Ja jälle, niikui miski teema EKREt puudutab, on kommenteerimisvõimalus lipsti! läinud - seekord siis selle veepallivõitja kirja puudutavas artiklis, kes ise ka EKRE liige.
Kas tõesti on Delfi nii seadistatud, et kui pealkirjas EKRE sees, siis kommentaarium kohe kinni?
Ei tea, mis saab, kui keegi näiteks rekreatsioonikeskusest kirjutab, selles sõnas ka ekre sees?

Delfis kommenteerimine kuulub siin riigis ikkagi juba elementaarsete inimõiguste hulka.

Ega siin vist muud ei aita kui tuleb Eesti Päevalehe tellimisest loobuda neil, kes seda ostavad ja loevad. Ka neil, kes internetis lugemise eest maksavad. Vähemalt EKRE valijad peaksid seda protestiks tegema. Ajakirjandust saab mõjutada vaid sellega kui nende rahakraanid kinni keerata lugejate ühisel jõul. Seda ongi vaja organiseerida jõulisemalt kampaania korras, et nad saaksid oma tegevusest reaalset tagasisidet ja satuksid suurtesse rahalistesse raskustesse. Ainult kuidas seda kampaaniat korraldada, et kaasata võimalikult palju inimesi sellesse, selles on küsimus. Kas mingi uus kodanikeühendus jälle organiseerida, kes ajakirjanduse kallutatusega hakkab tegelema ja infot jagama? See siis oleks vastukampaania praeguse EKRE sildistamiskampaaniale koos kommentaariumi sulgemisega. Kooseluseaduse ajal ju käis kampaania homoliikumise pooldamiseks ja teisitimõtlejaid pilgati ja sildistati ilma vähimagi häbitundeta. Mingist heast ajakirjandustavast ei saa üldse juttugi olla.

Selline mõte tekkis pärast Priit Hõbemäega tehtud saate kuulamist.
http://www.pereraadio.ee/uus/index.php?option=com_content&view=article&id=2486:objektiiv-2015&catid=132:objektiiv

Tiit Made "Kuidas EKRE taheti ära süüa"

Jaak Madisoni ja EKRE nahkapistmise aktsioon soikus ilma oodatud täiskõhutunnet andmata. Algul rikkalikult kaetud lauale toodud roog osutust halvasti küpsetatuks ja veelgi halvemini demagoogia ja ärapanemise vürtsidega garneerituks.

Kui esimene aur välja visises, selgus, et oodatud mängu ühte väravasse ei kujunenudki. EKRE ei hakanud vabandama ja Madison riigikogu ei loobunud mandaadist, nagu neilt nõuti. Hoopis rohkem oli aktsiooni algatajatega pahandajaid. Eesti sai kerget rahvusvahelist tähelepanu, mis riigile tervikuna erilist kahju ei tekitanud, kuid EKRE-le osutati tasuta teene. Selle populaarsus ja tuntus kasvas järsult.

Milleks kogu see paarinädalane trall ja dramaatika? Pärast valimisi tundus EKRE mõne hääli kaotanu jaoks vägagi tõsise konkurendina. EKRE võttis vanadelt tegijatelt ära riigikogu kohti ja see tegi viha. Äraaetud poliitikahobused, väsinud ja tülpinud, olid ühtäkki hirmul, et võim libiseb käest. Siis hüüdiski keegi heureka!, kui leidis Madisoni kolme aasta taguse kirjatüki, millele seni polnud keegi tähelepanu pööranud. Isegi mitte valimiskampaania ajal.

Järeleaitamistunnid ajaloos

Tolles noormehe loos oli jutt tema arusaamisest, kuidas kujunes Saksamaa 1930. aastate majanduslik olukord. Eesti põhiseaduse kohaselt on igal kodanikul õigus oma arvamus välja öelda. Olgu ta siis tavaline maksumaksja või riigivalitseja. Tuli aga välja, et igaühel oma peaga mõtlemise, analüüsimise ja arvamuse avaldamise õigust siiski ei ole. On hoopis mingid reeglid, normid ja tavad, eriti välismaised korraldused või head tavad – nagu neid tituleeritakse –, mis käivad põhiseadusest üle. Need on vajalikud ilmselt selleks, et mis tahes sündmusi saaks meelevaldselt tõlgendada ning oleks võimalik silte kleepida.

Saksamaa majandusliku olukorra kohta on juba ajalootundidest teada, et riigi majandus oli enne 1933. aastat väga kehvas seisus. Vohas hüperinflatsioon. Markadega köeti ahju ning leiva ostmiseks pidi olema kartulikotitäis raha kaasas. Miljonid inimesed olid ilma tööta. Paljud nälgisid, lõid aega surnuks ega olnud oma valitsejatega rahul. See teadmine oli noormehe loo alus.

Seda majanduslikku kaost kasutas ära jefreitor Adolf, osav kõnemees, aga halb inimene. Ta laskis end parlamenti valida ning sai kiiresti diktaatoriks. Nagu oli teinud Nõukogude Liidus Stalin. Ta pani rahva tööle ja lõpetas üleüldise majanduskaose. Nagu Stalin Nõukogude Liidus. See on fakt. Hitleri käsul hakati riigieelarve raha eest ehitama maanteid, elumaju ja ühiskondlikke hooneid, põllumajandus sai jalad alla, tööstus hakkas arenema, teadlaste tööd kasutati ära. Noormees kirjutas sellest. See pole fašismi ülistamine, nagu pärast kleebitud siltidelt sai lugeda.

Tõsi on seegi, et Hitleril nagu ka Stalinil olid rahva selekteerimise kombed, mis on mõlemal juhul karmilt hukkamõistetavad. Diktaatorid arendasid sõjatööstust ja kasutasid selleks muu hulgas ka vangide ja represseeritute tasuta tööd. Saksa rahva puhul on tänaseni tähelepanuväärne, et Hitleri sigaduste eest peavad aina andeks paluma ka need põlvkonnad, kelle vanematelgi polnud tollaste sündmustega mingit kokkupuudet, Venemaal ei pea keegi midagi andeks paluma.

Viha teistsuguste vastu

Ärapanemiskampaania on vaibunud sama üleöö, nagu see algas. Isegi Venemaa telekanalid ei näe enam vaeva. EKRE-t nimetatakse nüüd äärmusparempoolseteks. Targemad inimesed ütlevad, et taolisi poliitikuid on Euroopa parlamentides olnud juba aastaid. Nimetatagu EKRE-t kuidas tahetakse, tegemist on Eesti poliitilisel maastikul igati normaalse kollektiiviga. Arusaadav, et vanadele tegijatele teeb esialgu viha, et EKRE kõnepruuk ja arvamised on teistsugused ega lange üldise joonega kokku. Ütlevad otse välja, mida mõtlevad. Räägivad sellest, millest ka vanad tegijad tahaksid rääkida, aga ei julge. Nagu seda, et ollakse küll imporditud lolluste vastu, aga näe, neid sunnitakse seda täitmiseks võtma.

EKRE liidrid ei raputanud tuhka pähe. Kollektiiv ei lõhenenud sisemiselt. Madisoni kaitsti ka sõbralikul kohtumisel USA saatkonnaga.

Selgroog pidas vastu. Poliitkannibalide pidusöök ei läinud korda. Läänest ja idast jäi tunnustus tulemata.


http://m.ohtuleht.ee/670353

EKRE ei ole eksinud? Kui kellelegi midagi ei meeldi, on see teiste oma tragöäödia. EKRE on puhas ja eestimeelne erakond!

Kui hakatakse lõmitama igasuguste natsihoiatuste ees, hakkab EKRE valijaid kaotama! EKRE pole midagi halvasti teinud, teda süüdistatakse, rünnatakse ning mõjutatakse inimesi nende vastu ebanormaalseid avaldusi tegema.

Selg sirgu ja ei mingit perselakkumist!

Praegu jällegi üks Riismani artikkel Delfisse üllitatud ja muidugi ilma kommenteerimisvõimaluseta.See looke enam nii leebe ja pehmeke ei tundu kui see eilne Õhtulehe oma.Mu kadunud paps oleks sihukese asja peale öelnud, et naljatamiseks hakkab seda kõike nagu liiga palju kogunema. Ega ei mäleta küll, et üht uut erakonda poliitmaastikul oleks nii räigelt tuuseldatud. Miskit väga imelikku toimetatakse...

nendel niinimetatud välismaistel investoritel (orjapidajatel)on viimanegi mõõdutunne kadunud - Eesti Vabariigis kus kõrgeim võib peaks kuuluma rahvale tümitatakse rahvuslust
tähendab mitte vabade riikide liit RLis vaid koloniaalmaa ELi võimu all

Mis seal ikka nii imelikku.Suur hirm on, et rahvas hakkabki neid valimisi põhiseaduse vastasteks tunnistama ja nõudma uusi valimisi, muidugi ilma e-valimisteta ja paljude objektiivsete välisvaatlejate kohalolekul.
Muidu sõimati ainult Savisaart, nüüd peale mehe kõrvaldamist nii EKRET, Vabaerakonda, Vooglaidu, kõiki p-dede vastaseid jne.
Kaltsminister pole veel pukiski, aga juba vaikiv ajastu ja meedia ainult ühte ajupesu pritsib lausa 24/7.
Jana Toom täna tublilt esines, nii mõnegi marru ajas koos Võrnoga.
Eks homme saab jälle tema peksmist lugeda,sest kesikuid võib alati kommida.

Siiani oli NO99 see päevakajaliste etenduste tegija, nüüd siis on Draamateater selle teatepulga enda kätte võtnud.

Minge vaatama Draamateatri "Wabadusristi". Mina just käisin ja tulin välja, pisarad silmis. Ma muidu niiväga teatris ei nuta, näiteks Savika surm jättis mu ikka väga külmaks, aga selle etenduse lõpp läks sügavale hinge.

Tegemist on eelmise Eesti Vabariigi ajalooga - aga paralleelid praegusega on nii tugevad, et esimene vaatus läheb kuidagi väga tuttavalt ja arusaadavalt. Ainult tolleaegse põllumeeste kogu asemel on meil reformikad, vabadussõdalaste asemel EKRE, sotsid on samad ja see muu pudi ka enam-vähem sama.

Etendus sellest, kuidas tekkis vanade sammaldunud võimulolijate hulgas kohutav paanika, kui uued - vabadussõdalased - hakkasid rahva poolehoidu võitma. Kuidas siis nende likvideerimiseks ette võeti kõik vahendid - laim, mustamine, salapolitsei, lõpuks kuulutati välja sõjaseisukord ja arreteeriti sadu vapside juhte, kehtestati ränk tsensuur kõigele trükitavale, osa ajalehti pandi kinni . . . kogu see "vaikiv ajastu". Ja selle rahva jaoks liiga sobiva partei juhid anti sõjakohtu alla, osa istusid kinni, saadeti asumisele (Saaremaale, mis tol ajal oli ränk kolgas), juhile korraldati atendaat.
Lõppu ei räägi ära, see oli . . .
Kusjuures olen varem sedasama teemat lugenud küll siit-sealt ja tean, et see oli tõsi - etenduses pole mingit vassimist ja ebaõigete faktide esitamist. Minugi vanaisa oli vaps ja meil olid maal mõned tolleaegsed ajalehed alles, mida kunagi huviga loetud sai. Lihtsalt nüüd oli see kenasti kokku pandud puust ja punaseks.

Esiteks: saab hea pildi oma tegelikust ajaloost, mida meie põlvkond koolis kuulda ei saanud,
Teiseks: pilt praegusest olukorrast läheb palju selgemaks ja tekib arusaamine, mis tegelikult toimub ja kuhu see viia võib.

MIs oli seal lool valesti? Julgeti tõestada täiesti loogiliselt ja põhjendatult, et EKREs on natsid, metapeedia ei ole ajakirjaniku väljamõeldis, vaid koondab endas päriselt neonatse ja äärmusrahvuslikke rassiste. Kui selle artikli reaktsioonina tuleb inimestelt ähvardusi - ja mõelge, milliseid, sest delfi on juba sõimukommentaaridega harjunud - siis pannaksegi kommentaarium kinni.
Selle asemel, et anonüümselt kirjutada, et EKRE on õige erakond, ei lase tsurkasid Eestisse, või, et lase kuul pähe, kirjutage asjalik vastulause oma nime alt.