räägitaksegi nii, nagu asjad on. ja mis viga sul endal on, et p*sse torkis? õudne õudne..

Nii ikka OMA vanema kohta ei räägita, ei sobi ikka. Kas südametunnistus ei hakka piinama?

laps ei ole õiget lapsepõlve näinud, ainult valu ja kibedust, mida sa siit tahad? südametunnistus peaks sel "isal" piinama aga looda sa seda. mis inimene sina küll oled?

Sama siin. Mutt terroriseeris, hirmutas ja kiusas kogu lapsepõlve ja pubekaea. Lisaks veel suutis ennast nii hädiseks näidelda, et jooksin nagu loll iga piuksu peale. Mutt aga hakkab surema juba umbes nii 10 aastat ja tegelikkuses terve kui hobine. Ei ole ta sellest eluski hoolinud, et olen palavikuga jooksnud järjekordse "kriisi" puhul ja pole teda eluski huvitanud, et kuidas hakkama saan. Olin juba hull valmis, närvid täitsa läbi ja muti hädad ja ving võtavad tuure juurde. Lõin käega, tegin südame kõvaks ja ei lase enam manipuleerida. Saagu ise hakkama. Ja muideks saabki, ei ole tal häda midagi. Kurvaks teeb, et lasin ennast järjkordselt ära kasutada ja mõnitada. Kuid igal asjal oma piir. See jumala õige jutt, et vanusega halvad iseloomujooned süvenevad. Mille eest ma talle tänulik peaksin olema nagu moraalijüngrid siis manitsevad? Madala enesehinnangu eest? Aastatepikkuse depreka eest? Aastatepikkuse vaimse vägivalla eest? Selle eest, et ta teadis, et mind ahistas üks meessugulane aastaid, kuid ei teinud mitte midagi, sest dt see ei olnud talle majanduslikult kasulik? Mille eest peaksin teda austama ja poputama? Püüdsin niigi palju, kuid ärgu keegi tulgu mulle ütlema midagi "kuidas sa võisid?" taolist!

aga mille eest see kirjutaja "ah" siis tänulik peaks olema. see hooldekodu varaiant isale on siin ju parim lahendus, tema loos.

huvitav, kuidas need jubedad, õelad ja kurjad mutid ning joodikust vanamehed küll nii suurepärased lapsed on saanud.

Muide, te ise ehk ei pane tähelegi, aga te kannate ise ju neidsamu jooni, mille eest te vanureid hurjutate. Ise olete ju samamoodi täis vihkamist ja kurjust. Miks arvate, et teie halvad omadused vanadusega ei süvene?

njahhidele, ega see praegust olukorda ikka ei muuda ju. mammile tuleks hooldaja palgata, saaksid perekonnad rahu ka endale.
isa eest võib ju vägisi hoolitseda ka arved maksta, aga armastuse aeg on ammu otsa saanud..

ega ma praeguse olukorra muutmist silmas pidanudki. Ma üritasin lihtsalt juhtida tähelepanu tõsiasjale, et need, kes väidavad, et neist ei saa kunagi kiuslikke vanainimesi, on juba praegu tigedust ja õelust täis...

Mina ei julge küll väita, et mind millalgi dementsus ei taba. Ja kuidas ma ses olukorras käituda võin, teab vaid jumal taevas.

njahhil kuldsed sõnad. Head lapsed ja head miniad, ei tea, kust küll õelad vanurid tulevad?

njahile.
olen ma kuskil väitnud, et suurepärane olen? sellistes tingimustes ei saa suurepäraseks kasvada, kuid on üks oluline vahe ikkagi asjal: laps ei saa endale vanemaid valida ja seda, kas ta üldse sündida tahab, ja pannakse see sama laps aastaid hiljem vanema eest hooldamise fakti ette. et siis vanema valikute eest vastutab laps. njah kindlasti ütleks selle peale, et andesta ja lase sellest halvast lahti, hoolda ja teeni seda mutti ja ole õnnelik? lihtne öelda, kui ise selles olukorras ei ole

Tjahh, lapse võib ja saab ära anda, vanuritega nii ei tehta? Miks?

Taolise olukorra eest tuleb tänada riiki, kes on oma kohustused, niigi juba vanemate poolt tehtud ülekohtuga karistatud, laste õlule pannud. Selline ülekohus aina süveneb, sest riik on huvitatud ja soodustab laste sündi, makstes toetusi kvantiteedi, mitte kvaliteedi pealt, mitte väärtustades pereväärtusi vaid arvestab ainult laste arv. Riiki ei huvita terve, pereväärtusi ja lapsi armastusega kasvatav ja austav perekond, riik väärtustab sünnitusmasinaid. Sünnitusmasinaid, kes sünnitavad raha saamise eesmärgil, keda ei huvita laste heaolu ja kelle eest peavad tulevikus hoolt kandma nende juba niigi elus kannatanud lapsed.

Miks sa end puudutatuna tunned? Ei pidanud ma sugugi sind silmas... minu kommentaar oli pigem üldine.

Kui vanemad on lastega hoolimatud olnud, siis ma pigem mõistan vastumeelsust nende hooldamisel. Hämmastama pani hoopiski see tädi või tädid, kes raudselt julgevad väita, et nendest selliseid ei saa, kuigi nende kirjatükid nõretavad põlgusest ja halvustavast suhtumisest.

Ja mis neisse olukordadesse puutub, siis olen ma ses olukorras olnud ja olen ka praegu. Samamoodi ajavad mindki tigedaks vanainimese kapriisid ja jonnid ja pidev irisemine toidu kallal ja masendab lõputu lapsehoidja amet. Nii nagu paljud teisedki, pean ka mina oma käike arvestama ja pikemast reisist või külaskäigust ei saa unistadagi.

Tõsi, vahe on selles, et minust on vanemad hoolinud.

Loen siin neid kommentaare ja paistab ikka päris kaugele, kui madalake mõne konna mätas on - oma ninaotsast kaugemale vaatama ei ulatu ja nii mõõdabki kogu maailma oma isikliku ahtakese mõõdupuuga - "Kuidas võib NII oma isasse suhtuda!", "kindlasti himustas muti varandust, nüüd kannata!", "Ta on sulle ju elukaaslase kasvatanud", "Mina küll....!" jne jne.
Maailm ei ole must-valge ja halli varjundeid on oluliselt rohkem kui 50.

Mis inimene sina oled, niimoodi ikka oma vanema kohta ei räägita.
Kas südametunnistus ei piina sul?

Olgu pealegi isa olnud milline tahes, aga normaalne inimene niimoodi oma isa kohta ei räägi.
Lihtsalt hämmastav, et inimene ei karda nbiimoodi rääkides saatuse kättemaksu. On ka piiblis öeldud, et oma vanematest halvasti ei räägita.

no sina veeri piiblit edasi, minujaoks on see lihtsalt üks juturaamat teiste sarnaste seas.. ses mõttes pole sealt nagu pele hooramise ja verepilastuse paljut ju õppida..
aga vanemad saavad just sellise lugupidamise, mille nad ise üles ehitasid oma lastega suheldes. surm ei võta ka sealt, kust võtta ei ole. ka mitte lugupidamist.

Fakt on see, et me ise ei tea ette, kas muutume vanaduses dementseks või ei, ja me ei saa seda ka muuta.
Samuti on fakt see, et ükskõik kui armas või tore meie vanainimene meile on, dementse ja / või reaalsustaju kaotanud vanuri hooldamine ja tema tujude talumine on äärmiselt kurnav. Kes ise pole seda kogenud, sellel ei maksa sõna võtta. Olen kõrvalt näinud samasugust lugu, nagu siin üks kirjeldas: naine ja mees loovad endale hubase mõnusa kodu, saavad lapsed - ja siis saabub sinna vanainimene, kes suudab kõigi elu põrguks teha (nii nagu seal - laps lubas kohe peale kooli lõppu kodust lahkuda, naine võtab lisatööd, et vähem kodus olla). Kõige hullem ongi see, et selline olukord ajab lihtsalt pered lõhki, tekitab tülisid naise-mehe vahele, lapsed kannatavad - ja tulemuseks on kodu, kus kõigil on halb olla ja kõik üritavad sealt põgeneda. Sellises olukorras lihtsalt peab leidma mingi teise lahenduse - omaette korter, kodus käiv põetaja, ja lõpuks lihtsalt hooldekodu, kui muud üle ei jää.

oleks vanemad teile hea hariduse andnud, geneetiliselt ärisoont andnud, siis nüüd ei peaks ju ise vanuri hooldamisega tegelema. sellks võetakse väljaõppinud põetaja.
kuna saite kehvad geenid ja kehva harisuse, siis nüüd polegi muud teha kui vanemaid ise teenindada ja orjata.
kuskohast siis nagu tänulikkus peaks tulema?

Oh, kui te veel kuuleks, kuidas mina oma isast räägin... aga õnneks mitte temast ma ei tahtnud rääkida. Vanainimestel nõrgenevad maitsmis- ja haistmismeel. Sellest siis toiduga sonkimine. Mälu mängib vingerpusse. Mu dementne suitsetajast vanatädi unustab ära, et ta alles suitsetas ja üks kord kui terve plokk ripakile jäi, tõmbas 2 päevaga 2/3 plokki ära. Õnneks said tikud otsa. No ja tema puhul ei vasta tõele, et mida kurjem noorest peast, seda hullem dementsena. Temaga läks just vastupidi. Nooremana oli ta ülirange kibestunud vanatüdruk. Kõik lapsed kartsid teda ja ta oli selle üle uhke. Dementsena on ta oma kammitsatest vabanenud, nüüd on ta leebe ja lõbus... kuigi tal pole õrna aimugi, kes talle külla on tulnud, kutsub ikka lahkelt tagasi.

njahile
sry see minu jaoks valus teema ja seepärast reageerisin pisut üle.

Dementsena on ta oma kammitsatest vabanenud, nüüd on ta leebe ja lõbus... kuigi tal pole õrna aimugi, kes talle külla on tulnud, kutsub ikka lahkelt tagasi.

-----------
see pole dementsus vaid alzhaimer ja selle haigusega on lood hoopis teised.

https://www.nooruse.ee/e-ope/opiobjektid...

Alzheimer on üks dementsuse vorme. Nagu autismil on mitmeid eri vorme, on ka dementsusel, see on lihtsalt koondnimetus, mis hõlmab oi-kui-palju tõbesid.

Vaidlen, tal ei ole alzheimer... Dementsusel, nagu moosimadu juba kirjutas, on erinevaid põhjuseid ja alzheimer on vaid üks nendest. Dementsus tähendab seda, et inimese intellekutaalsed võimed ja mälu vähenevad, olgu seda põhjustav haigus milline tahes.

haigust ei peagi olema - ajurakud lihtsalt surevad ja ajumaht väheneb. Ja nii ongi.
Mul siin kodus olemas näide, kus inimene töötas 85. eluaastani ja tegi tööd, mis nõuab pidevat ajutegevust. Siis lõpuks loobus ja saabus kiire allakäik. Mingit asendust ei leidnud, jäi tugitooli tukkuma ja nüüd on nii, et ei mingit emotsiooni peale virina halva söögi pärast. Rääkida pole võimalik enamat, kui igapäevaasjadest lihtlausetega, puhtust ei pea ning pesema tuleb vägisi sundida....

Veelgi hullem on siis, kui polegi mingit dementsust, vaid lihtsalt õel iseloom. Tööealisena võtsid argikohustused suure osa ajast, nüüd , kui neid pole ongi elu sisuks intriigid, kius ja türannia. Selgituseks öeldakse, et selle jaoks ma teid sünnitasingi, et oleks kedagi, keda oma pilli järgi tantsima panna. Kõik katsed vastu vaielda võetakse kui häbematute ja tänamatute kutsikate vastuhakku. Lõputult seletatakse, kui mitu mähet vahetati, loetletakse kõik suutäied toitu, mis anti, kõik keretäied mis ära kulusid ja kogu selle vaeva juures ei sirgunudki ministreid ja miljonääre ja
veel hullem need tänamatud ja nurjunud(loe harju keskmised) järglased ei vaevu täitma igat käsku ega loe soove silmist, vaid neil on häbematust omada mingit oma arvamust. Ennekuulmatu.

ongi vaja mõelda, kes võiks lapsi sünnitada ja toota paremat järelkasvu ja kes mitte.
kui ikka inimesel on õelus geenides, siis pärandab ta seda oma järglastelegi. kui inimesel pole peas eluaeg midagi loovat ja helget olnud, siis, milleks sellistelt järglasi toota.


inimestega on samamoodi nagu muu elavaga. et mitte kõik umbe lasta kasvada, selleks tuleb mõelda enne lapse sigitamist, milline tuleb sealt mehe-naise ristand.
iga ema, kui ta soovib last, peaks tahtma oma lapse geene paremaks muuta. ja selleks ei valita iga juhusliku isase spermat, teadmata tema eellaste lugu.
sama mehega...kui lapseisu ja pereisu peal, siis valitakse naist kui ema oma lastele. mitte seksikiisut, kes peagi su elu pekki keerab, jalga laseb ja kakle siis terve ülejäänud elu sihukesega omaenese laste pärast.
milleks? arukalt toodetakse järelkasvu, et mitte solkida senini head, või toota lausa umbrohtu.

siis pole vaja vanaduses õel olla, siis pole vaja kurta oma vanaks saanud lähedaste üle.

geen on DNA lõik, mis osaleb organismi TUNNUSTE kujunemisel. Seega ei ole õelus otseselt päritav, on vaid tunnus, mis koos keskkonnateguritega mõjutab isendi kujunemist.

Seega, kui laps pärib oma vanemailt eelduse olla õel, siis võivad need tunnused soodsates tingimustes mitte avalduda, ebasoodsates aga võimenduda...

Sordiaretus siis nagu või?
Olen päri.
Oma lastele isaks valisin heade omadustega mehe ja tõepoolest, lastega probleemi pole. Iial ei suudaks ma istuda oma puupeast lapse õppetükkide kõrval ja rääkida, rääkida, aga tolku ei mingit.
Vähemalt pea neil võtab ja huvipuuduse üle kurta ei saa.
Kohutav oleks, kui sulle vahib tuhmipilguline su enda laps vastu.

Sa võid valida kelle iganes, sellest pole lapse geenide vaates mingit vahet, sest teadusuuringute kohaselt mõjutab pärilikkus meid max 10% ulatuses. Ülejäänu tuleneb kasvukeskkonnast.