siis, et need olid laenatud :-D

Tere, õunaõis! :-)

Lumi mööda porist teed
metsa varju roomas.
Juba passipilte teeb
pääsuke nüüd Roomas.

Asju seal ei pakita -
linnul on neid vähe.
Ainult ilma frakita
teele ta ei lähe.

Laulab selles frakis ta
apelsinisalus,
ja kui külm ei takista,
pea ka sinu talus!
/L.Tungal/

Just, ongi nii, et sünniks või väikene lugugi (moodsamas kõnepruugis - narratiiv) on vaja enamat kui üks, sest üks ei ole ühtegi... kaks on kassil silma peas ja nõnda läheb edasi...

kahele sel järgneb kolm, olgu neiks siis kärbsed, mõtted, või näiteks kolbad, või kõik korraga ;-D

-Kolm kolpa läksid riidu
maa põhjas pimedas.
Nad olid sinna viidud
ka suures pimedas.
-Ei tundnud, kes on tuttav
ja kes on võõras just.
Nad vastastiku tundsid
kõik pöörast võõrastust.
Kolm korralikku kolpa
kel kehad kadunud,
said aru, et siin kolkas
kord käest on kadunud.
Kolm kolpa kolmes leeris
ja kolme tuule peal,
neil sõda aina veeres
ei tahtnud rahu eal.
-Need olid Eesti kolud.
-Need olid Eesti olud.

/H.Runnel/

...et nüüd peaks leidma 4-ga, siis 5-ga, jne - ei leidnud. Leidsin Runnelilt:

Misse asi ajada,
misse sada sügada,
misse tuhat tõmmata,
misse tühi tüssata,
misse käbi koksata,
misse maksab mölada!

Passib Eesti oludesse jätkuks hästi.:-)
Ööd!

kuus kuuske kuusikus kord kuuehõlma alla
kuus kuuseriisikat ja kukeseene peitsid,
kuid kuulus kuuseriisikatebande kuuik
ei sallind’ kollast võõrast ja ta välja heitsid.
kuu kuuseladvus kuue päti tegu heaks ei kiitnud,
ta kiirekillu kiirelt kaklusesse kiilus
kiirkorras kiire najal kukeseen sealt pakku liikus
ja naabermetsa kohavasse kaasikusse kiikus.

/---?/

jälle leidsin midagi nostalgilist... ammusest ajast:)

absoluutväärtus
naeratus, lootus ja kannatus
no kuhu on läinud kõik sõnad
kas viimased lohutussõnad sul suus
need kõik on nii mõttetud sõnad

lõikad juuksesalgu
ütled et näe
mälestust ma sinult ihkan
miks mälestust tahad sa nüüd
kui nüüd ma sind ammugi vihkan

komistad taas jälle samal teel
mida ammugi tiunned ja tead
miks pole kohale jõudnud sul see
et ma ei seisa enam ammugi seal

Vladislav Koržets

mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb
seon ise tihedamalt kaela ümber salli
ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen

ma vahel mõne klaasikese kallan kurgust alla
kui miski seda pitsitab just nagu kitsas krae
ei anna enam vandeid ma vaid vannun vaikselt alla
niisama vaikselt kellaklaasi taga liigub aeg

pean päevast päeva omaette pikka videvikku
mu päike loojub, taevas tuhmub, kustub päeva kuld
toos tühi on ei ole selles enam ühtki tikku
ja mina mees ei võta enam üles pirrutuld

mu aasadel on hommikuti hõbevalget halla
on õrn ja rabe salamahti külmetanud nurm
küll lähen sinna kõndima ma võtan jalad valla
ning jäätund kõrte kõlinas on kaduviku hurm

kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos
hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos