Selliseid emotsioonituid inimesi on meie seas üsnagi palju tegelikult.
Ise ma kunagi olin emotsionaalne enda meelest, ma hoolisin hullult kõigist inimestest, tahtsin neid aina abistada ja aitasingi muide. Kurvastasin koos nendega, rõõmustasin koos nendega, olin olemas nende jaoks ja tundsin, et oh kuidas ma olen vajalik. Uskumatu, aga see andis mulle hea tunde, sest olin ju vajalik...teistele.
Nüüdseks on aga olukorrad muutunud, olen sellest nii ära väsinud, et mind ei kanguta enam ükski vägi kellegi juurde appi jooksma, tunnen ise juba vajadust abi järele, vahel ikka ülitugevalt. Mitte füüsilist abi ei vaja, vaid hingelist tuge...
Kuid mitte keegi ei tule ise vabal tahtel mu juurde, et kuule, räägime, ma näen, et sul on probleem jne..
Nüüd alles mõistan, et olen oma sisemise jõu lõdvalt ära jaganud, lihtsalt ära kinkinud teistele, vastu saanud hetkerahulolu enda vajalikkusest...aga mis edasi?!
Mitte midagi, sest ma olen end tühjaks aidanud, mu jaks on otsas ja täiesti kindel, et ei mingid ad-d ega muud värgid ei too mulle enam elujaksu kunagi tagasi, olen end läbi põletanud selle teiste jaoks olemisega.
Ole sina enda jaoks ikka esmalt olemas ja kui siis keegi just palub su kohalolekut, siis ole, kuid ära end sinna unusta.
Kõik me sünnime ikka enda elu elama, oma asja ajama ja nii sündides kui ka surres oleme me ikka vaid üksi ja omaette. Usun, et see ongi loomulik olek - elada ja ajada oma asja, oma väikese maailma asja.
Millegipärast eeldatakse, et ekstravert olla on uhke ja hää, aga samas unustatakse, et ekstaverte ja introverte on peaaegu pooleks. Nii need introverdid punnitavadki ikka ekstravertsuse poole, sest usuvad, et niimoodi saavad nad osa maailma särast.
Tuhkagi see nii on. Igaühele meist on määratud OMA sära, tuleb see omaks võtta ja sellele vastavalt elada.
Usu, sinus on kindlasti midagi sellist, mille poole ehk õhkavad paljud need, kes kärsitult aina ringi sebivad, aga tahaksid just sinu kombel arukad ja rahulikud olla.
Armasta ennast, sest sa oled just nii eriline nagu sa oled.