Hommikuti ma küll suurem asi välja ei näe, aga olengi alati hommikuti loppis olnud, niikaua kui end mäletan, rohkem õhtuinimene. Aga kui ilusti välja puhata, pole õnneks kuigi palju kõpitseda vaja, et ok välja näha. Iluopile seni küll veel ei mõtle, ehk kaugemas tulevikus õige pisut midagi isegi võiks, muidugi vaid süstida, mitte lõigata.
Eks ta ole, see värskus vist tasapisi hakkab minema küll, aga kui ise enda vastu ei tegutse - ei joo, ei suitseta, ei stressa, ei söö saasta, vaid puhast ja värsket, lisaks teha sporti, tantsu, ratast, joogat, siis lükkubki see vananemine tunduvalt kaugemasse tulevikku. Õnneks ei ole kunagi end pruuniks päevitanud, praegu selle üle rõõm muidugi suur.
Kui üldse kellegagi võrrelda, siis võrrelda omavanustega, aga eelkõige just iseendaga. Kuna mina ei tahaks kõike uuesti läbi elada, kuigi elu on olnud huvitav, on see siiski ka praegu huvitav ja tegelikult parem kui kunagi varem, las need kortsud ka lõpuks tulevad, kui nad just peavad.
PS kes oma kehalt ainult nõuab, ise talle midagi vastu andmata, sellele ei saagi peeglist midagi väga kena vastu vaadata. Paradoks - nooremana sebid ringi, tantsid end oimetuks, kilod sulavad, aga tegelikult on kehal seda liikuvust palju rohkem vaja just hiljem, et masinavärki töökorras hoida. Kaks võlusõna ongi ainevahetus ja liikumine.