Unetute nurgake
Õnne Veevalajale!
 
Nostalgik 07. märts 2017, kl 21.37
veevalajale.
https://www.youtube.com/watch?v=SzxhGVJsLKM siin on seos,
https://www.youtube.com/watch?v=vyugPQKXpD8 intervjuu, siit sain teavet,
https://www.youtube.com/watch?v=hve0bACckEg seda juba nautisin.

Leidsin tänu veevalaja lingile ligipääsu sellele, mida viimased 25 aastat olen vältinud. Olin unustanud need kitarriõhtud köökides, kus filosofeeriti, jagati teadmisi, kiruti võimu, joodi teed ja lauldi. Küllap peagi tahan selle uuesti unustada, nüüd juba selleks, et lastagi minna minevikul – naeratusega suul. Lühiajaline nostalgia on Nostalgikule lubatud.:-)))
 
veevalaja 07. märts 2017, kl 22.56
hea kuulda, kui kellelgi hästi läheb:)
ilusaid asju siiski ei unustata, ma arvan.
ma kuulan need pikad lood ja intervjuud homme ära, Nostalgik, siis kui pannkooke teen:D
minul igatahes vajub silm kinni, üldse ei sobi enam siia unetutesse... luuletada ka pole tuju, unelugu ja unne!
https://www.youtube.com/watch?v=oah-OYibXfw
 
Nostalgik 07. märts 2017, kl 23.48
Täiesti šokeeritult - homme on kolmapäev, KOLMAPÄEV, mis pannkookidest siin räägitakse, pole võimalik selline pettus, küsi kellelt tahes, pannkoogipäev on pühapäev!
 
kiidame naisi :) 08. märts 2017, kl 00.43
https://www.youtube.com/watch?v=E4thFyj1JgQ
 
Teresa 08. märts 2017, kl 01.09
"...sellepärast flirdi, flirdi, flirdi
lugematu arv, et saaks neid korvi..."

kas korvi andmine polnud keeldumine tantsust?
 
kiidame naisi 08. märts 2017, kl 01.38
 
veevalaja 08. märts 2017, kl 11.01
Nostalgik, eks ta ole selline nagu liikuvad pühad, minul on liikuv pühapäev:D

Meie Kahe Laul

Kord härmalõngast sooja salli
koon sul ümber kaela
õnnepisarad laon näole siis
kui naer on nutt
pannkookidest täis pühapäev
joob argipäeva vaeva
maa peal on paradiis
ja elu muinasjutt

jäälilled igal hommikul
sul kingin terve talve
suvel metsamarjad nopin
teineteise auks
käsi südamel loen
armastusepalvet
las jääda helisema-
see Meie Kahe Laul.
/Heliriin Puistamaa/
 
Nostalgik 08. märts 2017, kl 20.12
Õhtupoole vaatasin, et ei meeldi see lumi, mis oli nii puhastav hommikul, nii lögane õhtul.

JÜRI TALVET 1978
Lumi karge lumi
ära lahku veel
juba kevad tuleb
julmalt minule
juba tuleb veri
üle paisude
julmalt tuleb kevad
julmalt minule

Lumi karge lumi
hoia armu veel
hoia oma ihu
päikse pilgu eest
minu hinge hoia
ahastuse eest
lumi karge lumi
oma surmas veel
 
Nostalgik 08. märts 2017, kl 20.21
Optimistlikumalt, aga igatsevamalt

.... Ja tagatalve halli tuisu trotsiks
ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.
Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks
kui keegi, kes on unes kodus käinud. /K. Ristikivi/
 
Nostalgik 08. märts 2017, kl 21.32
http://irfu.cea.fr/laniakea
Laniakea on suurepärane näide sellest, kuidas on kõik omavahel seotud, isegi see, millest me mõistusegagi vaadates üldse aru ei saa.

Pea kuklas taevasse vaadates näeme tähti, õpitu järele teame, et need on teineteisest ja meist tuhandete, isegi miljonite valgusaastate kaugusel, nende vahel on ülikülm lõputu tühjus... ent ometi on nad seotud... Laniakea.

„Kõigel on kõigega seos...“
 
veevalaja 08. märts 2017, kl 21.55
nii, pannkoogid valmis ja lood läbi vaadatud. väga huvitav intervjuu peaks mainima. jälle targem!
Anna kuju jäi meelde, kuigi luule oli nagu ikka - armastusluule, emotsionaalne:D
talle pühendatu aga päris kena lugeda:)


Анне Ахматовой

«Красота страшна» — Вам скажут, —
Вы накинете лениво
Шаль испанскую на плечи,
Красный розан — в волосах.

«Красота проста» — Вам скажут, —
Пёстрой шалью неумело
Вы укроете ребенка,
Красный розан — на полу.

Но, рассеянно внимая
Всем словам, кругом звучащим,
Вы задумаетесь грустно
И твердите про себя:

«Не страшна и не проста я;
Я не так страшна, чтоб просто
Убивать, не так проста я,
Чтоб не знать, как жизнь страшна».
/Aleksandr Blok/

ja intervjueeritav oli sümpaatne, uskumatult meeldiva häälega:)
https://www.youtube.com/watch?v=U7Y_m_iyedU

kaks huvitavat leidu:)
 
veevalaja 08. märts 2017, kl 22.32
ja muidugi otseloomulikult ka Pasternaki pühendus - vot oli naine!:D

Анне Ахматовой

Мне кажется, я подберу слова,
Похожие на вашу первозданность.
А ошибусь, - мне это трын-трава,
Я все равно с ошибкой не расстанусь.

Я слышу мокрых кровель говорок,
Торцовых плит заглохшие эклоги.
Какой-то город, явный с первых строк,
Растет и отдается в каждом слоге.

Кругом весна, но за город нельзя.
Еще строга заказчица скупая.
Глаза шитьем за лампою слезя,
Горит заря, спины не разгибая.

Вдыхая дали ладожскую гладь,
Спешит к воде, смиряя сил упадок.
С таких гулянок ничего не взять.
Каналы пахнут затхлостью укладок.


aga selle sidususe kohta minu pea ei võta - nii keeruline ja kauge tundub see tähtede sära ja nende kaja:D


lumi, tähed, taevas, kuu
üle jääb vaid maigutada suud
suures taevahallis imelises
pistes peades pisikestes
mõtted suured
mõtted väiksed
miks on kuu ja miks on päike
lumesadu vihm ja tuul
vastuseta küsimused
küsitavad vastused
vastamata küsimused
küsimata vastused
undavad me peades nagu luul
aga päike teab ja kuu
mil on talv ja millal lumi
kaugel täht ja mil ta suri
kas sul uni
või sa truult
öösel salamahti
silmad lahti
tähti imetleb ja kuud.
 
Nostalgik 09. märts 2017, kl 10.37
Seostest minu mõtte selgituseks.

Mina tõin vene keele teemasse Okudžava lauluga „Lollidest“. Edasi tuli Pasternak. Okudžava kodu on Odintsovo rajoonis, Peredelkinos, seal ka Pasternakil ja läheduses Prišvinil, nemad veevalajad, küünal laual laulu laulab ka N.Noskov, kellest ma ei teadnud tuhkagi, aga väga huvitav inimene, tore oli vaimustuda.

„Gorki Park“ ansamblit teadsin, aga Noskovi sellist muutumist mitte. Vaatasin videosid järjest ja uudishimuga ja kaua!

Nazca kõrbejooniseid ei näe sipelgas, kui sealt üle jookseb, kuid nad on seal siiski täitsa olemas.
 
Nostalgik 09. märts 2017, kl 10.43
You Tube’s sattusin Laniakea peale, olin mingis ajalehes seda pilti näinud, kuid ei salvestanud seda tõsisemalt oma pähe.

Nüüd vaatasin seda veevalaja teema liikumist ka nagu ämblikuvõrku, mida seovad mingid ühendavad niidid ja mingil moel sarnanes see ämblikuvõrk Laniakeaga.

Sest tavalise inimese pähe need tohutud kaugused ju ei mahu ja „ämblikuvõrgu“ seoseid ei näe taevasse vaadates üldsegi mitte, olgu selgetel talveõhtutel või pimedatel augustiöödel, aga nad on olemas!
 
Nostalgik 09. märts 2017, kl 10.58
Kõiki neid emotsioone paari nädala jooksul ühest teemast kogeda, minule on seda üllatavalt palju.

Okudžavalt ring täis: (ikka ei oska kirillitsat).

Ne mutštes po naprasno, vsemu svoja pora
travu vzrastite k oseni somnjotsa
mõ natšali progulku s Arbatskogo dvora (Nostalgik: „o durakah“)
k nimu-to vsjo kak vidno i vernjotsja

Ligikaudne tõlge:
Ärge piinelge asjtult, kõigele on oma aeg
heina kasvatate - sügiseks see lamandub
alustasime jalutuskäiku Arbati õuelt
(Nostalgik: lauluga lollidest)
nagu näha jõudsime ringiga algusesse tagasi

(Sest see siin on Okudžava lauluke)
 
veevalaja 09. märts 2017, kl 11.27
et siis kõik saab alguse lollides ja lõpeb lollidega? ja sel juhul, mis puutuvad sinna veevalajad?:D huvitav mõttekäik sul, Nostalgik:)
ma ei suuda nii abstraktselt mõelda, mul natuke praktilisem meel, aga kui tuul mu mõtted ära kannab, siis sobin ma siia teemasse küll:D
tahtsin juba ammu küsida sinult, Nostalgik, et kus See veevalja on, kellele sa tegelikult selle teema tegid? mingi mõte pidi sind ju kummitama, et sellise huvitava avalöögi teemale andsid?

ma nüüd natuke emotsionaalsem ja kuulan seda lugu, olles selles niidis kinni:)
https://www.youtube.com/watch?v=q4Np8F3JjGI
 
Nostalgik 09. märts 2017, kl 14.34
Ha-ha-ha-haa, hea näide, kuidas saab teineteisest mööda rääkida. :-DDD
Vaata last, seletad talle peensusteni asja ära, ikkagi tuleb aps, üle küsides selgubki, et ta sai kuidagi täiesti tagurpidi asjast aru.

H.Mänd kirjutab, kuidas ei saa aru, kui aru ei saa!

Ükskord elas Üks. Üks läks Kahele külla. Ka Kolm pidi Kahele külla tulema, aga ei tulnud. Tuli hoopis Neli. Kaks hakkas lauda katma. „Kui palju meid kokku on?“ küsis Kaks. „Eks meid seitse ole,“ ütles Neli. Kaks tõi seitse tassi ja nad istusid lauda. Aga neli tassi jäi vabaks, nende taha ei jätkunud kedagi.

„Palju meid õieti kokku on?“ küsis Kaks uuesti. „Mina olen Üks;“ ütles Üks. „Mina olen Neli,“ ütles neli. „Ja mina olen Kaks,“ ütles Kaks ise. „Üks ja neli ja kaks on kokku seitse,“ arvutasid nad ja hakkasid uuesti istuma. Arvutamise järgi oli neid seitse, aga nii nagu nad lauda istusid, sai neid jälle ainult kolm ja neli tassi oli ikka üleliia.

„Palju meid õieti on?“ küsis Kaks närviliselt. „Mina olen Üks.“ „Mina olen Neli:“ „Mina olen Kaks.“ „Üks ja kaks ja neli on kokku .... seitse.“ Laual oligi seitse tassi. Aga kui Üks ja Kaks ja Neli maha istusid, oli vana lugu lahti- neli tassi ikka üleliia.
 
Nostalgik 09. märts 2017, kl 14.38
D.Kareva
Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.
See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.
Imelik lausa.
Et seesama mõte on minus
ja kivis ja tuules
ja kõik on siinsamas.
Juures
 
Nostalgik 09. märts 2017, kl 15.12
Me oleme erinevad, tore ju!:-) Kopin minevikust:

von Freen kirjutas:
meil aga kaasik vaid kaskesid täis
nuppe ei ole
õisi veel vähem
kesse me kaasikus noppimas käis?
kaasik nüüd kole
puid saagima lähen...

keegi kommenteeris:
Ai-ai-ai! Puud peaksid praeguseks juba saetud, lõhutud ja riidaski olema.
Aga piibelehtedel pole enam nuppe, on vaid õied!

Järgmine kommenteeris:
von ei kirjuta ju mitte küttepuude tegemisest.
von kirjutabki tagamõttega, et kuna keegi piibelehed ära korjas, siis on kaasik kole ja tuleb maha saagida.
Kaasik tuleb maha saagida, mitte küttepuid saagida :DD

veel järgmine kirjutas:
Loen üle, ikka ja jälle, kui ilus tõlgendus.
Tunnistan, et ise poleks nii sügavalt mõistnud.


Luuletused ongi sellised, et iga lugeja saab neist omamoodi elamuse või siis ei saa.
D. Kareva on minule selline luuletaja, kes enamasti kirjutab hingega, läbi kujundite, tunnete ja tabab ka hinge.
 
Nostalgik 09. märts 2017, kl 15.39
Veevalajast.
Unetutes oli kunagi anonüümsena, siis registreerituna üks Veevalaja, nüüd on tal tähtsamad tegemised ja siin käib ta haruharva kiikamas, et kas elu toimub ja kas uudist.
Siin oli kaua jutlemas seltskond, kaalud, skorpionid, amburid, jm, tore seltskond, vahele trügisid ka trollid, nagu ikka.

Veevalaja, keda ma õnnitlesin oli mulle tähtis, sest tema üle ääre ajavast elurõõmust sain minagi elujõudu, tal on ilus hing, pean temast väga lugu. Ent õnnitletud ja tervitatud olgu kõik, nii veevalajad kui muud sodiaagimärgilised!
 
veevalaja 09. märts 2017, kl 16.53
mineviku vaikusesse ja tühjusse eksides võib igasugust juhtuda - möödarääkimisi, arusaamatusi ja muud segasust-sidusust:D
eks ma ikka millestki aru saan, aga kas just nii nagu peab:D
ma siin olin küll kunagi ammu väga tihe külastaja, (nr6 unetute vaptras rivis), registreerusin ja puha, ise ka enam ei mäleta, miks;) nüüd käin vaatan, kui mõni teema väga silma torkab, saab kaasa naerdud-lauldud-luuletatud-mõeldud, nagu see siin:)

Unistustemaa

Viplala ma olla tahaks,
tinistaks, kui aega leidub.
Võluks heaks, kes olnud paha,
mured võtaks neilt, kes heitund.

Öötaevas särama seaks Kuu
ja päeval päiksekiiri jagaks.
Teeks nii, et suvi oleks kuum
ning karu ikka talvel magaks.

Ma teeks, et sõdu maal ei oleks,
ja katastroofid kaoksid sootuks.
Et näljas lapsi kuskil poleks,
ning täituks iga väiksem lootus.

Kuid elu kahjuks hoopis muu,
ei Viplalat must iial saa.
Nii läheb mõtteist muigel suu,
sest see vaid unistusemaa.
/Anni/
 
Nostalgik 09. märts 2017, kl 20.11
AL. SUUMAN
Ma olen meri. Sa oled maa.
Sind üha ja üha ligemalt
näha tahan. Sestap ma tulen
ja tulen su juurde pidevalt.

Tulen rulludes, tulen hulludes.
Kordun ja kordun ja kordun.
Siin sinu ees mu viimne piir,
Mu tara ja tõke ja kordon.

Ma olen meri. Sa oled maa.
Me vahel on rannajoon.
Me kehad iial kokku ei saa
ja koonu vastas on koon.
 
veevalaja 09. märts 2017, kl 20.39
oo, meri, seda ma armastan!:)

Igatsuse laul

mere kõrgel rannal laulda

Oo hing, kas tunned kuhu surevad
Kõik sihita teed?
Oo hing, kas sa tead kuhu lõpevad
Kõik teeta sihid?
Vaata mulle silmi, armas otsatus!
Vaata mulle silmi, minu sõber!
Sinu kõne on kui naer saatuseks
Minu kurvale küsimise laulule;
Sinu kõne kui nutt kosutuseks
Minu ärdsele pärimise-mõttele:
Midagi ei jõua pärale!
Kõik on seotud iseendasse:
Meri ja maa, taevas ja päike,
Kõik, mis elab ja on --
Otsata, lõpmata!
Oo viige tervisi, viige tervisi
Jumala randadele, valged lagled!
Oo viige tervisi, viige tervisi
Valguse vainudele valged purjed!
Kõik need tunded kogusin lagledeks
Laiale küsimise lagendikule!
Kõik need mõtted punusin purjedeks
Lugemata pärimise paatidele!
Sind ma armastan, jumala-rand,
Kihlatud üheks mere ja päiksega
Minu hinge kõrgemaks eneseks,
Läikide läigiks, helkide helgiks,
Koduta igatseda,
Üksi igatseda!
Oo, minu kauge, kauge jumala-rand!
Viige tervisi valged lagled!
Viige tervisi, valged purjed!
Sinna surevad kõik sihita teed,
Sinna lõpevad kõik teeta sihid--
Ja laul, see lendab üksi!
/Ernst Enno/

tema teine luuletus kõlab muusikas liiga hästi, et seda mitte kuulata:)
https://www.youtube.com/watch?v=SKmX6Hbony0
 
Nostalgik 10. märts 2017, kl 14.09
Ehee, Nipernaadi koos E.Ennoga, meeldiv tõesti.

Mathura:
Olen oodanud sind,
oodanud sind, mu kevad.
Tuled ulatad mulle
mu kurbuste peekri ja ütled:
“Joo enda terviseks.
Vaid need, kes on meeleheite kasvatanud valguseks,
on elus midagi leidnud.”
Mullas pakitsev rohi,
varesed elektritraadil.
Rõõm rääkida
tähtsusetutest asjadest.
 
veevalaja 10. märts 2017, kl 17.24
tead, hüppaks kevadest otse suvesse, südasuvve:D

ja nii ta tuli
südasuvi
kui veebruari areldised linnuhõiked
sul kevadele lähedust aimata andsid
kui märtsi pori ja kuri,
su meeli segapudru lörtsi matsid
aprillgi kohale tuli
teeäärsed kõrtsid täis kaklevaid matse
maas vedelemas poriseid ja veriseid kaltse
neist mööda jalutades
end lõpuks leiad maikuu õrnas embuses
verisulis kaskede värskteravas õhulises hõnguses
maikellukeste helinas
sealt edasi vaid kukesamm
juunikuu puhastavasse jaanilõkkesse
su südame lõplikult süütab
kuldkuueaga rüütab
/ja lõpuks see kõik sind nii ära tüütab:D/
nii ta tuli
südamete murdja
südamest soe
südasuvi.

see aasta ma ujun üle mere (ookeani), Texasesse texadega:D
https://www.youtube.com/watch?v=SjECs7Jyi_4
 
Nostalgik 10. märts 2017, kl 19.42
...Ära usu, kui öeldakse:
keegi jättis kellegi maha.
Lahkuminek on alati mõlemapoolne,
sa ju tead seda sama hästi kui mina.

Väljakangutatud kivist jääb maasse jälg,
ja kivi küljes on mullatükid
justkui puruks rebitud juured.

Maa kutsub kogu aeg lehte,
kuid leht langeb puult alles siis,
kui oks teda enam ei hoia.... (R. Rimmel)



https://www.youtube.com/watch?v=xG09WjbkD_M Show must go on
https://www.youtube.com/watch?v=y8IrhyHFViE Lara Fabian Gregorile

Seekord sedapidi, homseni!
 
veevalaja 10. märts 2017, kl 21.34
kurb...

Aja pudelipostiga meile teada anti:
elu on ookean ja surm on Antlantis.
/Rimmel/



ma miskipärast täna ka selles keeles mõtlen...
https://www.youtube.com/watch?v=W0xjW-e4KEg
 
Nostalgik 11. märts 2017, kl 15.25
REIN SEPP 1921-1995

Kord elus ikkagi end jälle joonde sead
ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad - udus mäed
ja üha sinetama kauged rannad.

Ja ikka sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.

Kord tõesti hülgad enda tihenevaks maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules -
kes lehe langemisi osatada saaks,
kes rida rünnata, mis sündinud on luules?
 
Nostalgik 11. märts 2017, kl 16.26
Kuid lõpuks --- kas see polnud kogu aja
muud midagi kui varjupilt ja kaja?
Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,
muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule
õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule
ja lapsik pimesikku mängiv tuju,
üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,
me unenäoski ei saa päris vabaks,
ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,
et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus
nii vastu võtta nagu suurim rikkus
kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,
ja käia, kuni päike läheb looja.
/K. Ristikivi/

Sombune ja jahe märts. Peagi ilmub päikene selgesse taevasse, laululinnud teevad pesi, lapsed poevad vammustest välja ning hing läheb lahti. Küll ta jõuab omal ajal, kevad!
 
veevalaja 11. märts 2017, kl 21.54
egas kevad see ainult ole mis hinge lahti hoiab. nii jääb hing muul ajal kinni kui ainult kevadel lahti läheb:)


Hetk merel

Kuu veel paistab ja meri,
jääb vaikseks.
Kõik on sile.Plekk.
Maalile maitseks.


Kuu tee ja meri,
vari õitseb.
Kajab selja tagant,
kajakas sõitleb.


Kollane virvendus ja vesi,
soolane maitse.
Hüüti tagasi koju.
Meri,kaitse!
/05.06.1995 ---Ando---/
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!