ole sa tänatud, spetsialist!
hea, et mu tunne osutus õigeks.
ühtlasi tegin järelduse, et medä resideerub tartus, kupparimoor võrus ja sina nende kahe vahepeal.

pole tänu väärt, rõõm oli minu poolel!:)))

selle lingi tagant leiad ülevaatliku Eesti murrete kaarti:
http://www.eki.ee/murded/
ja ühtlasi näed, et võru ja tartu vahele mina ära ei mahu.
aga sääl kuskil veerekse pääl olen küll:)))

Medä om lihtne inime maalt ja obesega. Tuu olle iks eige küll, et mool olle nii ütte kut tõist ja kolmandamatki kriiksutist vist viil sehen kut teitega juttu puhun. Medägist mulkelt ja medägist jurjevlastelt ning koskilt vist viil miskitmuodi tullu moole küllge koskilt vahepäält vai äärekse päält.:D

Aga noist obestest siss viil naapallu, et umal aal olle ma ka säänne ulljas (sõnast julge) tegelintski, kis vahhest külavahhel arrmastas obesega sõitu teta. No olli vajja jo obest vahepääl joosutada ja suisel aal jõekäärun peseman kävva. Siss sai vetta sadul ja karatu obese selga ning padavaijantsikut kohe jõe manu. Isi vahtse eemalt kut mede Hermes kaldal vabadust nautse ja maan püherdas.

Nu üitskõrd jällegist mõtel illosal suisel õdangul, et käiss siss obesega tiirukse ää jälle jõe man ja sõidass isi ka lusti ning lasess külapääl obese sabal ja lakal lehvi kut galopis naabrimiiste-moore iist läbi ratsuta. Aga tollest mõttest ma kaugempale es saagi.

Mudu olle keik nii nigut piab. Võtse kõrralikult sadula ja päitsed ja muu säänse vajaliku, pandse keik uma tiada paika koa. Kontrollse viil üle koa. Siss mõtelsi, et ma nüid tiin säänse suure uhkempast uhkempa jalaviske ja ollegi elegantselt sääl obese selgas ja kihuta kohe tulilstvalu menema nigut Taani prints.:D See prints olle nüid küll liialdus, aga's no saate aru iki koa, ega's te lugeja naa mõistmatu koa põle, medä ma üelda taha.

Ma saingi üte jala jalusesse ja tõisega võtse hoogu ja sai tolle koa juba peaaigu ülesse kut, järgmitsel hetkel es olle ma obese selgas enamp vaid keik mo maailmapilt ja tunnetus olle tõistpidi keeratu. Keik käis naa kähku, et ma es saa oobilt arugist, mespärast mool sädeme silme iis tantsema nakassiva ja taevas moole igavetse põntsu piku pääd pandse.

Püüdse kudagist noist tähtest läbi kaeda ja aru saada, mes tos nüid minuga olle nüid. Piass nigut ratsutama uhkelt menema, aga olle uopis matsaki maaühendusen kõrraga. Jaa, tähe paistseva varsti läbi neh, ma nägi vaid obese kõtualust ja pikki jalgu ning sadulat, mes ripakil kõtu all olle.

Nojaa, ma olle võtnu tol kõrral tõise sadula ja es kae, es kae jahh kõrralikult perrä, et sedelgarihm olle viimatsest kõrrast ää kulunu ja katkes siss, kut mina oma imelist sadulasse kargamist üriti läbi viia.:D

Tänasi vaid jummalat, et obene olle rahhulik ja jäi paigale, kut ma säält tema kõtu alt vaevaliselt välla roomassi. Peräst toda kõrda es taha ma enamp tükk aiga mingeid sadulaid näta ja obese selga es roni koa tükk aiaga enamp. Kondi valutasiva iks pikka aiga ja pää olle nondest tiirlevaist tähtist peris segi.

Õdangut keigile! Moa põhku.

oh, taas üks tore lugu. ja hakkab nagu kõigist sõnadest aru ka saama juba.:))

vaene medä-medä:(
ma loodan, et nüüd vanemas eas see kukkumine sul tunda ei anna ja püsid ikke hää tervise man!

ma loodan sedasama!:DD

nende murrete kohapealt, et polnud kunagi kuulnudki rannikumurdest, samas setu murret polegi märkimisväärseks peetud?

Raasike nalla kah, mis Orava Elmar üitskõrd kõnel, enne ku ma nüid seenemõtsa lää. Ärnit muduki ei ole änam vasta tulemen, selleperäst või muretu olla.



Om vist kole tunne küll, ku sinnu enneaigseld surnus kuulutedes.
Mede külän juhtusi säändset asja mitu kõrda.
Süidi ollive vanamuti, kes õigede es kuule, ja ajasivegi tühjä jutu valla.
“Tahvinau Ärni olevet ärä surnu”, tulli Riin naabre-Marile uudist tuuma.
“Oh sa taevas, vai Ärnike om surnu, selleperäst mu nõna sügel ommugu nii kangede!”
olli Mari vapustet. Uudis läts edesi nigu kulutuli.
Temä õige nimi olli Stafenau Ernst. Miis eläsi Soeld kaugel-
Mäemõisan üten kate vanatüdrukust sõsarege.
Ärni olli vanapoiss.

Lätsimi seenemõtsa. Ärni kodu ligidel ohas Maali:
”Oh sa jummal, Ärnikset ei ole enämb.
Olli ää miis, võenu viil eläde. Ta es ole ju viil nii vanagi.”
Ku me mõtsa viirde jõudsemi, tulli mõtsast vällä miis,
kes ajasi käekõrval seenekorvege jalgratast. Sii olli Ärni!
Ehmätimi kangeste ärä! “Kas sa, Ärni, ei olegi surnu ?!” imest Mummu Riin.
Ärnile säände uudis es miildi.
“Ei tiiä, kessi miu surma nii irmsade uut?” küsisi ta vihatseld.

Läts müüdä mõni kuu. Ärni olliki tõeliseld surnu.
Vana inimese kõnelive, et kui inime enneaiga
surnus kuulutedes, juhtuski temäge varsti õnnetus.

Sii seenelise päiv om peris rasse ku sa keik ütsinde ärä pead tegema. No mõtsan käimine aiga võtab, a sii om ikki üits lust ja lõbu. Peräst om seene vaja ärä ka kõrralde, sii om juba tüü.

Siini olle kole pallu, mudku lõigu, vahepääl es saa mitte selgägi sirges aada. Mõni ütleb, et vikatiga saab niitä. No mea sedä riistapuud mõtsa vidama küll ei akka, katsu ikki väitsäge akkama saija. Mea muud es korja ku kuuseriisiki, mõne puraviku võtte kah sekkä. Puraviku olle juba ärä vanas ka lännu. Sis näie sääl viil ärjäsiini, pilvikid ja ütte ku tõist viil.
Punapuraviku ollive ilusti puulsõõrin latsi võtten, kärpseseene jälleki ku sõamehe üitstõise järgi ennäst rivisse säädnü. Peris kahju olle, et votuaparaati ligi es ole, ilusa pildi oles saanu!

Mõtsan olle puid tettü, tiid ollive mõnen kotan rakturidege peris poriaugus sõkutu. Ei tää kudas nad sääl paksu pori sehen kinni es jää ja ikki vällä saive! A iluse kasepuu ja kuuse ollive tiiveeren riita laotu.

Üte kõrra peäs vist viil mõtsa minema, suulamise jaos kah tuuma. Sis om küll, rohkemb põle vaja, egäs pallalt siini kah keikse aig ei süvvä!

Täembe mia kirjute teitele õite väikse luu mõtlemise jaos. Egä sis egäkõrd mia ei kõnele kah nõnnasama ütest ja tõisest ja sellest, mis kunnigin nätä olli.

Sii ei ole mõni koolilatse vigurijutt, vaid mulgi kiil. Te pange oma kiilde ümber, ma sis tule pärästpuule ja kae, kudas te akkama saide.
.............................................................................

Roua ja reili rääksid rantsuse kiilt, raavsid raegu ruusatud tiilt rahteri iis riipsu päält raginal raavi: roska ragusid täüs, raavel roska all kõtuli mahan, roual leit lõhki, reili leihv lekkiden.

mo varjant on säänne:
proua ja preili rääkisid prantsuse keelt, traavisid praegu kruusatud teelt trahteri ees kriipsupealt raginal kraavi: troska pragusid täis, traavel troska all kõhuli maas, proual kleit lõhki, preili lehv ???(sassis)

küll väga googli tõlke moodi, aga paremini kahjuks ei oska:(

Sii om sul ju õite äste vällä tullu, ö!
Kuugle omage ei ole küll määndestki pistmist, sääl om asi ikki peris ull, ma mõnikõrd naara nõnna, et silmä märjä. Või mis sääl naardaki om, üits kole ale lugu.

Reili leihv om jah vähä sassu lännü, ku roska raavi läits. Leki pääl ehk "plekkides".

Vanaste ollive leihvi peris piskse, a aapikku, ku leidi lühembes jäive, sis lätsive leihvi jälleki suurembes. Sinnamaale vällä, et leiti ei ole änämb vajaki!

A kaege isi perrä:
http://nodi.ee/seksikas-sleihv.html

Es saa maa aru, mespäräst piava keik eestlase keikse aig kaklema. Kis om paremp, too oo' ollu vist aigade ämarusest pääle küsimus numero uuno. Püütasse naabrist paremp olla ja kut kudagi viisi es osata siss võetasse mõni halvustav külajutt appi ja tetasse mudu nurmaalse naabrimihe, -naise külätolass. Nõnna saab jo tunda, et ma olle taa'st paremp. Näed siss, mes noo külamoori rääkseva tolle ja selle kotta. Isi ollasse targu vait, et isi alustati toda valejuttu ja võimendati koa viil pääle selle, susates eigel aal vahele mõnda uut ja uvvitavampat nüanssi.

Ma siin loe ja imestä, et es saa kudagiviisi olla mette ilma, kut piab iks keikse aig küssma, kump oo' paremp kas linnavurletis vai maamats. Mo miilest katte nõnna erinevät assja es saa mette kudagi kõrvu panna ja võrdlema nakata. Einojaa, ma saa aru küll, et inimpese olleme me keik - kaits kätt ja kaits jalga, pää otsan ja silmä ning suu ka pialekauba, aga keskkond kus me olleme oo' erinev. Ma mõtli etke ja võtse näitess kunagisest aast oma kogemutse penidega. Te ärge keerutage medägi siin silmaksi ja plaksutage uma võltsripsikuid, kel nad oleman oo.

Umal aal eläsi, töödassi ja opse linnan. Mool olle üürikas nigut keigil nuortel. Ainult mool olle too viietoaline aprtement väikse lisandusega. Ma võtse umale korteri koos suure peniga. Suure Saksa lambakoiraga, kes olle puhtast tõust papretega peni joba kolmandamat põlve võistlustel esikohti saanu koirapoiss, kelle vanempa olleva perit Saksamaalt ja Venemaalt. Too olle üits veike lisa moo üürilepingu man, et vaja taale siss süia ostman kävva ja jooksutaman ja pissitaman jne.

Koira peremees opse päälinnan ja provva olle esi naa väeti, et es jõvva uma poja koira jalutada. Ega too ime es ollu, sest koir olle hiigelmõõtmetega esigi moo jaoss. Kaalse moost uma 10 kilu rohkempki, loomaarsti man sai selgess too vakt. Ega ma tolle peräst pellanu, et koiraga es oska olla, mool olle umal kodo maal koa alles aastane nuor sakslane võetu ja too olle samuti papretega pini. Olle jo maast madalist pääle uma nuore koiraga käinu joosman - iki 10 kilumeetrit vähempalt ja ujuman koa suve aal. Olle harinu, et koir veib so tugevalt tõmmates pikali vedida vai soole hooga hiast miilest üles üpata naamoodu, et isi pikali prantsatad.

Aga ma es oska ette kujutadagi, et linnapini oo küll koolin kännu ja kuulap käsku, aga mette moo sõna. Ma olle taale jo peris võõras. Esimene kõrd vällas jalutaman käies olle ma tolle hiiglaslike mõõtmetega peni jaoss vaid üits tülikas rihmapikendus, kes tilpnes järel taal ja es lase segamatult egasse äkaunnikusse nina pista. Veelgi põnevamp olle koira käitumine moo jauss siss, kut avasti äkitsi, et koir olle kuskil mingi suvalitse maja ees istuman ja tiris moo ka usse manu, kuhu
temä nõudlikult istma jäi, nõudes moolt oma koirapilguga, et ma nüid ussele koputass vei kella lasess. Nii vedis koir mind tol kõrral kolme usse taha. Ma es jõvva, ütle ausalt, es jassa tõesti toda suurt vastupunnvat imeelukat paigast liigutet.

Mool kodus olle koir huopis tõise iseloomuga, nuor, lõbus ja vitaalne. See linnapeni aga olle mugav ja laisk. Kut uma kere maha parkse, sinna temä jäigi. Seniks kuni ma olle maja ees nuormiistele nallanumbriss, koir lõõtsutas keel ripakil ja puhass. Keikides majades, mille ette temä saisma jäi, elasivä nuore illosa mehehakatise, kis peni kohe ää tundseva, teda tervitasiva nimepidi ja moole pikalt ja lõbustatult, kahjurõemus muie näol, otsa jäivä vahtma. Praegastki mõeldes tollele, tuleb puna palge.:D

Aga tollest keigest es pia menä üldse rääkma. Tollest huopis, et üitskõrd suisel aal, võtse minä ütel ullul päiväl koira maale kaasa. Es saa jätta haige provva manu, koiral olle vaja jo vällän värske õhu käen joosman kävva ja häda tegeman koa. Pandse suukorvi pähä, koir sai maru vihasess tolle asjanduse pääle, mis ma taale pähe surusi ja lätsi siss rongi pääle. Ostse taale pileti ja puha nigut piab, aga kupeesse es saa tolle toreda peninuormehega menna. Liiga suur olle ja nädalivahetusel olle rong koa puupüsti täis.

Mool olle mudugist peris tegemist, et rahustada noid pääletulijaid eri jaamadest, kis haarassiva ehmunult südamest vai pandseva käe ehmatusoige summutamiseks suu ette, kut toda suurt peletist nägiva. Mahaminejaid es ollegi säält puolt, kos ma olle, sest rongiseitja olleva ää nännu, et mool säärane suur elukas sääl usse taga peidun oo.:) Tollevõrra olle rahulikump. Maha menna koa too peni es oska jaaman. Pidi ta pooleldi sülle haarama ja isi ta säält vaarudes vällä tirima. Jaaman olev rahhvas sai nalla, toda vaatepilti nautiden.

No jaluti siss koiraga mõne kilumeetri uma maakodu manu ja andse taale siss juua, sest olle palav päiv. Saman tulle mõte, et võtass selle peni ja lähess nigut tavaliselt iki uma nuore koiraga olle tennu, ujuma järve manu. Olle vaja menema saada kodunt, sest moo peris isiklik sakslane olle ulluman võerast sissetungjast ja keikse külä kajas temä lärmist.

Järv asus metsa sehen ja ma laskse koira sääl rihma otsast lahti, set üttegi inimest sääl üksildasen privaatsen ujumiskohan märgata es olle. A tolle asemel, et viksi ja viisaka väjaõpnu koirana moo sõna kuulata, pandse koir plagama kohe. Nuusuti erinevaid lõhnu ja nuuskse põõsit. Märgistas keik lähedal asuva puu ää, niikavva kut tal üldse medagi lasta olle ja siss, kut ma talle järge jõudse ja rahulikult vahtse, et ega ta nüid koskile kaugempale es joose, tegi koir medägi pöörast. Ta võtse hoogu ja üpass õkva ütte vanasse turbavetmise auku, mes olle päält kinni kasunu ja lemmesid täis, all aga olle sääl porine-soine pinnas, mes neelas koira kiiresti nigut laugas.

Tõsi ta oo, sennä auku olle kukkunu ka üits moo miilest üdini pehkinu vana käsivarre jämedune kaseoks koa. Koir sai uma esikäpa sennä toetada, otsides ise kindlamat pinnast ja rabeldes seal poolest kerest saadik sees. Järv olle vaid 2 meetrit tollest august. Peni nakas kiiresti vajuma ja mina vahtse kut tolkam sääl augu servan ja es oska mette medägi teta huobilt. Siss vahtse kiirelt ringi ja nägi sääl ütte samuti mahalangenud noort poolpehkinud kuuske. Sedä olle küll vähä, aga ometi olle see midagi ja ma tirisin selle meeleheitliku kiirusega augu juurde ja visassin selle sisse nii et ots jäi kindlale pinnasele august vällä. Sakslane olle joba kaelani sehen, nii et kut ma tolle poolpehkinud ja enda all ragiseva tüve pääle viskusin olle ta kaalarihm joba turba-pori plöga sees. Sain tolle kätte ja nakassi toda endast raskempat üle 60 kilo kaaluvat koira säält vällä vedima. See olle üits õudsampit hetki mo elun, sest moole tundus, et ma mette iialgi ei saa seda koira säält enamp kätte. Puutüvi mo all ka raksus ja vajuss samuti sisse, kuigi tal olle ka harali ossi küllen, mes kudagi mind sääl lauka pääl oidse. Esimest korda elun palusi jumalat, et ma koos peniga sinna auku es jääss, vaid eluga tulema saass. Ma ei tea kui kaua ma sääl tolle koiraga võidelsi, aga vällä ma ta sain ja isi ka kudagi.

Istseme mõlempa sakslasega sääl järve ja turbaaugu vahelisel katel meetril ja hingeldasime. Mudu olle alati sääl järve man iki kas marjulisi vai ujujaid, aga tuukõrd olle vaikus. Ja paremp ollegi, sest kes moo nännu oless, oless peris ää ehmatanu. Ma olle jo uma linnariietega lännu ujuma. Valge püksi, valge pluus ja valge botase. Ei pia olema just erilitse vantaasialennuga, et ette kujutada mo vällanägemist pärast seda turbaaugu suplust.

No aga ega medägist. Linna meneva rongini olle viil paar tundi aiga ja medel koiraga viil järven käimata. Ma arvassi, et ega ullu es ole, küll koira puhtass saan sääl veen. Aga no veta näpust. Kas koir peräst sellist elamust enamp tahtse koskile vedelasse ollusesse ujumpa mennä? Ega es taha küll. Tolle peni vee-elamused olleva piirdunuva linnan vaid vannitoas vannis küürimitsega vai vällan vihma kään joosten. Aga ma es anna alla. Ma es saa sellitse mudakäkiga linna mennä, mind es lastaks rongi ligigi naamoodu.

Võtse sakslasel kaalarihmast kinni ja mööda kipakat purret vedisi ta vee pääle. Sääl aas ta sõra vasta ja es taha vette üpata. Lükkasin tedä tagant, nii et ta lõpuks vette sain. Ise üppasin järele. Ja nakasi isi rahulikult järve keskele ujuma. Koir olle kut üits unnik õnnetust, sääl purde man, aga ta kogus end kiiresti ja järgnes moole. Jõudsi just rõõmustada, et näe, nakab linnasaks koa vett nautma, kut ta jõudse minu manu. Ja mes ta tegi siss. Väsis ää, ja toetas uma hiiglasliku käpa moole ütele õlale ja tõise õkva pähä. Nii et ma vajusi mulksti vee alla. Ja oless ta siss lõpetanu, ei. Talle valmistas erilist naudingut mind egä kõrd, kut ma uma pia sain veest välla kudagist, et hengata saass, moole taas uma suure käpa pähä toetada ja mind nigut õngekorki vee alla suruda.

Nõnna tasutasse siss häätegu, jõudse sääl mõelda ja leidse, et see stseen oo veelgi ullemp kut ennist turbaaugu man. Ma või naamuudu ää lämbuda ja uppuda, sest koir es lase mool üldse ujuda, uputas mind nigut mõnd vihavainlast. Aga nu ma olle koa visa, ja naamuudu kut kork, kõrd vii all ja kõrd vii pääl sai lõpuss säält neetud järvest koa vällä. Võtse temä aiga mes ta võtse.

Mool uma peni es olle iial nõnnamuudu käitunu. Kut temägä ujuma lätsi, siss temä ujuss isi ja es taha mind uputada. Samuti es ole ma iialgi märganu, et mo koir oless kunagi tahtnu koskile mudaauku suplema mennä. Säänsetest kohtadest käis ta kaarega müüdä. Aga nu linnakoir olle harinu uma keskkonnan uma muudu elämä ja maale tedä viia ja viil rihma otsast lahti lasta olle suur rumalus tuukõrd.

Tollest õudsest turbaaugu supelusest es julge ma ei uma kodostele medägi rääki, kuigi na tundseva huvi, et mespärast ma ujumisriiete väel ja pallajalu tulle mitu hääd kilumeetrit kruusatiid müüda kodo, märja riide näpu otsan. Samuti es iitsata ma koira peremehele tollest õnnetust juhtumist medägi.

Kae, aig naa pallu saanu. Mool ka aig põhku pugeda. Õdangut!

medä-meda..ära nüüd pikka viha pea, aga linnavurle ongi linnastunud maamats..nii et kuidas neil bvahet teed või ei tee..on sinu asi. Linnasaks on ikka oma kuus põlve linnas kandu ja põlvi nühkind või on tal aadliku sugu tagavaraks, aära sa linnavurlet küll linnasaksaks pea..no ma kordan veel; linnavurle on endine maamats..;b

Pole kena muidugi teiste murdekeelt tappa, aga:
Mulle meeldib p.anna Anjat, kuida röögiks vene keeles.
Mulle meeldib p.anna Alissandrat, kuna ta on nii rohmakas(karune)
Mulle ei meeldi p.anna Ööliinet, liiga kõhna.
Mulle meeldiks p.anna pliksi, aga kadund.
Mulle ei meeldi p.anna Rexi, usun, ta räägib mu surnuks.
Mulle meeldib p.anna la femmet, on mida kätte võtta.
Mulle meeldib p.anna nähtamatut, siis saab süüa.
Mulle ei meeldi p.anna nohhi, tundub ebavõrdne.

eto što takoje ištšo?

Irww, sellist komplimeti pole mulle ammu tehtud. Aga kui udupeenelt aus olla, siis mulle ka ei meeldi mingid 8 tapjad. Ühe saavad kätte, seitset kujutavad ette;DD

mulle ka ei meeldiks panna mingid henri't, pangu ise ennast ...irw

Aga mulle meeldib, et Henri ise ka aru sai, et pole kena teiste murdekeelt tappa!.)))
Samas ei mõista ma, miks ta seda siiski tegi! On ju muid võimalusi oma mõtete väljendamiseks.

Kuid elevust tekitab see analüüs siiski!:)
Ootame ka hilised ärkajad ära!

PS Ei tea, kas ta arvab, et ma olen mõni 100-kilone või, et on, mida kätte võtta?!:DDD

Tsa kae, pano-enri austab isiklikult uma isikuga moo teemat. Ma nüid es tiia, mes küll toda vaest miist vaivas, aga selgempast selgemp oo' too, et medägi tal hengel olle. Noid oletatavit naisu keda ta uma unenäun pandse või es pannu, oo isigi unenäu kohta tsurakas palluveitu.:D

Saman oo' meitel sõnavabadus ja isikuvabadus koa. Nu kut tal sai kergemp uma unistuste vällaladumisega seie, siss olle too kasutegur koa olleman jo.

A vobla tegu uopis tegudemehega. Te naise oidke iki silm lahti, kut tede tiile piass sattuma mõni enri kaheksajalg, s.t kaheksas.

Mudu meenub iki kadunu Jullius, kis uma sõnade järgi olle piaaigu Napoleoon isi. Ega toda ka kiilata es saa, kut inimä tahab ulla tuu, kis temä mette põle. Unistamene põle viil õnness kiilatu.

maioska venekeeles röökida, ropendada aga küll..icc

Autor: Henri(8)naistetapja
Aeg: 09-19-10 00:13
kas sul kohitsetud kuldil mujale sittumise kohta ei olnud et siia ronisid?

Nüid oo teema ää lagastatu vai? Mette keski põle julenu vahepääl siin enäm isigi iitsatada. Viimatse kommentaariumi autor pandse isigi moo kõrraks luksatama, et mes nüid, kelle pihta too käiss?

Inimloomus oo üits imelik asi, olle noid inimetsi ütte ja tõist muudu. Aga omane olle too, et rääki na oskava ja armastava ning mette es saa rääkmata jätta, kut süamel miskit kuormass oo. Mõnel läeva keelepaela alles siss valla kut vähe tripsune oo ja siss mudugi ujuva igatsuguse jutu lagedalee.

No mede kandin olle koa üits säärane miis, kis mudu eläs ütsi ja isigi naist es veta umale kuigi noo tiirelsiva mehikse ümbre nigut kärbse moosipurgi man. Külamuori lõksutiva, et jo taal siss oo' varandust koskil, es taha, et vanamuori saava haisu ninna ja laristava keikse varanatukse ää. Tolle jutu laskse küla pääle vallale üits masuurikas, keda eide mudu keikse aig nöökseva ja õiendiva ta kallal.

Ütli üitskõrd kiusu peräst ütele lõksutajalle, et nää, mes lõksutid siin, moa eile võtse Kustiga viinuškat ja ta purjakil pääga rääkse, et olle saanu koskilt oma lellelt veikse varanduse ning matnu tolle aastite iist joba uma sanna taha maha. Sääl kuuse man olevat, et mudu es levva üles. Sennä too jutt jäänugi, senikavva kut ütel ommukul Kusta märganu, et kiigi oo temä sanna taga kännu maad kaivaman ja tennu toda kohe nii isuga, et kõikse kuuse ümbrus olle üless kaevatu. Isigi sanna vundamendi ääre alla oo auk kaivatu ollu.

Kusta imesti küll, et temä maha maetu vana kaltsu, konservikarbi ja muu träna, medä ta põletada es tihanu ja mes es põlegi, oo üles kaivatu. Ta olle tõeste aastite iist maha matnu rämpsu, aga, et keski hää inimene olle tullu ja tollegi ää viinu, pandse tedä iki pääd vangutama. Aga no tänapäivatse looduse kaitsja ja rohelitse teensiva temä silmin iki plusspunkta koa tolle iist. Temä pidas toda tükki iki nonde omass, imesti küll, et kos kohast nad tiida saiva tolle matsmikoha, aga arvass, et eks konservikarbi andseva koha vällä, kut metalliotsijaga otsiti.

Masuurikas aga sai ütest lõksutajast priiks.

Vat sedamuodu luod siss. Ma ka ärä nüid tegutsema, ega's keikse illosamat pühabat soa siin maha magada jo.:D

sellega tuleb üks vana naljalugu meelde, kui ema kirjutab oma vanglas olevale pojale, et pole kedagi, kes kartulimaa üles kaevaks. poeg saadab siis kirja, kus annab teada, et on sinna matnud suure röövsaagi raha jm . ema teatab varsti pojale, et tulid mingid mehed ja kaevasidki ta kartulimaa ära. terve päeva olid tõsiselt tööd teinud.:)))))

Mia kirjoti tolle viimätse. Eng saije nõnda kurjass tolle tolgusse piale. Oli tal vaja just tänne paa man tsurkma tulla, kolland mujal, säändsit keik koha täüs. Ole muidu üits rahuline naesterahvas ja mo kurjass ajamises piä iks paljo tüüd tekemä a sis saa see ka vääriliseld tasutu.
Es tahtnu sinnu ää eiduta.