Ei, see on mingi linnalegend. Üks probleem kultustega toimetuleku juures on see, et liigub palju absurdseid legende ja jutte, mida sektandid saavad rakendada oma propagandavaguni ette: "Vaadake, milliseid absurdseid valesid meie kohta räägitakse! Kedagi ei saa usaldada, ainult meie ise räägime enda kohta tõtt!"
Jehoova tunnistajate ja Vahitorni Ühingu kohta on tänaseks olemas päris palju objektiivset-kriitilist materjali, sh. 1980.ndate alguses lahkus organisatsioonist üks selle tippjuhtidest ja kirjutas teemal mitu raamatut. www.jwfacts.com on üks loetavaim ja põhjalikem endise liikme (samuti kõrgel positsioonil ja harubüroo töötaja) uurimustöö, mis kõigile lugemiseks avalikult kättesaadav.
Kultusgrupid pole naljaasi. Nad on meie jaoks mõttetud ja tähtsusetud hetkeni, mil ühte neist kaob meie isa, ema, laps, vanavanem, parim sõber või sõbranna. Ainuke kaitse nende vastu on teadmised ja informeeritus religiooni ja psühholoogia valdkondades, mis aga Eestis tugevalt sekulaarse ja ateistliku tausta tõttu on nõrgapoolsed.