Ma ühinen nendega, kes ei mõista ühe liigi vihkamist teiste suure armastamise juures. Minu jaoks on loodus tervik, igal mutukal ja linnul-loomal on oma koht ja otstarve.
Muidugi, ma ei ela Tallinnas, need kirjeldused tunduvad lausa uskumatud.
Meil maal jätkub küll maja ümber ja aias kõigile ruumi - pesitsevad meil varblased, mets- ja rohevindid, linavästrikud, kärbsenäpid, punarinnad. Ja oma varesepaar on ka, nende pesa pole päris aias, aga aastaid kusagil lähedal. Varesed saavad aeg-ajalt toidujäänuseid omale, ka koerte poolt vedelema jäetud kraami viin neile põllunurka - vahepeal vaatasin juba, et meie "varesetädi" oli kohe platsis, kui sinnapoole läksin. Vastutasuks hoiavad nad meie aiast eemale hallrästaste kisavad ja marju söövad karjad. Iga kell eelistan ma pigem maja ümber näha arukaid vareseid askeldamas, kui et hallrästaste käratsevat räpakat kampa. Ei ole kunagi näinud vareseid marju rüüstamas ega ka õunu nokkimas - aga hallrästad on küll puhta töö teinud nii maasikates kui sõstrapõõsastes.
Vareseid linnupoegi söömas pole juhtunud nägema, küll aga näen igal kevadel rohkem kui kuu aega järjest seda, kuidas hallrästad varest peksavad ja sõimavad, kui too nende pesade-poegade lähedale juhtub. Alles üleeile jälgisin, kuidas vares end selle kamba eest kaitsta püüdis ja minu sümpaatia kuulus selles situatsioonis küll temale, keda ilmselgelt ahistati.
Kanu me ei kasvata, peenramaal varesed ei käi, koeri ei kiusa (jalutuskäikudel vahel jooksutavad neid narritades tegelikult küll - aga see on osapooltele ohutu mäng) - nii et ma ei näe küll ainsatki põhjust, miks ma peaksin varesesse kui vaenlasesse suhtuma.