Nõukaajal tehti propagandat igal pool: koolis, töökohtades, raadios, televiisoris, ajalehtedes.
Kooli kohustuslik kirjandus oli ka propaganda.
" Kuidas karastus teras ", Pavlik Morozov, Meresjev.
Ajalehtedes midagi lugeda ei olnudki, käis ainult kommunistlikus vaimus inimeste kasvatamine.

Nii ära tüütas see propaganda kommunistlikust üliinimesest.

Praegu on jälle multikulti propaganda, mis on samuti hirmus tüütu.

Ei pruukinud lapsed midagi alati õnnelikud olla.
Mina tajusin lapsena vägagi tugevalt, et midagi on riigis tõsiselt viltu.
Mind lausa üllatab jutt, et lapsed midagi ei tunneta.

nõuka ajal õpetati lapsi ootama sotsialismi, et tuleb selline aeg, kus raha kaob ära ja kõik inimesed saavad vabalt seda mida soovivad ja mida neil vaja, et kõigile jätkub kõike.
Olin 1 kl laps 1959a kui seda räägiti meid oktoobrilasteks värvates ja ka siis kui keskkoolis juba olin räägiti seda juttu edasi

Mäletan ka seda raha ära kadumise propagandat. Mõtlesin juba sel ajal , et tugevamad krabavad kõik eest ära ning nõrgemad surevad nälga.

Ma ise olin paras äpu ning uskusin, et mina jään siis täitsa ilma söögita, sest jõulisemad võtavad kõik eest ära.
Seda " kõigile jätkub " ma küll ei uskunud.

Ajad olid erinevad, inimesed olid erinevad, sest nõuka-aeg oli pikk ja lai üle kogu Eestimaa.

Mina olen sündinud 1961 ja niikaua, kui ennast mäletan, oli iga jõulu aeg kirikuskäik kindel.
Kõigepealt lõid kirikukellad pikalt ja lõbusalt rahvast kirikusse kutsudes. See oli imeline hääl, see jõulukellade hääl!
Rahvas jalutas alevi vahelt perede kaupa kirikusse kokku, teepeal teretati ja sooviti üksteisele head. Kirikus oli suur kuusk, küünlasära, pidulik meeleolu ja pühalik muusika, vanemad laulsid kaasa ja meie ka. Vanaisa mängis orelit . . . ja meie, lapsed, saime seetõttu ka koori peale ronida ja vaadata, kuidas ta neid suuri klahve vajutab ja alumisi registreid tallab. Väga varases lapsepõlves oli seal veel üks onu, kes orelit väntas, siis aga pandi orelile elektrimootor ja vanaisa tegutses oreliga üksi.

Kodus oli ka kuusk ja küünlad ja piparkoogiküpsetamine.

Ja alles hiljem rääkis ema mulle elust Stalini ajal - et nendel oli küll kuusk toas, aga kardinad ees, ja kuidas külanõukogu esimees selle eest õiendamas käis. Õiendamine kuulati ära ja peeti aga jõule rahulikult edasi teadmisega, et see külanõukogu esimees on üks loll inimene, keda ei saanud selle koha pealt tõsiselt võtta.
Siis tulid näärid ja ema kutsuti nääripeole klaverit mängima, ja eks ta läks ka.

Ja kui siis 80-ndatel abiellusin ja avastasin, et mu mehe peres jõule ei peeta, peetakse nääre - vaat siis olin hämmastunud. Mees samuti, sest nende peres oli teadmine, et "jõule ei tohi ju pidada". Ämmast rääkimata, oh sina heldus küll, et panevad tema lapselapsed ka neid jõule pidama!

Nii et aegu oli igasuguseid, ja inimesi oli igasuguseid. Kes pidas pühi nii, nagu harjunud oli, ja kes kuulas kuulekalt käskusid.

Ja kirikuskäimisest ja kiusamisest: mina polnud sugugi ainus, kes jõulude ajal kirikus käis - kirik oli jõulude ajal rahvast täis.
Lisaks oli meil üks tüdruk, kes emaga koos ka muul ajal pühapäeviti kirikus käis.
Siis oli veel juudist õpetaja, kes laupäeviti tööl ei käinud - pidas sabatit.
Ja ei mäleta, et keegi kunagi sel teemal kellelegi pahasti öelnud oleks, rääkimata kiusamisest. Kiusati ikka ainult seda ühte poissi, kes alati ise teisi torkima tuli ja tüdrukutele imelikke jutte rääkida üritas.

Eks see sõltus paljuski lapsevanematest - kus oli tegemist mäluga inimestega ja kus võitleva ateismi propaganda allaneelajatega.

kuna su vanaisa oli kirikus töötegija siis sa tõenäoliselt nägidki asju ainult sest poolt.
Muidugi lob ka sinu vanus sellel ajal

aga väljast poolt hirmutati ja jälitati ja kuna ise sündinud 1957 siis näitkks käisin leerikursusel peale keskkooli lõpetamist augustis ja kui tahtsin edasi õppima minna siis mingil põhjusel olin nimekirjast välja jäänud kuigi sisseastumiseksamite alusel oleksin sisse saanud.
Järgmisel aastal proovisin taas ja siis üks õppejõud ütles, et su ankeet pole puhas, oled leeris käinud, aga soovitas teist kooli kuhu sisse saamisel see leeriskäimine rolli ei mängiks.

Kodus vaatasin oma leerilõpu pilte ja mis ma näen, kallis klassivend ja naabripoiss hiilib mööda kiriku seinaäärt minema. Tean, et tema lähedasi kedagi leeris ei olnud ja kiriku inimesed nad ka ei olnud...
Hiljem selgus, et ta oligi üks neist, kes käis infot andmas, see oli 1976a augustis siis.

Mis kirikuskäimisse jõulu ajal puutub siis jah, käisid õpetajad luuramas kiriku jures, sest neid sunniti selleks ja kooliveerand lõpus võidi käitumise hinnet alla võtta kirkus käiatel

Ülla-ülla jaoks on kõik nii mustvalge... Tead, isegi meie vanaemade ja veel vanemate põlvkondades oli päris palju inimesi, kes ristiusu võidukäiku propaganda tulemuseks pidasid ja kirikuskäigust kuuldagi ei tahtnud.

Loen ja mõtlen, et oleksin nagu teiselt planeedilt pärit.
Ma pole kunagi nälga ega ahistamist tundnud. Keegi pole keelanud jõule pidada.

Minu vanemad ei olnud parteilased ega kirikuõpetajad, olid tavalised tublid inimesed. Ajalehtedes kirjutatut ja töö- ning koolimanitsusi ei võetud surmtõsiselt. Igal ajal oma propaganda nagu praegugi. Sellest tuleb üle olla.

oleme samaealised.

aga eks piirkonniti võiski asi erinev olla.
meie kandis oli üks tulekahju ja mu isa andist tunnistust, oli esimene märkaja ja abi kutsuja abistaja.
ja siis kui ta rääkis, et magamistoast nägi, vastas see ülekuulaja, et pole vaja kirjeldada, et ta teab niigi kus magamistuba meil ja kus voodi paikneb.


aga mälean kolhoosi laste nääripidu, pidin olema siis 4 või 5 aastane. mu ristiisa oli õpetanud või noh korra lugenud sellise salmi: Tere kallis näärivana, kus sa panid jõuluvana, siberisse saatsid vist, sest ta polnud kommunist...
eks jäi salmike meelde ja kuna kõik muud salmid olid juba loetud, aga üks pakk veel, siis läksin ja lugesin selle salmi ära. või õigemini, kui alustasin lugemist tõmbas näärivana mu enda ligi ja ütles loe tasakesi ja kõrva sisse. Jõuluvana oli kohalik kolhoosi partorg.
Pärast oli isal muidugi pikk vestlus et mis ja kuidas laps sellist salmi tohtis lugeda. Isa valetas, et linnas olles bussijaamas laps kuulis ja no jäi kergesti meelde

stalini sünnipäev oli ka kusagil detsembris jõulu paiku. mu ema oli siis noor inimene ja temal samal päeval staliniga sünnipäev.
Õppisid siis ka eeskava nääripeoks ja kuusk laval ja sünnipäevalaud kaetud hea ja paremaga kui keegi nägi, et partorg tuleb. tõsteti kiirelt laud lavale ja keegi riputas stalini pildi ka seinale kiiresti.
kui siis aru päritioli vastus, et õpivad eeskava ja tähistavad stalini sünnipäeva

Kindlasti oli paiguti erinev see kartus ja hirm. Meie koolis ei tohtinud enne 27. detsembrit nääripidusid olla, jõuludest räägiti kodus vaikselt, mingi hirmuga, nii on meelde jäänud. Isa tõi jõuludeks kuuse, enne kuuse ülesseadmist koristati kodu põhjalikult kuni välistrepi lõpuni välja. Trepi ette pandi värsked kuuseoksad, mille lõhna ja kogu kodu jõulueelset värskust tunnen hinges praegugi. Vanaema laulis saksa keeles oh kuusepuu laulu ja õpetas perele. Küünlaid ja säraküünlaid mäletan. jõulukingiks uued värvipliiatsid ja joonistusplokk on selgelt meeles, kas veel midagi oli, ei mäleta. Meil tehti kodus ise leiba, saia alati ei olnud võimalik küpsetada, kui nisujahu saada polnud, aga jõuludeks oli ikka kuskilt varutud midagi head, paremat.
Kooli nääripeod on meelde jäänud väga armsatena. Maakoolis oli meil alati üks näärinäidend kava lõpus, enne seda luuletused, laulud nääridest, talvest.Jõulujuttu loomulikult ei olnud ja jõuludest koolis ei räägitud. Mingi hirm on meelde jäänud, aga midagi hullu ka just mitte.

Ju rohkem eestikeelses kohas oli teisiti. Mina elasin Ida - Virus, kus enamus vene rahvusest ning ei kuulnud ega näinud küll mingit jõulude tähistamist.
Kohalikus kirikus käijaid pidasid koolilapsed imelikeks veidrikeks, see oli nagu häbiasi.

jah tõepoolest, vene õigeusu jõulud epuhul erilist kontrolli ega keeldu ei olnud, kuid luteri usu puhul oli tõesti kord rangem

aastad olid kõige hullemad. Kuuekümnendatel juba enam nii range ei olnud ja peeti ka jõule, kes tahtis.
Kui öelda, et nõuka aeg oli ainult paha, siis nii see ka ei olnud. Ja ainult hea ka mitte.
Noorusaeg on aga alati kõige ilusam ja head asjad jäävad rohkem meelde.
Igaüks kirjutab oma või vanemate mäletusi ja kõigil on õigus.
Mina mäletan hirmu, nälga ei mäleta, ju siis oskasid vanemad nii teha, et lapsed sellest kõigest midagi ei teadnud. Saia iga päev ei söönud, aga pidude aeg tehti kringlit ja laud oli alati väga kaunis, maitsev ka. Sülti, vorsti, rosoljet, seapraadi, jne.
Koolis räägiti ühte, kodus teist, meie sugulased küüditati ja räägiti kodus, et kõik mida kodus kuuled, seda ei tohi kuskil mujal rääkida. Nii ma lapsena olin tihti murelik, miks nii on? Koolis räägiti kuidas tuleb helge kommunism, muide see peaks juba käes olema ammu, aga kodus öeldi, et see on jama. Lapsena tahtsin küll, et kui kommunism tuleks, ongi muredel lõpp. Kommunismi ei tulnud, mured on inimestel ikka olemas.
Rõõmud ka, neid oli ka nõukaajal. Noorus oli ilus ja lapsepõlv samuti. On iga riigikorra ajal, ja et laste elu oleks ilus ja lapsepõlv muretu, selleks ongi olemas vanemad, kes selle kindlustavad, mitte riigikord.
Nii on ka praegu vanemaid, kes oma lastele elementaarseid tingimusi kindlustada ei suuda, aga lapsi juurde teha suudavad. Kes peab lastele kindlustama turvalise elu? Mitte riik, vaid vanemad. Nüüd on kord lihtsalt käest ära, Lapsevanemad loodavad teiste või riigi peale ja nii ongi.

tõesti kahjuks on tänapäeval nii, küllap mõni vanasti ka oli, sest klassis oli paar sellist ka, kui meenutada, aga nüüd palju, palju rohkem, mil vanem teatabki , et tal ei ole lapse jaoks aega, käib tööl , õpib jms veel.(siuke vabandus lihtsalt!Kes ometi ta lapse enada juurde võtaks!) Laps on ju laps siin elus ainult 1 kord ja vanem saab teda hoida, kaitsata, hellitada kasvatada ka ainult 1 kord, sest üksainus kord me elame, üksainus kord on laps väike. Täiskasvanuna võid teda hellitada veel ka, aga lapseks ei ole võimalik teha(muidugi ka seda tehakse, kui ei lasta last täiskasvanuna enda küljest lahti, see siis teine äärmus)
No nüüd läks teemast välja, aga käesoleval ajal on murettekitav nii laste liigne hellitamine, raha ja asjadega ülekülvamine, kui ka hooletusse jätmine.

Viimasele aplaus. Paljud siin kommenteerijad ei saa arugi, et nad ise on tänapäeva propaganda ohvrid. Tol ajal me teadsime, mis on propaganda. Nüüd ei kannatata isegi mitte lugeda erinevaid mälestusi tolle aja jõuludest.

need nn jõulud on alati olnud mingi mäng.
minu vanaema enne teist maailmasõda käis ka vanematega kirikus jõulude ajal, seal ohvitseride maja kõrval ja oli mäng, et kes viib küünla koju, enne kui too kustub, elab kõige kauem. morbiidne mu meelest, aga noh
tõsiusklikud on mu meelest meelevigased. need, kes mingit kirikumängu nii tõsiselt võtavad, et neid nn mängijaid hakkavad uurima ja puurima ning tagakiusama, no need on sama suured pooletoobised.
lõpetage see jama juba, see uskumine ja pooletoobiste tagakiusamine. las usuvad, las nad olla, teevad vähem kahju teistele, normaalsetele niiviisi.
religioon on tõesti oopium rahvale. kahju neist, kes seda oopiumi tarbivad ja oma peaga ei mõtle ning ei tegutse.

Ma kommunismi saabumise juttu lapsena küll ei uskunud.
Samas kartsin, et kui näiteks kommunism tulebki ( mida küll ei uskunud ), siis krabavad tugevamad kõik eest ära ja nõrgemad jäävad kõigest ilma.
Lapsena tunnetasin eriti teravalt elu julmust, nägin, kuidas nõrgema psüühikaga inimesed tallati jalge alla.

ei noo ikka naljakas on siin ühe inimese kindlat veendumust lugeda, kus tema juba lapsena kartis aega, kus kõik võrdsed, kus keegi ikka tuleb ja krabab teiste eest hea ja parema ära, ja isegi inimeste julmust tunnetas eriliselt.
loen ja mõtlen, et mis sellisel inimesel endal viga on, mis tema enda kodus valesti oli?
laps niisama lambist ei oska hirmu tunda asjade ees, mis rohkem nagu poliitilised ja rohkem täiskasvanute maailma alla käivad.
aga ju siis kodus käiski üks hirm, et keegi saab rohkem ja et see elu on julm ja nõrgad puhta maha tambitud??

mõtlen enda lapsepõlvele, ja eks meilgi räägiti üht koma teist, kodus nii ja koolis naa, aga no ei mõelnud lapsena, et eieiei ma ei taha sellist elu, kus kõik elavad võrdselt, sest äkki ikka keegi tuleb ja võtab minult midagi ära.
hoopis vastupidi, ma ootasin aega, kus kõigil on hea ja miskipärast ei mäleta, et oleksin kartnud, et tugevamad võivad su käest leivakannika isegi siis ära rebida.
mõtlen täna tagasi oma kooliajale ja olen tänulik. meil olid suurepärased õpetajad, inimesed, kes oskasid innustada olema paremad, märkama ja aitama abivajajat, nõrgemat ja nägema inimestes ja kõiges eelkõige head, sest seda head on alati pisut rohkem, kui halba - kõigis ja kõiges.

Seda ma lapsena küll ei uskunud, et selline muinasjutuline aeg tuleb, kus kõik võrdsed.
Said täiesti valesti aru.
Kommunismi ma küll ei uskunud, aga mõtlesin, kui näiteks selline aeg tuleks, kus raha ei ole, siis tugevamad krabavad kõik eest ära ja äpumatele jäävad tühjad pihud.

Mu enda vanemad olid selles suhtes äpud, et lasid teistel endale pähe istuda. Mina ise samuti.

Et kunagi inimesed on võrdsed -- seda muinasjuttu ma ei ole kunagi uskunud.

Lapsest saadik nägin, kuidas vanemad lasevad teistel enda peal trampida.
Küllaltki masendav oli näha, kuidas iga soovija võis mu ema või isa ära kasutada ning nad üldse enda eest ei seisnud.

Mulle jäigi lapsena mulje, et kõik võivad meiega teha, mida tahavad ning me ei tohi ennast kaitsta.

Kuulsin alles hiljaaegu ütelust: see, mis omal ajal kommunismi kohta räägiti, oli vale, aga kapitalismi kohta õige.

õppisin nõuka ajal õeks
ja siis meil oli mingi selline õppeaine kus räägiti õigustest ja kohustustest, seadustest ja karistustest

õppejõu jutt oli umbes selline, et kui on omal laps haige ja keegi vajab abi siis tuleb oma laps jätta ja minna aitama.
nõuka ajal oli meditsiini õppinud inimese kohustus vajadusel ööpäevaringselt abi anda ja ka väljaspool oma tööaega

kui näiteks oli keegi haige ja vajas 3-4 või isegi 6 korda ööpäevas ravimi süstimist aga haiglasse minna ei tahtnud või ei tahetud panna siis õde või velsker käiski kodus süstimas kindlatel kellaaegadel 15 km ulatuses jalgrattaga või suuskadega olgu öö või päev või mistahes ilm või aastaaeg

to imestap Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Lapsest saadik nägin, kuidas vanemad lasevad
> teistel enda peal trampida.
> Küllaltki mase
> ndav oli näha, kuidas iga soovija võis mu
> ema või isa ära kasutada ning nad üldse
> enda eest ei seisnud.
>
> Mulle jäigi la
> psena mulje, et kõik võivad meiega teha, mi
> da tahavad ning me ei tohi ennast kaitsta.

Sinu vanemad olid järelikult pisemat sorti kagebiidid, kes teadsid süsteemi ja seepärast olid kogu aeg hirmul. Tavaline inimene elas oma tavalist elu ega osanudki hirmu tunda, kartsid ikka need, kes süsteemi seestpoolt tundsid. Nagu Arnold Rüütel, kes muudkui paksude kardinate taga olevatest kuuskedest, sosinal lauldud jõululauludest ja teki all põlevatest küünaldest jahvatas, ise kurguni kommunist missugune.

Vanemad olid lihtsalt äpud, ei osanud enda eest seista.
Päris kurb oli lapsena seda kõrvalt vaadata.

eelmisele Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Vanemad olid lihtsalt äpud, ei osanud enda
> eest seista.
> Päris kurb oli lapsena seda
> kõrvalt vaadata.


Sina oled neil kuidagi tehtu eest karistuseks äpu välja kukkunud, selline eriti jäle äpu, kes oma kadunud vanemaid ei häbene materdada. Nemad olid korralikud julgeolekutöötajad, tegid oma töd armastuse ja hirmuga.

Mõtlesin just sama, et kuidas üks inimene oma vanemate kohta nii halvasti kirjutada võib. Ei tea küll, miks ta neid nii vihkab.

Mul on lihtsalt kahju, et mu vanemad lasid endale pähe istuda ja enda eest ei seisnud.

Muudkui samas vaimus edasi. Halasta vähemalt surnutele, nemad sind kasvatasid ja sina muudkui elasid nende kukil ja häbenesid. Söök kõlbas, aga vanemad olid viletsad?
Jube inetult kirjutad.
Selja tagant nuga matsti sisse. Madu.