Sinu probleem seisneb selles, et sa ikka mõtled sellistele asjadele ja otsid lahendust. Päris elus jäävadki asjad lahenduseta, mõned inimesed on õelad ja jobud. Isegi klassikokkutulekul käinuna nägin, kuidas nii mõnigi kiusaja jäi täpselt samasuguseks, kusjuures mitte intellektuaalselt lolliks ja teiste ees sõimajaks, vaid üleoleva ja nähvava suhtumisega, aga ikka siis, kui sinuga kahekesi jääb.
Unusta ära see sõbranna, ära suhtle temaga, ära üldse eeldagi, et leiad lahenduse. Otsi huvialasid, mine trenni, harrasta meeskonnasporti, hakka vabatahtlikuks, otsi kasvõi kirjasõpru tavaposti teel.
Kust sa üldse tead, et teised naised ei käi üksi? Minul polnud ka kuskil 7ndast klassist kuni 20ndate keskpaigani üldse sõpru, käisin igal pool üksi. Siis vaatasin ka, et kõik saavad aru, et olen üksi või teised ei ole, aga sõpradega inimesed ei vaata selle pilguga. Praegu, kus mul on sõbrad, ei otsi kunagi üksikuid inimesi üles ja käin ka praegu vabatahtlikult igapäevaselt üksi ringi. Lihtsalt ei vaata teisi nii negatiivselt ega arva, et maailm on minu vastu.
Internetis on suured kogukonnad inimestest, kellel pole sõpru, kes näiteks ootavad jõulupuhkuse lõppu, et koos tööle minna. Seksiotsijate all mõtlesin lihtsalt partneriotsijaid, mitte konkreetselt seksuaalsuhet. Paljud üksikutest on autistlike kalduvustega (mina ka nt) ja mõned, aga mitte kõik neist ei tahagi sõpru, vaid kui on mõne asja vastu huvi, siis surfatakse netis, suheldakse või minnakse huviringi, käiakse spetsiifilistel üritustel. Küll aga tahavad need üksikud inimesed siiski partnerit (püsisuhet), nii et hala naiste ja meeste teemal on seal küll.
Paljude probleemiks on, et nad hakkavad mingite minevikukogemuste alusel kõike üldistama, kuigi peaks ammu lihtsalt ära unustama. Igal inimesel, kellel on palju sõpru ja kes on emotsionaalselt avatud, on mõni neile haiget teinud, jobu olnud või lihtsalt tülli mindud. Kõigiga läbi saavad ainult need, kes ratsionaalselt planeerivad, mida öelda ja kellega suhelda. Ei minda väga sügavaks, enne, kui ollakse kindel, et saadakse läbi. Mõni räägibki ainult viisakat ja pealiskaudset juttu.
Sinu ainus võimalus on ära unustada. Ma ei viitsi kogu teemat läbi lugeda, aga ära võta kuigi tõsiselt ka seda, et ei oska suhelda. Suhtlusoskus ei ole absoluutne, lõbus ja jutukas keskharidusega peotüdruk ei saa hakkama teaduskonverentsil ja juhiomadustega noor aktivist korteriläbul, kuigi omas seltskonnas on nad tähelepanu keskpunktis. Mina võrdlesin oma suhtlusoskust samuti populaarsete pidutsevate ossikalduvustega noortega, sest nad lihtsalt juhtusid olema minu kodukohas populaarsed. Aga ausalt öeldes ei oleks mulle ka 6aastasena see intellektuaalselt pinget pakkunud ja nende muusika ka ei meeldinud. Ülikoolis käis agar partneriotsing ja kõik keerles ümber hormoonide, mis oli nagu põhikool 2.0, lihtsalt pseudointellektuaases kastmes. Endised nohikud tahtsid olla popid, minu jaoks oli see aga igav. Samuti ei olnud suhtluskogemust, aga kui järele mõelda, siis polnud tegelikult kellegi huvitavaga veel tutvunudki.
Aga praegu on nii palju võimalusi. Interneti kaudu saad otsida endale kirjasõpru, üldse teada, mis huvialadega saab Eestis tegeleda, mida näiteks ülikoolis õppida, saad teenida lisaraha, omandada uusi oskuseid. Kusjuures, paljud inimesed, kellel oleks võimalik sõpru leida, pühenduvad pigem õppimisele, raamatute kirjutamisele, kunsti või muusika loomisele, sest tegelikult kõik suured tegijad peavad oma aega planeerima. Puudu jääb ajast, mitte tegevustest. Sõpru polegi kõigil vaja. Sinu probleem on selles, et näed maailma negatiivselt ja ei tee üldse midagi, ootad, et enne oleks sõbrad ja siis mõtled, et su elu muutub. Olen ise ka olnud selles etapid. Aga seda ei juhtu, pead ise kõigepealt kellekski hakkama.
Ah jaa, Aspergeri sündroom, nagu eespool räägiti, avaldub tüdrukutel sageli unistamisena ning omas maailmas olemisega. Sageli arvatakse, et aspergerid on teatud iseloomuomadustega, matemaatilised, tehnilised ja ebaloomingulised, aga tegelikult on neid igasuguste huvialadega ja ka väga loomingulisi. Neil on lihtsalt raske enda sisemaailma teatavaks teha ja sotsiaalseid reegleid mõista, tavaliselt on neil ka erihuvid, aga valdkond pole oluline. Minu meelest on oma sõbranna peale aastate kaupa mõtlemine samasugune erihuvi, nagu näiteks mõnel auto ilukilpide võrdlemine. Võimalik, et sul pole seda, aga igal juhul peaks psühholoogi juurde minema, see pole solvang, vaid soovitus. Kindlasti oskab psühholoog nõu anda, et kuidas inimestega suhelda.
Kurb to lkjh Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Olen väga palju elus üksinda poes, kohvi j
> oomas või väljas jalutamas käinud.
>
> Aga
> ma ei ole mitte ühtegi naist näinud, ke
> s on pidevalt üksinda, nagu mina.
>
> Nai
> stuttav oma " SA OLED RÕVE VANAMUTT " üt
> lusega sai muidugi rahulduse.
> Aga imeli
> k ikkagi, kui sama vana naine teisele ni
> i ütleb.
>
> Kunagi käisin pea igal õh
> tul kohvikus kohvi või teed joomas ja
> ma olin ainuke ( ! ) naine, kes oli
> seal üksinda.
>
> Need sekspartneri soovi
> jad on noored inimesed, alla 40 kindlast
> i, rohkem usun, et vanuses max 35.
> Arva
> n, et enamusel siiski on eesmärk pere lu
> ua, laps saada, lapsele kasuisa, ei usu
> , et eriti palju neid on, kes lihtsalt n
> iisama sekspartnerit tahavad.