aastad olid kõige hullemad. Kuuekümnendatel juba enam nii range ei olnud ja peeti ka jõule, kes tahtis.
Kui öelda, et nõuka aeg oli ainult paha, siis nii see ka ei olnud. Ja ainult hea ka mitte.
Noorusaeg on aga alati kõige ilusam ja head asjad jäävad rohkem meelde.
Igaüks kirjutab oma või vanemate mäletusi ja kõigil on õigus.
Mina mäletan hirmu, nälga ei mäleta, ju siis oskasid vanemad nii teha, et lapsed sellest kõigest midagi ei teadnud. Saia iga päev ei söönud, aga pidude aeg tehti kringlit ja laud oli alati väga kaunis, maitsev ka. Sülti, vorsti, rosoljet, seapraadi, jne.
Koolis räägiti ühte, kodus teist, meie sugulased küüditati ja räägiti kodus, et kõik mida kodus kuuled, seda ei tohi kuskil mujal rääkida. Nii ma lapsena olin tihti murelik, miks nii on? Koolis räägiti kuidas tuleb helge kommunism, muide see peaks juba käes olema ammu, aga kodus öeldi, et see on jama. Lapsena tahtsin küll, et kui kommunism tuleks, ongi muredel lõpp. Kommunismi ei tulnud, mured on inimestel ikka olemas.
Rõõmud ka, neid oli ka nõukaajal. Noorus oli ilus ja lapsepõlv samuti. On iga riigikorra ajal, ja et laste elu oleks ilus ja lapsepõlv muretu, selleks ongi olemas vanemad, kes selle kindlustavad, mitte riigikord.
Nii on ka praegu vanemaid, kes oma lastele elementaarseid tingimusi kindlustada ei suuda, aga lapsi juurde teha suudavad. Kes peab lastele kindlustama turvalise elu? Mitte riik, vaid vanemad. Nüüd on kord lihtsalt käest ära, Lapsevanemad loodavad teiste või riigi peale ja nii ongi.