Käisin täna vastuvõtul, omadega üsna läbi, koheselt hakkasid pisarad jooksma ja terved 1,5 h järjest.
Minu arust oli ta nimi Inga või oli Inge, hiljem ta perenime eitas ütlemast. Kriisiabikeskus on MTÜ, seega nad vist seal on vabatahtlikud....

Teate ma sain šoki?!
Ta ei nõustanud mittemillegagi, vaid küsitles ja arvustas. Mitte mingeid objektiivseid vastuseid vaid jäi mulje, et ta suhtub subjektiivselt ja oma elukogemuste järgi. Väga ebapädev inimene, tundus et olin viimane patsient ja ta oli tüdinenud. Kui tunni aja möödudes ja hunniku paberit märjaks nuttes hüsteerias püstitõusin, et tahan siit ära ja ei tule kunagi siia enam, siis......hoidis käega kinni!!! Ma ei hakanud kaklema, taandusin akna alla seljaga tema poole ja nutsin lahinal. Ei mingit lohutust, ei mingit rahustamist. Lõpuks istusin, ütlesin, et kas ma olen mingis piinapingis ja siis ta tõstis mu peale häält. Kuulasin veel kõrvust mööda läinud manitsusi pool h nutta lahistades ja siis jooksin sealt välja, nägu paistes ja nuuksed hingamisel taustaks.

Terapeudid ei tohi ju kätega kinni hoiga ega häält tõsta? Koju jõudes kirjutasin kaebuse. Sain šoki osaliseks. Siiani on pisarad silmas...

Tegemist vanemapoolse ilmselt nõukogude ajal haritud terapeudiga, pikemate heledamate juustega, muud minul temast meelde ei jäänud, sest mida rohkem ma hüsteeriasse läksin, seda teravamate küsimustega ta mind pommitas. ma lõpus enam ei vastanud.

ÕUDNE MIS TÄNAPÄEVAL IKA VEEL TOIMUB! Mul oli tunne nagu vanasti õpetaja kas andis joonlauaga vastu näppe või tiris juustest (siis oli see ju lubatud kuigi ma seda iial tunda ei saanud, olin liiga korralik)
Ja mina läksin lootuses abi saada....

Ei soovita kellelegi.

Vabandust kirjavigade pärast! Liiga närvis toimunust olen...

Shokiteraapia on ka üks teraapiaviis. Eriti kasulik võte, kui klient käitub kui väike laps.. Ja tundub, et antud juhul avitas - klient tuli kahe jalaga maa peale tagasi.
Nüüd on mõistlik pigem vaikselt mõtiskleda selle üle, mis sinuga tegelikult toimus. Kelle peale tegelikult vihane oled? Kellele tgl pretensioone esitad?
Tõenäoliselt oma emmele või issile..

Ja mida sa arvad, mida see pereterapeut oleks pidanud siis sinu arusttegema?

Sind lohutama, sulle takka kiitma, Sinuga koos nutma?

ja need küsimused mis ta esitas - kas sa oled nüüd reaalselt mõelnud nendele?

ja need arvustused, kuidas nendega on - kas need tegelikult on õied?

Psühhoterapeut ei peagi, ei saagi Sulle mingit vastust anda, vaid ta saab anda Sulle nnn "võtme" et sa ise leiaksid tee ja oksed avaksid

ja miks sa nutsid? mis põhjusel? enesehaletsuset?

Mina käisin seal aastaid tagasi ja sain samamoodi ebameeldiva kogemuse osaliseks. Olin väga raskes seisus- rahatu ja mehe poolt väärkoheldud. Hingeabi oli väga vaja ja kusagile mujale ma minna ei osanud.
Mind võttis vastu psühholoog nimega Svetlana. Pärast pooletunnist vestlust sain aru, et visiit sinna osutus täiesti mõttetuks. Ta lihtsalt istus tuima näoga minu vastas, tundus, et isegi ei kuulanud mind vaid lihtsalt istus, kalapilt silmis ja ootas kuni aeg täis saab.
Nüüd, aastaid hiljem töötab ta ühes koolitusfirmas psühholoogiaalase koolituse vallas....
Selle nn "kriisiabi" keskuse kohta olen varem ka negatiivset tagasisidet kuulnud. Tundub, et asi ei toimi ja inimesed ei saa sealt mingit abi ja see, et tegemist on vabatahtlikega ei vabanda nende ebaprofessionaallsust mitte kuidagi!

no kui kriisiabi keskusest abi ei saa siis alati saab abi kirikust - minge kirikusse ja seal juba jätkub kuulajaid ja kaasatundjaid ja aitajaid...

Kindlasti on vaja inimesel enne maha rahuneda, kui talt suuri küsimusi küsima hakatakse. Isegi kui konkreetse juhtumi puhul psühholoog tegelikult küsis nö normaalseid küsimusi, siis ta tegi seda väga valel ajal. Kui inimene nutab, on selgelt endast väljas, siis ei saa temalt oodata adekvaatseid vastuseid või suurt analüüsivõimet ja sellega on vaja arvestada. Psühholoog oleks pidanud aitama inimesel rahuneda ja siis alles vaatama, kas üldse saab midagi tõsist sellel korral rääkida. Inimene peab ju psühholoogi usaldama hakkama, tundma ennast turvaliselt ja ta peab ka olema piisavalt tugev, et iga kehv mälestus paanikat ei tekita. Kui inimesele tekitab iga kehvem mälestus nutuhoo, siis ta pole veel teraapiaks valmis, psühholoog peab tagama selle, et inimene on valmis ja tal on jõudu, et oma probleemidest rääkida. Traumaatiliste juhtumite puhul tehakse kliendiga pikalt eeltööd enne, kui konkreetsete juhtumite sügavamaid tagamaid avama hakatakse. Ka siis, kui inimene ise tahab oma traumasid üksi läbi töötada, võib ta nendega liiga ennatlikult tegelema hakata ja pigem sulgeb need traumad veel sügavamale, et näiliselt olekski kõik nagu korras. Tihti just igasugused nö kiirteraapiad (igasugused rännakud, auratransformid jms) mõjuvadki nii, et trauma blokeeritakse tugevamalt ära ja jääb mulje, et kõik on justkui korras. Kui organism lõpuks väsima hakkab blokeerimisest, siis tulevad trauma mõjud tagasi, aga kuna see võib juhtuda aastaid hiljem, siis seda ei nähta kahtlase kiirteraapia kõrvalmõjuna.

Mul on tõesti kahju, et Te sellise psühholoogi juurde sattusite. Tallinna Perekeskus (Asula 11, www.pk.ee) peaks olema professionaalsem koht, julgen seda soovitada, esialgu kasvõi kirjutage "Küsi nõu" alt anonüümne kiri neile.

Kahjuks on selliseid juhtumeid rohkem kuuldavasti ja mitmete erinevate psühholoogide poolt tekitatud. Kõige hullem asja juures on veel see, et nad ei tunne mitte mingit süüd enda tekitatud kahjude pärast. Suguvõsas on üks keskealine naine 10 aastat peale lahutust neile raha tassinud, aga tulemus on aasta aastalt aina hullem. Varsti ei soovi inimesega enam keegi suhelda st. ei suuda. Tean, et meetod on sellisel juhul sama.
Psühholoogia ja ka psühhiaatria valdkonnas on läbi aegade toimitud katse-eksituse meetodil, aga inimesele väikeste jumalate poolt valu tekitamine on lubamatu. See šokiteraapia toimib ju ainult nii, et nn. 'kõvaketas' kirjutatakse peale kustutamist ümber ja kas ikka toimib?
Kahjuks on liiga palju ümbruskonnas nähtud neid 'ravitud' inimesi, raske on nendega. Rohkem kainet talupojamõistust ja södameheadust teile!

kõigepealt oleks pidanud abivajajat rahustama,aga tundus,et abiandja vajab rohkem abi.õudus kuubis.

no ja mis moodi sa kujutad ette, et inimene paneb aja kinni ja saab vastuvõtule nt 2 nädala pärast ja siis peab teda seal esmalt hakkama rakustama?
no kle inimesel on piisavalt aega maha rahuneda ja sis mina ja end tühjaks rääkida

teema algatajal soovitan minna järgmine kord tagasi kui se eon määratud või kui ta on nõustaja jutus või küsimustes või arvustustes leidnud end ajaoks juba mõned asjad mis vastavad tõele ja mida ta seni lihtsalt näha ei tahtnud.
või ei osanud..


aga kui keegi soovib ka nõustamist ja tujutõstmist siis vaadaku aga peeglisse ja korrutagu endale, et ta on ilus, tark ja hea jne

vastus1 13. juuni 2013, kl 11.42
kõigepealt oleks pidanud abivajajat rahustama,aga tundus,et abiandja vajab rohkem abi.õudus kuubis.

Päris kindlasti nõustaja ka püüdis klienti rahustada. Iseasi, kuidas hüsteerias klient seda tõlgendas ja kas ta seda pärast tunnistada tahab. Klient soovis, et tema probleemid hoobilt lahendataks ilma et team oleks pidanud midagi selleks tegema, aga seda ei juhtunud. Ja nüüd on nõustaja halb, sest ei aktsepteerinud hüsteeriku arvamusi. Nagu teemaalgataja kirjutab: nõustaja arvestas oma elukogemusi. No loomulikult - mida siis veel! Hüsteeriku vihapurskeid?

Probleem ongi selles, et terapeut hakkas nutvat ja endast väljas klienti nö nõustama, temalt midagi olulist küsima või talle mingeid olulisi vastuseid andma. Kui klient on endast väljas, siis peab terapeut teda rahustama, mingit sügavmõttelist vestlust ei saa sellel ajal toimuda ehk siis klient ei saa öelda: terapeut küsitles ja arvustas.
Ja loomulikult peab terapeut arvestama "hüsteeriku vihapurskeid", sest sellest saab kliendi lugu alguse, see on üks kliendi osa.
See on absurd, et terapeut mingeid oma arvamusi laduma hakkab, klient elab hoopis teises maailmas, kuhu terapeudi elulugu üldse ei puutugi. Terapeut peab esmalt välja selgitama, millise kliendiga on tegu, mida saab temaga hetkel teraapias teha jne. Tavaliselt jõuab klient koostöös terapeudiga vastusteni, terapeut ei ütle vastuseid/oma arvamusi ette - see lihtsalt ei toimi ka siis, kui vastused on superägedad ja talupojalikud vms.

Mine koju, rahune maha, mõtle järgi, mida sa tahad, kuidas sa tahad sinnani jõuda ja siis tule tagasi. Selline on siis psühhoterapeudi abi või?
Psühhoterapeut istub su vastas ja esitab iga 30 sekundi tagant mingi küsimuse, laskmata isegi põhjalikult vastata, kribab kiiresti midagi kirjutada ja laseb lendu järgmise küsimuse jne. 20 minutiga oled veel rohkem endast väljas kui enne.
Selline on abi?
Vähe usutav, et inimene , kes abi saamiseks psühhoterapeudi või psühhologgi poole pöördub on nii naiivne, et arvab, et lahendus on tunni aja kaugusel. pigem ikka sooviga koos abiga selle lahenduseni võimalikult kiiresti jõuda.
Proffide puudus, nagu igal alal. Muuseas, ka kõlavad tiitlid ei ole garantii.

aga täiesti asjakohane nõuanne ju:
rahune maha
mõtle järele mida sa tahad ja kuidas tahad sinnani jõuda
ja siis hakka tegutsema, vaat selel tegutsemise juures saab tõesti juba toetada ja aidata.

ja need küsimused need igati suunavad ju


no ja mis abi siis oleks vaja olnud, et oleks taskurätikuid ulatanud ja kiitnud takka, et oi oi sul raske ja ai aia mis kole...

Kõigile: asi pole joomarluses ega joodikust mehest.
Asi oli lahutuses ja et lahutus kergemini ja traumadeta toimuks lapse jaoks.
Teraapa määratigi lastekaitse poolt, kuhu pöördusin mina, nähes, et isa manipuleerib last mitte minuga enam kohtuma.
Antud juhul oli ka isa e. minu veel lahutamata abikaasa seal, kelle katuse all pean kuni korteri leidmiseni elama ja/või lahutuse lõpuni (mis kestab kahjuks kohtulikult ca 1 aasta), enne kui ma "kuuse alla" elama ei peaks minema.

Antud pereterapeut kuulas vaid valesid jutustavat/etendavat hetkel veel abikaasat, kes oli väga enesekindel ja uskuge-mind-milleks -ma-valetama-peaks: oli mehe poole peal, ei mingit neutraalsust, ei mingit minu ärakuulamist (ma ei suutnud ju omi tundeid adekvaatselt väljendada!). Kuna teema valus minu jaoks, ma nutsin ja ei saanud õigeid sõnu suust välja. Minu lapse isa aga teab kuhu nupule 12 aastase abielu ajal vajutada, et mind endast välja viia ja seda ta ka tegi terapeudi juures.

Pärast rääkis minu lapse isa (ju tal ka hakkas minust kahju), et see olukord seal oli õudne ja ebaseaduslik. Keda nüüd uskuda? Üks tahab jääda väga õigeks ja vb isegi last mu käest oma juurde saada ja teine (pereterapeut) kuulas vaid tema arvamusi, need mis mul nuttes kuidagi välja tulid polnud adekvaatsed.

Võrdlus: eelmisel aastal käisime raha eest terapeudi juures. Hoopis teine teema! Viisakas suhtlemine, arusaamise näitamine nii mõlema suhtes (minu kui mehe) e. neutraalsus, objektiivse hinnangu andmine, rahustav kõneviis, kontaktileidmine esialgu, mida siin MTÜ Eluliin kohta totaalselt puudus.

Ei mina ega mu mees pole tema juurde nõus enam minema.
See oli haava järsk lahtirebimine ja soolaga ülevalamine minu suhtes eriti. OK, ta ütles paar halba sõna ka lapse isale aga ma tean, ta on tugev ja ei lase omale seda "sisse".

Olen hetkel nõrk, väga nõrk, sest ees seisab suur muutus elus, mis puudutab mu kõige armastanumat elus - mu last. Ma ei uskunud, et sellises kohas tehakse mu hing veel haigemaks, niiet ma nutsin ennast öösel kell 5 alles magama....

Soovitus samasugustele abivajajatele: minge pigem tasulisse kuid ainult mitte sinna Kriisiabikeskusesse, kus nad pole üldse pädevad, professionaalsed ega kaastundlikud.
Töötan ise klienditoena ja kui mina ahastuses klienti ei suuda maha kõigepealt rahustada ja ta esitab kkaebuse, tehakse töölt lahti. Ma ei saa aru, kas nad pole piisavalt koolitatud või teevad seda tööd rahata, motivatsioon puudub ning teevad inimestele abi asemel haiget.

Veel lisaks, sain nime teada, Inge Tael on ta. Ma lihtsalt hoiatan teisi sellega.
Mainimata jäi asjaolu, et proua Tael ei süüvinudki meie asjadesse, sest alguses mainituna, et mul on vahetustega töö või et elame eramajas koos ämmaga, küsis ta seansi lõpus, mitmetoaline korter teil oligi ja kas te töötate või olete kodune.

Suur küsimark tekib selle kohta samuti!

Kui jutt on MTÜ Eluliin'st, siis ma ei imesta. Oli aeg, kus sinna läksid "praktiseerima" vabatahtlikud.

No kui nii hästi tead, kuidas terapeut peab käituma, siis - hakka ise terapeudiks! Ja saabki Eestimaale vähemlt üks suurepärane terapeut (proff!, kelle kohta mitte ühelgi patsiendil kaebust ei ole!

to: :)
Ma saan sust aru ja sinu põlglikkusest.
Mul on tõesti tunne et hakkangi, kui olen ennast kokku lappinud. Ma aitaks teisi oma hea ja elukogenud teadmistega, kui vaid ise enam katki pole. Seda teen ma sõbrannadele nagunii koguaeg...

Ma tean, sest olen eelnevalt (ilmselt oma nõrga närvikava tõttu) käinud paljude juures ja kogenud erinevaid, seetõttu oli uus ja kole kogemus uskumatu! Ja see, et ma seda siin kirjutan on vaid head soovimine teistele, kes ei satuks nn oma õrna haigetsaanud olekuga nn. karmi šokiteraapia alla!

Mis selles siis nüüd halba on, kui ma teistele head tahan.

Loomulikult tuleks enne hakkamist vähemalt magistrikraad psühholoogias ära teha. Praegu on nii palju igasuguseid hakkajaid, kes arvavad, et ainult elukogemusest, paarist raamatust ja koolitusest piisab - see näitab, kui vähe nad tegelikult psühholoogiast teavad.

Ja eks iga terapeudi juurde sattub kliente, kes ei jää rahule, aga päris paanikasse ei tohiks terapeut klienti ajada...ma arvan.

See oli pigem huumorisugemetega vastus parastajale.
Loomulikult ma ei saaks seda tööd teha :)

Põen edasi hetkel, tahtsin lihtsalt head mõnele, kes otsib nn. head pereterapeuti aga ise on samal ajal nõrk ja katki. Neid ON erinevaid, ei eita, seetõttu kirjutasin oma halva kogemuse vastava teema alla.

Parimat kõigile soovides!

kas sa ei arva, et seal see sinu nö peedistamine oli omamoodi ka mehele mõtlemisainet pakkuv, ehk hakkab mõtlema asjade üle jaka sind ja sinuga arvestama

Kui ma õigesti aru sain, määrati nõustamine ja see oli tasuta? Või mis tasuta, ikka maksumaksja rahade eest! Siis pole vaja tulemuse üle imestada. Vaadake Inge Taela hinnakirja Collegas, kindlasti käitutakse teiega raha eest teistmoodi. Need MTÜ-d on tegelikult kullaaugud!

Kullakene, mõtle nüüd loogiliselt ja ilma emotsioonideta.
Aidata saad sa ennast ainult ise. Kui on ema- isa, siis nemad ka toeks.
Mehega sa koos ei pea elama. Üüri korter, koli ära.
, sa pole ju tema pärisori.
Närvikava sul tundub olema nõrk ja just selleks vajadki oma pinda, et maha rahunedA.
jA IKKA ise, ära looda kõrvalisele abile, ikka ISE !

Sellise rumala käitumisega võidki lapsest ilma jääda. Tundub, et lapse jaoks olekski see parem variant.

Aga see jutt ajab mind veidi vihale... Kui oled endast nii väljas, et nutad ega suuda tagasi hoida, siis tuleb loomulikult minna näiteks vetsu ja püüda end ruttu välja nutta ja end maha rahustada, mis suhtlemist sa sellises seisundis lootsid, sellest ma aru ei saa. Olen ise ka vahel nutnud, aga hiilin ruttu teiste silma alt ära enne. Lihtsalt ennast tühjaks nutta võib ehk kirikus või pihitoolis, ei ole kursis, metsas on veel parem, aga võõra inimese juurde nuttes minna... mina ei oskaks küll mingit lahendamist või lohutamist oodata, lihtsalt häbeneksin enesevalitsuse puudumist ja kahetseksin, et raiskasin enda ja teise inimese aega ja võimalust midagi paremaks muuta.
Ega keegi teine sinu elu paremaks saagi muuta, seepärast võta ennast tõesti kokku ja võitle selle eest, mis on sulle oluline. Pärast jõuad nutta küll ja küll, aga ma loodan, et pole põhjust. Eks sa praegu leinad seda eluetappi, loomulik ju, aga ikkagi püüa kainemalt plusse ja miinuseid vaagida, ega mingis enesehaletsuslikus hämus viibides küll midagi lahendada ei saa.
PS Naised ongi emotsionaalsed, ma usun, et igaüks saab aru, et sa päris ilma põhjuseta ei nuta ja see, et su mees ka pisaraid pühkides ringi ei käi, ei anna talle automaatselt veel eelist. Aga nojah, mind ka ärritavad igasugused avalikult pisardajad, kui nad piiri ei mõista pidada, kui just keegi surnud ei ole, ma arvan, et enamikku inimesi see pigem ärritab, mitte ei tekita kaastunnet - ei oska ju teha midagi, et seda lõpetada. Sa püüa teistest ka aru saada. Edu asjas!

Ei lugenud vist väga süvenenult läbi... Paistab, et leidsite mehega ühise vaenlase, see ju ainult pluss. Loodan, et leiate mõne teise konsultandi või kes ta on. Ega see nüüd ainus kah ole.

Mina küll teemaalgatajat hukka ei mõista. Mõni poeb vetsu nutma, mõnele on vaja rahulikku ja mõistvat ärakuulamist ning toetavat sõna.
Hiljuti lugesin K. Saksakulm raamatut, kus suhtuti halvustavalt hollandlasse, kes ei saanud aru, miks eestlased ja soomlased ei võta kunagi leinajaga ühendust vaid jätavad ta täiesti üksi.
Me millegipärast kipume kiitleme selle oskusega, et lahistame vetsus omaette nutta või leiname omaette. Aga me peaks jõudma nii kaugele, et meie ümber oleks inimesed, kes pakuvad raskustes olevale oma toetavat õlga. Aga neid pole. Kuhu teie kaastunne on kadunud?

Ma ei õigusta terapeuti, vbl ta oligi ebaprofessionaalne, kuid arvan ka nagu eelmine kommenteerija, et teemaalgataja võiks temast ka aru saada, sest ta on ise ka ikka paras tüüp küll! Kõik teised on süüdi (nõustaja, mees) ja tema kui lilleke mudamere keskel! Sellise suhtumisega inimesed on nuhtluseks teistele. Ma tean, et tundub õel teemalgatajale nii öelda, aga see on aus.

Mõne inimese (näiteks minu) ajab igasugune lohutamine veel hullemini nutma, enesehaletsus paisub täiega siis. Vbl see terapeut mõtles nii?