Olen autoriga üsna sarnases olukorras. Kaks ja pool aastat tagasi tõi mees oma ema meile elama. Arutasime seda asja ikka väga pikalt ja lõpuks ei jäänud mul muud, kui anda survele alla. Mehe poolvend ja poolõde keeldusid oma ema enda juurde võtmast. Tegemist oli tollal põdura vanainimesega, kes tavatses üle päeva öösiti oma lapsi enda juurde kutsuda põhjusel, et ta tahab surra oma laste juuresolekul. Tänaseks pole mutil enam midagi viga ja terroriseerib meid nagu jaksab. Ühist söömist meil õnneks ei ole- keedab ja küpsetab omale ise. Aga kogu me kodune elu on põrguks tehtud. Mutt luurab esikus ja koridorides ning kuulab pealt, mida räägime.Külla kedagi kutsuda ei saa, mutt seisab kõrval ja arendab seltskondlikku vestlust ilma, et teda keegi oleks lauda või seltskonda kutsutud. Telefoniga rääkida ei saa- seisab kõrval käsi pikas, nagu minu nimel olevale lauatelefonile talle keegi võiks helistada. Riputab oma intiimsema pesu (ja võib arvata, milline see välja näeb) kõige ebasobivamal ajal kuhugi kuivama, süüa tehes ei ava aknaid ja terve elamine haiseb kõrbenud õli, kapsaste või kala järgi. Kui meid kodus ei ole, sorib mutt mu asjades (ehted ja riided muudavad asukohta), luurab me magamistoa ukse taga ja kujundab ümber aeda ja terrassile istutatud lilli. Asi on viinud selleni, et oleme mehega teineteisest täiesti võõrdunud ja väga palju riielnud ämma teema üle. Noorem laps lõpetab kevadel gümnaasiumi ja lubas tingimusteta kohe meie kodunt lahkuda, sest ei soovivat seda mängu enam kaasa mängida. Mina võtsin lisatöökoha, et võimalikult vähe kodus viibida ja pean plaani üldse kodust lahkuda, st lahkub mu noorim laps, lahkun ka mina. Pole veel mõelnud kuhu, aga sellist pealesunnitud kooselu ma nõus jätkama ei ole. Ütlen ausalt, minu jaoks on ämma näol tegemist mulle täiesti võõra inimesega, kellega eelnevad kontaktidki on olnud väga jahedad ja ebameeldivad. See, et ta mu mehe on sünnitanud ja kasvatanud, mu meelt härdaks ei tee ja teda ei austama ega armastama ei pane. Ei meenu mulle kuidagi, et pika abielus oldud aja jooksul oleks see inimene kuidagi panustanud oma poja (minu mehe siis) ellu, olnud toeks või nõuandjaks talle. Ma rajasin koos mehega kodu, kus lapsed ja me ise ennast vabalt ja hästi tunneksime, kus tahan puhata ja vahest ka ennast unustada, näiteks kasvõi paljalt basseini hüpata. Aga ma ei saa- näen, kuidas kardinad liiguvad ja valvas pilk must läbi puurib.
Mind võidakse siin foorumis süüdistada jumal teab milles- südametuses, kalkuses, neatakse igavest kättemaksu, koputatakse südametunnistusele- poleks mutti, poleks mees jne jne jne. Ütlen ausalt, et mul ükskõik. Kirjutasin lihtsalt, et ka selline võib olla kodune elu, kui elate sunnitud kooselu ämmaga.