Siin ikka puha pudru ja kapsad koos: vanu murdesõnu, laensõnu mitmest keelst, slängi jne.
Aga eks nii olegi, et murdesõnad on kirjakeelt õppinute jaoks vanad, saksa (toor)laenud (kurte, sleif, mant, sahvt, kihvt, vurts, mekk, moorima) vanad nõuakaaegsete ja paeguste jaoks, nõuakaaegsed väljendid (ladna, pakaa, prosta) jälle tänapäevaste jaoks.
Endal oli naljakas kuulata, kuidas vanaonu koguaeg käskis endale kõlistada (helistada). Sissekirjutamine oli möllimine või meldimine (jälle saksa keelest), sõel oli tussuluika (duršlag), piimanõu ja kiluämber olid plekud, pärg oli krants, lips oli kaelaside.
Saiakäik oli Saiakang.
Soovitan soojalt lugeda vanemat eesti kirjandust (Vilde ja Bornhöhe kooli kohustuslikust kirjandusest väljajäänu), seal leiab palju sarnast äratundmisrõõmu.