vaatasin just saadet "suletud uste taga" ja no nüüd ei kahtle ma enam hetke ka, et ma ei ole oma "isa" laps.
olen juba täisealine, aga juba lapsena sain aru, et minu päritolus on mingi nihv sees.
homme lähen ja tahan, et mu ema ja "isa" teeks8id dna testi.
kahju, et vanaema surnud on, tema teadis kohe kindlasti, mis värk on.
mäletan siiani kord ammu juhuslikult pealtkuuldud vanaema ja ema vahelist kõnelust. vanaema ütles, et ema peab vähemalt mulle tõe välja rääkima, aga soovitas oodata, kuni ma suureks kasvan.
nüüd ma olen suur, vanaema enam ei ole, aga ema ei tee väljagi, et midagi rääkida. olen oodanud, olen mõelnud, kuidas temaga ise sellest juttu teha, aga ikka olen kahelnud, kas see on parim mõte ja kas ma ikka tookord nende juttu täie selgusega mõistsin.
lisaks olek mul ülimalt kahju haiget teha oma "isale", kes on mu lapsepõlve parim inimene olnud.

oi, kuidas ma ei salli sihukesi alatusi ja see just nähtud saade ajas mind nii marru.

issand kui loll annab ikka olla...

Sul on on olnud lapsepõlve parim inimene, kes on sind kasvatanud ja sinu eest hoolitsenud ja kellele sa ei taha haiget teha, kuid ometigi oled valmis jalaga ust lahti lööma.

Mida see sulle annab, kui saadki teada, et sinu isaks oli suvaline poetagune jopakolla, kes pealegi ammu vbl end surnuks joonud on? Kas sinu elu oleks selle teadmisega õnnelikum? Kas sellest teadmisest muutub kellegi elu paremaks?
Ja muide, 99% tõenäosusega said sa ikkagi asjadest valesti aru ja kujutad endale jumal teab mida ette.

kui ma poleks siin peaosaline, siis reageeriksin nagu njahh, tõepoolest.

aga, kuigi ma hoolin ja ei taha sugugi haiget teha inimesele, kes mu elus on isa olnud, siis on minul endal ometigi ju väga valus elada teadmisega, et mu ema on jultunult ära kasutanud teist inimest, st minu jaoks parimat inimest, minu "isa".

seda ometigi võiksin ju emalt eeldada, et ta vähemalt minu suhtes oleks aus ja nüüd, kus olen juba suureks kasvanud, räägiks mulle tõtt, räägiks seda, mida mu vanaemagi arvas, et ma peaksin teadma, kui suureks saan.
saan aru küll, et ema ei tea, et ma tookord kuulsin nende jutuajamist. aga ma siiski kuulsin ja kuigi parema meelega usuksin, et sain valesti aru, et polegi mingit saladust.

aga seda ma tean, kui mu ema on otsustanud mitte rääkida, siis ta ei räägigi.
kahju, et vanaema enam ei ole. kahju, tahan enda kohta tõtt teada, tahan teada oma esivanemaid, seda, kust ma tulen ja kes ma olen.

Selle asemel, et siia seda romaani kribada, oleksid jõudnud juba oma analüüside andmeisega algus teha.

mina ei saa aru, mis sa siia kirjutasid, kui sul on teada, et sa pole oma isa laps, siis küsi emalt, kui ema ei vasta, ütled, et teed DNA testi ja see pole keeruline võtad oma isa ja enda oma, lased võrrelda ja saad tõe teada. Kui see nii on ja sinu isa, kes sind kasvatas ei ole bioloogiline isa, mis edasi? Ema keeldub vastamast, isa ei tea, mis sa siis teed edasi? Hakkad ema piinama kuni välja räägib?
Pane oma plaan kõigepealt paika. Keda süüdistad ja miks? Emal oli kindlasti põhjus, isa jääb ju isaks, kui ta seda ka bioloogiliselt ei ole. Jäta oma viha ja mõtle rahulikult, mida sa teed ja kuidas tõde teada saad.

Miks arvad, et ema on su isa ära kasutanud? Vabalt võib olla nende omavaheline kokkulepe.

no tõesti, nii loll ikka annab olla.

No saavutad selle DNA tegemise, saad teada, et jah polegi selle mehe laps (või saad teada, et oled lolle fantaasiaid jahvatanud). No ja siis? Oled ära rikkunud kolme inimese elu, teinud kolm inimest õnnetuks. Jajaa, ka sinu enda elu saab sel juhul rikutud. Ja mida sa siis selle teadmisega peale kavatsed hakata? Oled rikkunud suhted vanemateg,a teinud nad õnnetuks ja võibolla ka vihaseks. No ja edasi? Oled siis õnnelik? Või mida?

Aga kui näiteks tulekski välja, et su bioloogiline isa on keegi vastutustundetu tüüp, kes sinu olemasolust tol aja teada ei tahtnud. Aga nüüd vanana on ju teretulnud kui ilmub välja täiskasvanud laps, kes hakkaks tema eest hoolitsema. Kas sa siis oled väga õnnelik? Hülgad mehe, kes sind kasvatas ja on sulle igati hea isa.Kas tõesti lapse tegija on olulisem tema tegelikust kasvatajast, kes on talle väga hea isa.

DNA testist tuleb välja ainult see, kas sind kasvatanud mees on sinu pärisisa või ei ole. Kui see mees pole pärisisa, siis pärisisa saab tuvastada vaid uue analüüsiga ja kui on potentsiaalne isakandidaat teada.

Enne testi tegemist võiks läbi mõelda ka selle, et ehk polegi vaja testi teha. Põlvnemist saab teada osaliselt ka veregruppide kaudu. Nii, et vähem "Suletud uksi" ja tee natuke ka ise "geneetikat", arvuta.

ma ei saa aru sellest, miks ma ei võiks teada päris tõde.
kui mu ema julges astuda ??? sammu, siis, mida ta kardab? see on ikkagi tema otsus olnud ja varjata poleks siin justkui midagi. ma saan niimoodi aru. seega, kui varjatakse, siis pole asi puhas.
kas pole nii?
seekordne "suletud uste taga" näitas ikka väga selgelt, milleks inimesed on võimelised ja siis seesama tibi pööritab silmi, et milles asi, elame õnnes ja rahus edasi. no täiega sooda peast, ma ütleks.

loomulik, et ma ei taha teha mind kasvatanud isale haiget. seepärast kardangi seda teemat üles võtta, sest tõesti ei taha halba.
tahan vaid teada, kas mu oletused peavad paika. tegelikult need niisama oletused ju ei olegi. miks muidu vanaema emale kunagi ütles, et ema peab mulle tõtt rääkima. nüüd ma siis tahaksingi seda tõtt teada. kuna ema ise pole selle peale tulnud ja venitab selle tõega, siis ei jäägi muud üle, kui pean ise algust tegema.
teema siia tegin selleks, et ehk keegi oskab nõu anda, kuidas oleks meie kõigi jaoks kõige valutum see teema päevakorda võtta. aga no siiani olen ainult teada saanud, milline loll ma olen.
aga kas ikka olen.
ei usu, et olen mina see ainukordne eksemplar, kel sarnane mure ja kas tõesti mitte keegi peale minu ei taha päriselt teada, kes on tema päris esivanemad...
no ei usu.
aga terve elu sellele vastust leidmata aina mõelda, kas see on parem siis või.
eks ma lähen ema juurde ja näis siis, mis saab.
võib tõesti olla, et oligi kokkuleppeline asi, aga võis ka olla tea mis.
seepärast arvan alati, et olgu see tõde kuitahes valus, on see alati parem, kui lahtised otsad, mis lasevad inimfantaasiatel lennata ja oletada lõpmatult tea mida.

Mis sa selle tõega peale hakkad?!

Kui selgub tõde, et isa ongi sinu isa, siis riskid võimalusega rikkuda ära normaalsed peresuhted.

Kui selgub, et isa pole sinu isa-tõenäoliselt oli rasedus (sina) planeerimata ja saadud võib-olla isegi üheöösuhtest. Siis leidis ema raseduse ajal mehe, kes oli valmis tunnistama sind oma lapseks ja ongi sind kasvatanud nagu oma last.

Tähtis on see, et sul on perekond, kes sind hoiab ja armastab! Varjatakse mõnikord sellepärast, et sa ei tunneks nagu sind poleks tahetud, aga võib-olla eostamise hetk polnud kõige ilusam või oli sootuks midagi koledat... Milleks sellist asja teada vaja?!

(ja olen täheldanud, et neid ongi), kes teadlikult niisuguses olukorras tahavadki isad olla, vaatamata sellele, kas nad osalevad teadlikult (kahtlustega) pereloos või mitte . Arvan, et kui mees tunnistab end isaks, siis DNA-analüüs ei ole otsustav ja üleskasvataja hool ja armastus ei tühistu. Teil on olnud hea kaaslane ja te vajate paratamatult teineteist -vanemas eas ka teie ametlik isa. Probleem muidugi on, aga antud juhul soovitaksin juurdlemisest loobuda - see oleks kõigile parem.
Endal tekkis küsimus, kui üks noorem sugulane mainis ema ja ma imestasin, keda ta silmas peab. tema pidas emaks sugulast, kes ta üles kasvatas, mitte seda, kes ta ilmale tõi ja keda ta ei austa.

Sa kuulsid, et vanaema ütles emale "pead tõe välja rääkima". Miks sa arvad, et see salapärane "tõde" tähendab seda, et sinu isa ei ole sinu bioloogiline isa? Äkki oli asi hoopis milleski muus? Võib-olla oli sinu ema hoopis lapsendatud? Võib-olla on teie (laiendatud) peres olnud mingi traagika, mida iganes. Peredel on uskumatult palju saladusi. Minu perekond näiteks varjas minu eest, et minu ema oli olnud enne abielus, kui minu isaga abiellus. No nõukogude ajal oli see nii suur häbiasi. Tänapäeval mõtlevad muidugi kõik, et asi ka, mida varjata.

no jah, nüüd siis olengi siinmaal, et ma ikka ei lenda otse peale ja ei hakka midagi otse urgitsema. hea, et siia enne kirjutasin, kui tegutsesin.
aga see teada tahtmine pole sugugi lõppenud. nüüd kavandan plaani, nipiga plaani, et ikkagi tuua päevavalgele, olgu siis ainuüksi mu enda rahustuseks, see minu loomise vari. vari seal tõenäoliselt on, ja ma nii tahan seda valguse kätte tirida.
kuidas ma seda teen, ei oska hetkel ettegi kujutada, aga mingi plaani ma välja mõtlen nagunii.
ja samas jääb küsimus, miks peab neid nippe leiutama, miks ei võiks inimsuhted ja kõik muu seal, olla selge ja avatud juba niisamagi. vähemalt kõige lähedasemate vahel.
miks inimesed häbenevad oma elu ja kardavad seda.

sa oled ikka väga sooda tõesti. Tead vanarahva ütlust, ära mine sitta torkima, hakkab haisema. Käib praegu täpselt sinu pihta. Sul ei ole tegelikult mitte ühtki probleemi, sul on kodu ja armastavad vanemad ning suhted korras, aga sul kohe on vaja hakata surkima ja sorkima ja kõigele heale pehmelt öeldes vesi peale tõmmata. Järgmiseks oled kohe varsti siin halamas, et näe sain tõe teada, aga nüüd on kõik vihased ja kogu elu on rikutud. Sest isegi kui selgub et sinu tõmblemine on alusetu ja see mees on sinu tegelik isa, siis teie suhetele annab selline täiesti põhjusetu urgitsemine päris kõva hoobi, selles ei pruugi sa kahelda. Rikud suhted nii ema kui isaga. Oled siis õnnelik? Seda üritadki saavutada või?

olen eelmisega täiesti nõus. ela oma elu, ära urgitse, endal tunduvalt lihtsam. tõesti võid oma senise elu ära rikkuda, parem on mitte torkida.

ega mul kuni eilse saateni polnudki vaeva selle teada saamisega.
aga see, mida nägin, ajas oksele. kuidas saab selline olla suhe üldse, et noor naine oma abikaasa kõrvalt tema vennaga ameleb ja siis vaikib ja ei räägi oma mehele. samas loodab arutult, et mees võiks rahus edasi elada nagu ennegi. kuidas saab niimoodi, vat tehke mulle see asi selgeks ja aidake mõista, mis selliste naiste ajus toimub. muretseda lapsed abielu väliselt ja loota, et mees need üles kasvatab, samas hoida mehel kotti peas.
no kas saab midagi võikamat enam olla.
siis tuleb selline veel ehk siiagi vinguma, et mehed puhta sead ja teevad temakesele liiga.
selle nägemine ajaski mu peas teema keema.
olgu, seal mees ei saanudki lapsi ja sedasi paljastuski naisepoolne alatus. aga, kui poleks paljastunud, mees heauskselt oleks kasvatanud käopoegi ja lahku minnes, oleks jäänud alimente maksma. kas see pole siis jälk ja rõve mehe mõnitamine, ärakasutamine, reetmine. kuidas sellist naist kuidagigi austada saab.
ohh, ja mina kohe kujutasingi ette, et mu isa on ema poolt samamoodi konksu otsas. keegi ju pole mulle sest saladusest, mida pidin kuulma täisealisena, siiani rääkinud.
mis siin elus üldse elamisväärset on. üks kaka ajab teist hunnikut taga, ei muud.

Otsi mingi hobi, kui igav on, ära mõtle lollusi ega riku enda ega teiste elu

kle inimene, see saade on ju puhas lavastus. Ma ei väida, et selliseid olukordi päriselus ei teki, kuid nende järgi hakata oma elu sättima, on puhas rumalus. Pealegi käitus see näidendimees ju puhta tobedalt: kui nii suur probleem tekkis, siis miks oli vaja jääda lastele endiselt issiks?
Huvitav, kuidas neile lastele peaks asja seletama? Et issi pole teie issi, aga tahab et teda ikka issiks kutsutaks....

Ja tegelikult sa ju ise mõtled omale probleemi välja: sa ju ei tea, mida vanaema mõtles, kui ta tõerääkimisest kõneles. Sa mõtlesid ise saate ajel omale välja oletatava probleemi ja üritasid seda ummisjalu lahendama tormata. Tore tõesti, et siia kirjutasid ja et siin juhtusid parasjagu arukad inimesed olema, kes su innu maha jahutasid. Tead ju, et tark ei torma.

Kui nii hirmus uudishimu on, siis küsi emalt omavahel, mida vanaema selle tõerääkimise all mõtles.

räägi emaga, kui ta vassima hakkab, siis ähvarda dna testiga.
vastik tõesti, kui lapsele kogu elu valetatakse, kui kogu elu elatakse vales ja varjamises.
vähemalt nüüd, kui oled täiskasvanu, võiks nad sinuga (juhul kui isa on ka sellest kõigest teadlik ja olnud vaikimisi nõus)rääkida kui võrdse, adekvaatse inimesega, kel on õigus teada tõde oma päritolu kohta.
sellest ei muutu reaalselt ju niikuinii midagi, lihtsalt selline sosistamine ja varjamine on nii odav ja rumal..

jumal küll, me ei tea ju, kas vanaema ikka rääkis isadusest, teemaalgataja lihtsalt arvab nii ja nüüd genereerib jumal teab mida kokku.
Mis vassimisest ja varjamisest me üldse räägime, kui me tegelikult mitte midagi ei tea?

miks sa endast mitmuses räägid, preššas?

Nüüd saan veel enam kinnitust sellele, et see saade küttis sind üles ja sel ei pruugi tegelikkusega mitte mingit pistmist olla. Pealegi kogu see "väljapressitud alimentide" jne jutt kõlab juba pigem mingi tüüpilise naiste hala moodi, kelle mees peab eelmisest abielust sündinud lapsele elatist maksma. Sul on olnud ju õnnelik lapsepõlv ja su isa on olnud sulle musterisa, sinu jutu järgi. Nii et püüa võtta aega, rahune, tõsiselt, lase ajal vaikselt edasi voolata, mõtle, kaalu, käi looduses jalutamas, söö kooki, tee joogat, käi massaažis - tunne elust mõnu ja äkki läheb see hetkeline emotsioonipuhang mööda ning oled hiljem õnnelik, et mõne vale sammu astumata jätsid.

olen peagi oma vanemate juures. võtsin koogi ja joome teed ja räägime niisama.

ei hakka ma seal midagi lahkama. lihtsalt vaatan pisut teise pilguga ja püüan tunnetada. loodan, et suudan rahulikult ja mõistlikult käituda. armastan neid mõlemaid liiga palju ja ma ei suuda niisma lambist neile turja karata. liiga kallid on nad mu jaoks, kõigele vaatamata. sedasi siis.
aga minema pean, süda sunnib.

mõtle näiteks, et elus on igasuguseid keerulisi situatsioone. Näiteks vahetatakse vastsündinud haiglas ära. Muidugi, kui see välja tuleb, tahad oma bioloogilist last tagasi, aga kas selle tõttu veel selle lapse suhtes tunded haihtuksid, keda oled pidanud omaks, toitnud-katnud, elanud kõikidele rõõmudele ja kurbustele kaasa? Ei, sa oled oma isa ja ema laps ja nad on tahtnud sulle kõige paremat. Sinust oleks madal minna nüüd kellegi peale näpuga näitama. Seda enam, et sa ju ei tea, mida need vanaema sõnad tegelikult tähendasid. Sa oled andnud neile oma tõlgenudse ja kruvinud seetõttu viha oma ema vastu üles. Võib-olla pole hoopis su ema sinu bioloogiline ema? Võib-olla tuli su isa sinuga sinu bioloogilise ema juurest ära, sest viimane oli surivoodil, alkohoolik, läks lihtsalt hulluks? Sul on tõendusmaterjalina ainult see poolenisti kuuldud lause ja sellele saab ükskõik millise kena ümmarguse jutu juurde mõelda. Soovin head ja võta tuurid maha, liigu vaikselt selles suunas, ära tekita haavu, mille veritsemist sa hiljem pole suuteline lõpetama.

lambist turja karata?
mis lambist? sain aru, et sulle on kogu elu valetatud ja nüüd räägid mingist lambist ja kargamisest?
sa oled ise üks suur lamp. sa väärid oma lampkastvanemaid. ole edaspidi kutupiilu ja vait.

käisin siis ära ja nüüd mu pea veel rohkem sassis, kui enne.

olin omast arust küll rahulik, aga nad said aru, et miski vaevab mu hinge.
isa küsis, et tütreke, kas midagi on viltu?
ja ma valetasin ning kukkusin udutama, et nägin vanaema unes ja süda on raske seepärast ja muu blaablaa.
isa naeris muidugi selle peale ja ütles, et kui surnud unes elavad, siis tuleb ilmamuutust.
ema aga muutus minu arust ettevaatlikuks. või tundus see lihtsalt nii, ma ei tea.
tahtsin pildialbumeid ka vaadata, aga ema näitas mulle ainult ühte, sest ta ei mäletavat, kuhu need teised pannud on. lubas otsida. ??????
võib ju olla, et see oli tõsi, aga mulle jälle tundus, et vahi, nüüd ei leia albumeid ka enam üles.

riidu ma üles ei kiskunud. ma poleks ise selleks valmis olnud ja asi oleks inetuks läinud. seda tean praegu kindlasti.

aga huvitav oli see, et enne, kui ma lahkusin, me kallistasime ja ema küsis sosinal mu kõrva juures, et mida sa tahad, mis selle unenäoga on?
no ma ei saanud ka võlgu jääda ja ütlesin, et tegelikult tulin jah seepärast, et vanaema unes ütles, et mine ja räägi kohe emaga, see on tähtis.
no kallistasime ja naeratasime ja lahkusime sõnadega, et peagi näeme.

nüüd mu süda valutab, tunne on sihuke nagu oleksin millegi halvaga hakkama saanud.
aga võib olla ema mõtleb mu peale eriti pingsalt ja ma tunnen seda.
laviin on liikuma lükatud, tundub.

13. ja 14.dets kuupäeva vahetusest on kommentaare kadunud.
On neid kellele teadmatus pärilikkusest läheb maksma enda või järglaste tervise, või ka elu. Võõrastel siin lasta end lolliks sõimata pole mõtet, kui kõrvalthüpped ja lapsed eri meestega on nii levinud. Vassimine on norm ja emotsioonisurve tuleb vastu, et loll, kui vait ei oska olla jne. Mis pole õige osadest riskidest rääkides või just rääkimatajättes.
Lugedes, millise keerutamiseni on jõutud ausalt koos rääkimise asemel, võiks mainida, et varjamine justkui veres :))))) Kes keelab alustada sellest, et minu jaoks perekond ei muutu ja tähtsad inimesed on ikka tähtsad. Siin ei saa keegi ei julgustada ega hirmutada, kas ausus midagi parandab või lõhub.

Inimesel on ju ometi õigus teada, kellest ta põlvneb? Heale kasuisale (?) muidugi ei tohi haiget teha, aga emaga ma peaksin omaette küll mingi vestluse maha. Ja ega teemaalgataja hurjutamisel pole enam mõtet, kui kahtluseuss juba närib.

Kas autor on süütu neiu ja jääbki abiellumiseni süütuks? Sest taolise süüdistava mõttetegevusega ei oleks moraalne! omada abieluvälist suhet üldse!

Igasugune sugueluga tegelemine on lubatud AINULT sigimise eesmärgil, muu tegutsemine ei klapi üldsegi nii kõrge moraaliga (nagu kirjapandust selgub) neiule.

Räägid mingitest alimentidest, aga kas sa pole siis täiskasvanu?

Mida on su isa sulle halba teinud, et TAHAD teda solvata ja teda mitte oma isaks tunnistada, mida tema sellest mõelda ja kibestuda võib? Tänamatu laps?

Ka oma kahtlustustega ja sõnadega võib inimene teisele nii palju valu teha, et edasine suhe muutub sunnitult leplikuks, armastus ja hing võivad kaduda, kui haavatud on südame põhjani.