Nimelt olen tagasihoidlik, hall hiireke, kellel sõbrannasid pole ja suhtlen vähe teistega. Mul pole nagu midagi eriti öelda ja ei viitsi kellegagi niisama sõbrustada. Mulle ei meeldi eriti emotsioone välja näidata. Raske on tööd leida ilma tutvusteta. Varsti lõpetan ülikooli. Kas ma peaksin spetsialisti poole pöörduma ja nõu küsima? Ennast mu olukord ei häiri, aga ema ütleb pidevalt, et sul pole sõbrannasid, järelikult olen imelik ja kui ma ikka pärast ülikooli normaalset tööd ei leia, siis pean puudega inimeste varjupaika pöörduma, sest ma olen võimetu endaga hakkama saama. Eriti andekas ja taibukas ma ka pole, huvid ka puuduvad. CV-sse pole peale kooli midagi kirjutada. Aga kuidagi imelik on minna kellegagi lambist rääkima ja ei ole selline suur sõbrustaja tüüp. Meeldib distantsi hoida. Kas ma olengi värdjas, kes vajab erihoolt, kuna on autist-asperger? Rutiin mind ei huvita, söön ja magan millal juhtub ja enamus ajast lihtsalt teen seda, mis pähe tuleb, kas trenni või õpin või vaatan telekat. Aga suhtluse poole pealt on mul ju see diagnoos täiesti olemas, kui mulle eriti suhelda ei meeldi ja tagaplaanil meeldib olla.

Nende sümptomite põhjal küll mitte, suhelda ei meeldi mis iganes põhjustel paljudele inimestele. Aspergerid viitsivad rääkida küll, kuna tavaliselt on nad nö kiiksuga targad ja omal alal on neil öelda väga palju - nad lihtsalt ei mõista sotsiaalse suhtluse reegleid ja peavad seega igapäevast suhtlust (small talk) mõttetuks. Samuti on diagnoositud aspergeritel muid omadusi, mida sina välja ei toonud või mida (arvatavasti) siis pole - tihe nähtus on hügieenist mittehoolimine, pedandne rutiini ja ajakava järgimine, füüsilised veidrused nagu hüplemine, kohatine sõrmede/jalgade omapärane liigutamine. Huvid ja anded on aspergeritel aga olemas, samuti hakkavad enamik neist lugema juba beebieas.
Seega kahtlen, et asperger oled. Iseenesest võib igas inimeses selliseid jooni olla, k.a minus, aga nii kergelt seda diagnoosi ei saa panna jah. Ning ei, autistid ja aspergerid ei ole värdjad, nende eripära ei defineeri neid, isiklikult oman paari aspergerist tuttavat ja nad on palju normaalsemad kui "tavalised" inimesed. Erihoolt nad ka tavaliselt ei vaja, kuna õpivad lävimise reeglid mehhaaniliselt selgeks ja nii ongi.

aspergerid on kõike muud kui hallid hiirekesed ja rutiiniga on neil ka muud suhted

lõpetad ülikooli? ei meeldi suhelda? kas oled mingi ökonomist või haldusala inimene siis?

Aga midagi peab mul viga olema, sest mul ei ole ühtegi tõelist emotsiooni peale kerge vastikuse ja põlguse inimmassi vastu. Mul puuduvad kindlad plaanid ja sihid. Ma ei suuda kellegi vastu näidata armastust, hoolivust ja sõbralikkust. Need sõnad ei tähenda minu jaoks midagi. Ainus positiivne rahulolev tunne on mul siis, kui ma saan ise kasu, kas siis saan häid hindeid või suudan endale seatud eesmärgi täita (näiteks parem välja näha kaalust alla võttes või olen rohkem trimmis trenni tehes). Ma ei hooli mitte kellestki õieti. Käitun sotsiaalsetes olukordades normaalselt, aga kõigi inimestega jahedalt/ametlikult. Ma olen nagu emotionaalselt tühi ja mind ei huvita mitte miski õieti. Ei taha naerda, teistega väljas käia, teiste vastu huvi tunda. See tekitab vaid vastikust minus. See on alati nii olnud.

aga äkki oled asperaagus hoopis

aga kui sind teised inimesed ja nende arvamus ei huvita, mis tõmbled siis siin? Ela oma elu nii, nagu osakd ja välja tuleb ja miks peaks nüüd äkki teiste arvamus sind huvitama. Ahjaa - mure oli, et äkki ei võetagi kuskile tööle :) Novott, kui oled raamatupidaja, siis ei peaks probleemi olema ja nohikud peaks arvuvallaga kenasti toime tulema. Iseasi muidugi, kuidas sa oma oskuste müümisega toime tuled. Võid ju ka muud nokitsemise tööd tegema hakata, siis ei pea teistega kokku puutuma.

A muide, kui su ema ükskord kaob, siis pole ühtegi inimest, kes sinust hooliks. Kas pole veits kurb perspektiiv?

Keegi tark inimene on öelnud, et kui sa iseendale ei meeldi, ei meeldi sulle teised inimesed ka. Nii et mõtle selle üle ehk - miks sa ei meeldi endale? No hea küll, oled hall hiireke, kelle see asi on? Pole sõbrannasid, kelle asi? Kõigepealt tuleb mõelda sellele, kes sa enda arvates oled. Võib-olla on su ema hoopis põhjuseks? Kui oled juba ülikoolis, pole see küll tema asi, kas sõbrannasid on või mitte. Võib-olla on suhetes emaga hoopis midagi valesti?

See on ilmselt tänapäeva meedia mõju, et on tekkinud arvamus, justkui kõik peaks pidevalt kõigiga suhtlema, sõbrustama, väljas käima ja seltsielu elama. No ei pea ju!
Täiesti normaalsed ja tavalised inimesed loevad omaette raamatuid, rohivad oma lillepeenraid või õpivad-õpivad-õpivad. Super ju, kui saab elada nii, et ei pea kohustulikus korras kellegagi suhtlema!

kuidas ema sinusse muidu suhtub?
armastavalt ja hoolivalt?

või mõõdab tulemusi ja püüab sind pidevalt dresseerida?

tee ikka tunde järgi, pole vägisi küll vaja suhelda kellegagi. ja küll ühel hetkel kohtud kellegagi, kelle vastu tekib huvi ja tunne jne. ja kui ei teki, siis ei teki, siis eladki nii, nagu siiani ja oled eluga rahul. punnitada pole tarvis, sa ei peagi sõpradega hängima, võid vabalt erakuna naudutavat elu elada.

Küsin teemaalgatajalt, kas oled hoolimatu, vägivaldne?
Kui inimene kukub, kas aitad teda või jätad lamama?
Kui vastad ,siis kirjutan asbergi sündroomiga noormehest, kes süüdimatult jättis oma vanaema põrandale surema.

Kui lähedane oleks, siis kindlasti mitte. Oma pereliikmed/sugulased on ainsad, kelle suhtes vahest tänulikkust või meeldivust tunnen. Võõrast inimesest oleks küll ükskõik. Aga enamikel on ju võõratsest ükskõik.

No igal isiksuse eripäral või iseloomujoonel ei pea ju uhket diagnoosi taga olema! Ole, kes oled.
Kas tunned end nii ebakindlana, et ilma ametliku diagnoosita ei suuda elus kohta leida?
Või ei tahagi normaalne olla, pead end eriliseks ja tahad sellele kinnitust?
Eks meil olegi ju populaarsed kõiksugu vähemusgrupid, kes tähelepanu võidavad...
Kui oled juhtumisi täitsa tavaline eesti naine, aga tahaks nagu miskit enamat, siis mõni kena nimega tuntud sündroom annaks kindlasti elule värvi juurde:)
Ela oma elu nagu oskad ja suudad, ära mõtle asju välja ja ära oma ema juttudest välja tee - täiskasvanud inimene ju.
Räägid CV-st - no mida siis tudengil ikka oma CV-sse kirjutada peaks olema? Kool ja kool, ei muud. Mõnel lisaks McDonalds või muu samaväärne juhuots. Sõbrannatsemine ei täienda seda kuidagi.

Siis võib arvata, et sul pole seda haigust või on kergel kujul. Kas arst on diagnoosi pannud?
See 22 aastane noormees jättis oma vanaema 2 ööpäevaks põrandale lamama, ei aidanud üles, ei kutsunud kiirabi, lihtsalt astus üle.vanaema 87 aastane kukkus diivanilt ja sinna ta jäi, kuni õnneks 2 päeva pärast tuli ta sõbranne, kes kiirabi kutsus. Kuu aega hiljem suri vanaema haiglas.
See poiss ei saanud oma vennaga ühes toas elada, keegi ei tohtinud ühtegi tema asja puudutada. Absoluutselt enda järgi ei korista.
Ei õpi, ei tööta, päevad läbi arvutis, pole ühtegi sõpra. Kahjuks on ta minu sugulane.

ziidy Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Küsin teemaalgatajalt, kas oled hoolimatu, vägival
> dne?
> Kui inimene kukub, kas aitad teda või jäta
> d lamama?
> Kui vastad ,siis kirjutan asbergi sün
> droomiga noormehest, kes süüdimatult jättis oma va
> naema põrandale surema.

selleks pole sündroomi vaja, ma võin kirjutada mitmest noormehest, kes ise oma vanaema surnuks peksid :(

"Ma olen nagu emotionaalselt tühi ja mind ei huvita mitte miski õieti."

Pigem siis juba psühhopaat, kui ainult omakasust huvitatud ja keegi teine korda ei lähe. Aspergeri sündroom on neuroloogiline häire ja sel pole midagi pistmist tunnete või empaatiavõime puudumisega.

tahaks kohe näha autisti, aspergerit või ka hüpikut, kellele teiste inimeste valu ja kannatused korda lähevad. Seni pole küll ühtegi kohanud, kuigi puutun nendega kokku suisa igapäevaselt ja seda juba pikki aastaid.

Asperger? Ei
Autist? Ei
Psühhopaat? Ei!
Kui soovid diagnoosi siis palun: kerge depressioon.
Mine suhtle mõne spetsialistiga, ta oskab kindlasti midagi soovitada, et sa sellest välja tuleksid.
.. ja emotsioonid ja oskus kaasa tunda puuduvad sul sellepärast, et kodus ei ole sõbralikku ja toetavat õhkkonda (nagu loen välja su postitusest). Oskus ennast armastada, usk endasse jms saab kõik alguse kodust..

Lisaks soovitan mingi hobi leida endale, et aega sisustada. Koos sellega tulevad ka tutvused ja jututeemad.. Inimesega, kes mittemillegagi (peale enese haletsemise) ei tegele, on tõepoolest raske millestki rääkida..

loen heh soovitust ja tekib vastikustunne. krt, igaüks on kohe soovitamas, et pöördu spetsialisti poole. tead, ma ütlen sulle, mis spetsialist soovitab? antidepressante! 100 %! neil pole mitte mingit muud relva ja nad soovitavad seda nagu liinilt, kõigile, kaebustest ja muust hoolimata. seega spetsialisti juurde minna pole enam vaja, võid kohe helistada perearstile ja paluda ad-d välja kirjutada. või siis võta end kokku, pane kirja, milline sa tahaksid, et su elu on. võrreldes praegusega ja asu tegutsema. kui tahad olla erak, siis ole, kui tahad sõpru, siis tee plaan, kuidas neid hangid. pealegi lepi sellega, et kõik ei peagi olema emotsionaalsed, oled nagu oled ja nii ongi hea. sina oled sina. ära ürita olla keegi teine.

ema tahab muidugi, et ma ruttu ülikooli ära lõpetaksin ja tööle hakkaksin. aspergeri pakkus mulle välja ema, sest ta luges kuskilt, et nendel pole sõpru ja nad ei käi kuskil. Ema ütles, et ma istun aina oma toas, õpin, aga ikka pole kõik viied ja ei lõpeta ülikooli 5-tega 3 aastaga nagu oleksin pidanud. Samas ta räägib, et teised kõik, keda ta tunneb, lõpetavad ülikooli 3 aastaga, käivad suvel tööl, käivad väljas, on aktiivsed. Neil on häbi vanemate kulul elada. et kuidas mina nii saamatu olen, nagu invaliid. Siis küsib kas mul on ülikoolis sõbrannad tekkinud, aga erilisi ei ole, ja siis ta hakkab rääkima, et võib-olla kui mulle mõni puue tunnistatakse, siis ma saaksin mingit abiraha või nii. Praegu ma elan tõesti nagu parasiit vanemate kukil, aga mul puuduvad tutvused ja pole motivatsiooni, et õppida paremini või kuhugi ennast tööle pakkuda, CV-sid saata, et tööle saada kooli kõrvalt. ema ütleb, et kui ma süüdimatult teiste kukil elan ja ennast halvasti ei tunne sellepärast, siis ma olengi asperger, kuna mul puudub empaatiavõime sel juhul. Aga samas mida see minu süütunne aitaks ja ma kulutan ju minimaalselt, ainult söök ja riided? Kõik noored tahavad üksi elada, aga ma ei taha päevad läbi üksi olla, et kuidas isegi see pole motivaator, et tööd leida? Isa ütleb ka , et kuidas mul oma poissi pole, ma olen vanatüdruk, 22 viimane taks, mul juba rong läinud. samas kõigil on ju ka sõbrannad ja head tutvused. Ma kardan ka tööle minna, kui pole kunagi midagi teinud, võib-olla ma ei saagi oma eluga hakkama. Et sellepärast küsisingi teie arvamust, kas mu sümptomite põhjal saaks mingi diagnoosi panna või peaksin mingeid ravimeid võtma? Sest kõik mu ümber aina räägivad kampas midagi, aga mul pole nagu midagi öelda või lihtsalt ei teki õigeid sõpru. Aga samas ma ei tahagi kellegagi rääkida või sõbrustada, pidevalt on halb tuju või ei tunne üldse mitte midagi. Ja kui ma olen kinnine ja eriti ei sõbrusta, lastakse mind ju töölt lahti ja leitakse mingi sõber asemele. Meeleheitlikult kellegagi rääkima ja sõbrustama hakata on ka hale ja nii wanna-be. Vot siis ma tunnengi vastikust.

Selliseid emotsioonituid inimesi on meie seas üsnagi palju tegelikult.

Ise ma kunagi olin emotsionaalne enda meelest, ma hoolisin hullult kõigist inimestest, tahtsin neid aina abistada ja aitasingi muide. Kurvastasin koos nendega, rõõmustasin koos nendega, olin olemas nende jaoks ja tundsin, et oh kuidas ma olen vajalik. Uskumatu, aga see andis mulle hea tunde, sest olin ju vajalik...teistele.

Nüüdseks on aga olukorrad muutunud, olen sellest nii ära väsinud, et mind ei kanguta enam ükski vägi kellegi juurde appi jooksma, tunnen ise juba vajadust abi järele, vahel ikka ülitugevalt. Mitte füüsilist abi ei vaja, vaid hingelist tuge...
Kuid mitte keegi ei tule ise vabal tahtel mu juurde, et kuule, räägime, ma näen, et sul on probleem jne..

Nüüd alles mõistan, et olen oma sisemise jõu lõdvalt ära jaganud, lihtsalt ära kinkinud teistele, vastu saanud hetkerahulolu enda vajalikkusest...aga mis edasi?!
Mitte midagi, sest ma olen end tühjaks aidanud, mu jaks on otsas ja täiesti kindel, et ei mingid ad-d ega muud värgid ei too mulle enam elujaksu kunagi tagasi, olen end läbi põletanud selle teiste jaoks olemisega.

Ole sina enda jaoks ikka esmalt olemas ja kui siis keegi just palub su kohalolekut, siis ole, kuid ära end sinna unusta.
Kõik me sünnime ikka enda elu elama, oma asja ajama ja nii sündides kui ka surres oleme me ikka vaid üksi ja omaette. Usun, et see ongi loomulik olek - elada ja ajada oma asja, oma väikese maailma asja.

Millegipärast eeldatakse, et ekstravert olla on uhke ja hää, aga samas unustatakse, et ekstaverte ja introverte on peaaegu pooleks. Nii need introverdid punnitavadki ikka ekstravertsuse poole, sest usuvad, et niimoodi saavad nad osa maailma särast.
Tuhkagi see nii on. Igaühele meist on määratud OMA sära, tuleb see omaks võtta ja sellele vastavalt elada.
Usu, sinus on kindlasti midagi sellist, mille poole ehk õhkavad paljud need, kes kärsitult aina ringi sebivad, aga tahaksid just sinu kombel arukad ja rahulikud olla.
Armasta ennast, sest sa oled just nii eriline nagu sa oled.

"tahaks kohe näha autisti, aspergerit või ka hüpikut, kellele teiste inimeste valu ja kannatused korda lähevad. "

Aga saame siis kokku kusagil. Pakun, et sa oma "ülikogenud" silmaga ei arvakski, et ma aspie olen. Jutt on nii asjatundmatu, et anna abi. Ja kui sa autisti tundeid suudad tõlgendada, siis ilmselt oled ikka ülikõva tegija. Aspie ja hüpiku seos on mis, sinu arust? Arvad, et on sama asi või seotud?

Ilmselt oled lapsena olnud suht nunnutatud, kellel pole mingeid kohustusi eales olnud ja kellele kõik ette-taha ära on tehtud ja kes ise iial millegi nimel pingutama pole pidanud. Seetõttu ongi sinust selline laiskloom kasvanud, kes mõnuga teiste kulul elab. Roni oma kookonist välja ja hakka lõpuks elama.
Tegelikult üritavad ka vanemad omal moel sind tegutsema ajada - nad proovivad sind välja vihastada, et sa lõppeks liigutama hakkaksid. Paistab aga, et sel pole erilist mõju ja solvangud ei lähe sulle korda. Pigem on alaväärsuskompleksi tekitanud.

Mis siis läheks? kas kiitmine võiks sind liigutama motiveerida? Ja muide, riided on päris kallid. Samuti maksavad vanemad kinni sinu elamiskulud (elekter, internet, telefon, söök, vesi jne), seda polegi nii vähe. Ilmselt on vanematel sinu pärast mure, aga olukorda muuta ei oska.

autoril on ehk raske lapsep6lv olnud, vanemad pole hoolinud, sellest ka armastuse ja hoolimise eeskuju puudus. Tundub autori jutustki - milline ema see ytleb ylikooli l6petavale lapsele et mine puudekodusse??? Syydista oma vanemaid, ja loodetavasti saad sellest hoolimatust kodust varsti minema, elukogemused tulevad, ja 6pid avatum ja emotsionaalsem olema. Anna aega!

tüdruk kujuneb naiseks kodu najal.
otsi endale eeskuju, mitte ära uhkelda loosungiga a'la mind teised primaadid ei huvita. positiivne eeskuju toob eheduse ka sinu hinge.
mingil põhjusel oled emast ja kodust väsinud. niiet neist sa soojust ei ammuta. ehk on ema põhjuseks, miks sa ei ole sõbrustamisaldis. lahkud kodust, võib sinuga totaalne posit muutumine toimuda, nii suhtlemises kui meestega lävimises.

tuleb täisealiseks saada! ükskõik, kas su vanemad on pahatahtlikud või üritavad sind lihtsalt elama tõugata. asperger on vist ikka veidi teine asi kui sina. samas, meil kõigil on õigus olla selline nagu me oleme. mulle ka ei istu padjaklubid. sõbrannad, kes mul olnud on, on pigem ennast ise minu külge kleepinud. suhelda suudan pigem meeste keskkonnas, nad on kuidagi asisemad. olengi olnud meeste kollektivi juht aastaid. leia see, mida ise oma elust otsid. lase lahti lapsepõlvest. minu lapsed on kodust lahkunud kõik 15.-aastaselt, erinevatesse eesti gümnaasiumitesse, edasi kõrgkooli, kui sisse ei saanud esimesel katsel, siis laensid(minu teadmata, et ma ei närveeriks) raha ja edasi londonisse tööle aastaks. praeguseks kõik 25+ ja suhtleme pidevalt, mõnega iga päev. muuseas, neil on tutvusringkonnas mitu aspergerit, ei tundu sina kellegagi neist sarnanevat.
Lase lahti oma kodust ja ole see, kes oled. Sul ei pea olema sõbrannasid, kui see sulle ei sobi. Aga võib. Sa ei pea elama niimoodi, nagu sinu ema arvab. Kui vähegi suudad, mine iseenda ellu ja kodust välja. Kui see ei sobi, siis kehtesta ennast kodus. See muidugi tähendab ka tööle minekut ja oma osa korterikulude maksmisest. Kui esimene töökoht ei sobi, ära paanitse. Katseta järgmise ja ülejärgmisega. Siis alles otsi põhjust endas. Ja veel, AD-dega oota. Oled veel noor, kõik on ees lahti :)

Ei ole asperger. Minul on sama jama, kahtlustasin ka aspergerit, aga lõpuks leidsin sellise nimetuse "Highly sensitive person" ja see tõepoolest seletab ära tagasihoidlikkuse, emotsioonide tagasihoidmise jne. Uuri seda, mind aitas see teadmine.

to ang
Loen su kommentaare erinevate teemade all - ja vastik hakkab, ausalt. Edaspidi väldin nende lugemist.

Ega jah. Selliseid asju nagu depressioon, olemas pole. Eks psühhiaatrid ja psühholoogid on kõik lollid, kes tegelikult ei tea midagi.