rääkisin temaga siis eile õhtul sellest. isegi õnnestus rahulikuks jääda, kuigi üldiselt olen hästi emotsionaalne ja hakkan kergesti karjuma ja nutma.
tagasiside, mis sain oli umbes nii, et suur probleem need kilod talle pole, aga pool aastat tagasi olin natuke saledam ja ilusam, siis tõi paar seika, kus ma tema meelest eriti kena välja nägin ja üldse nännutas mind jubedalt, et ma olen ikka hästi ilus ja hea naine.
olen tõesti ise liiga palju kehakaalu teemadel heietanud ja liiga vähe sporti teinud. selle vea ma nüüd parandan:) eile tegin tervisliku õhtusöögi ja hommikul käisin koeraga jooksmas!
kokkuvõttes, nagu siin on öeldud, hea, et ta sellest ikkagi rääkis - valus kuulda oli loomulikult - aga vähemalt on stardipauk selleks, et end kätte võtta ja mitte enam nii kergelt käest lasta.
tänan tähelepanu eest!