Eks igal ajastul ole oma nägu.
Seepärast on mind alati nördima pannud need, kes laulavad järgi, kui miskit ette lauldakse, ise mitte midagi teadmata.
Olen ise nõukaaegne.
Kuna olin laps, siis elasin oma lapseelu, olin rõõmus ja õnnelik, sest olingi oma lapsemaailmas õnnelik. Samas kui täna mõtlen tagasi, siis elasime meie küll kehvasti, sest voodiks oli laudadest pink, mille peal madrats, padi ja tekk, linad ka muidugi.
Toit oli küll naturaalne ja puhas, aga mingit prassimist ei olnud. Ometi olin õnnelik, sest olgugi, et need pioneeride ja oktoobrilaste värgid olid ideekasvatatusena mõeldud, oli meil palju lõbusaid tegemisi ja kasulikke kasvatuslikke momente hulga. Me tegime nii paljut koos, me aitasime vanu inimesi, me abistasime nt üht invaliidi lihtsalt abistamisrõõmust, me olime ühtsed, vähemalt meie klassis oli see nii.
Olime õnnelikud, meil olid eesmärgid ja suured sihid silme ees, tahtsime edasi õppida, tahtsime anda oma panuse inimeste elu parandamisse, unistasime, lootsime ja no ei mäleta, et oleksime õnnetud olnud seepärast, et meil oli raha vähe ja pidime tööd tegema juba kooli kõrvalt suviti. See oli tore, mitte kole.
Lapsed on ikka lapsed ja nende elu peabki nende südames õnnelik olema. Kui see nii pole, siis edasi ongi üks häda, et pole üks asi hea, pole teine asi hea ja kõik teised on aina nende hädades süüdi.
Kujutan praegu nt ette, et mida ma lapsena oleksin tundnud, kui meid oleks Siberisse veetud. Kindlasti oleksin kohanenud, kui mu kõrval oleks olnud mu ema või keegi lähedane. Isegi siis, kui polekski olnud, oleksin kohanenud ja võtnud seda elu loomuliku osana, seiklusena ehk isegi.
Aga samas kujutan ennast täiskasvanuna Siberisse veetuna, ausalt, ma sureksin muresse, kurbusse ja õudu.
Seepärast mõistan oma vanavanemaid, kes kaotasid NSVL tulekuga kogu oma loodud elu. Kõik, mis neil oli, hävitas sõda ja mis veel alles jäi, selle võttis uus kord.
No ausalt, ma sureksin hoobilt, kui peaksin praegu samas seisus olema.
Selline on siis erinevus lapse ja täiskasvanu ja sealt juba noore ja vana täiskasvanu kohanemisvõimes ja suhtumises pöördeliste asjadega.
Mida vanem sa oled, seda raskem on kohaneda ja oma elu täiesti ümber luua.
Seepärast pole vale ei üks ega teine, ei see, kui räägitakse, et nõukaaeg oli kohutav ja ei see, et oli ikka rõõmu ja nalja ja tore aeg oli.
Kõik on nii pagana suhteline siin ilmas...oleneb, millise nurga alt vaadata....