Mis paneb ometi vanemaid oma täiskasvanud lapse eest otsuseid langetama. Kõik peaks minema, tehtama nii nagu nemad tahavad ja, et neil jumala eest oma lapse otsuste,tegude pärast häbi poleks vaja tunda.Kas ei peaks iga inimene saama õiguse ise oma saatuse eest vastutada ja mitte elada kellegi kamandamise ja käsu all?

lihtne ju: otsid endale oma elamiskoha ja tegeled iseseisvalt toidu hankimisega.

Kui täiskasvanud laps käitub nagu laps, siis ei pääsegi vanemad tema eest otsustamisest.

Nemad ei tegele mulle toidu hankimisega ja ei ela me samuti ühisel pinnal aga targutavad ikka. Lapseks oma vanematele jääme me kõik aga otsused, mis laps teeb või teha kavatseb, neile ei meeldi.Kas oma lapse hingerahu pole kohe mitte midagi väärt?! Tuleb siis lihtsalt teha nii nagu hing ihkab ja meeldib ning hakata seda "mängu" kõrvalt jälgima. Igavesed pole meist keegi aga igale antud üks elu ja piinlema ei tohiks selles küll mitte keegi ja kellegi käsualuseks ei ole nõus olema.

No näed, sul ju vastus olemas, ela selle järgi. Mis ikka enam kurta.

Kui seda hädakisa ei jõuaks pärast ära kuulata, siis teeks ja oleks juba ammu. Peale neid hakkab uus jamamine ühe teise inimesega, keda ehk võiks samuti lähedaseks kutsuda. Tal omad huvid mängus ja üht-teist saada.Nii lihtne see kõik siiski pole.

Kui ei saa elatud oma elu, siis ela teiste pealesunnitud elu. Vaba valik. Ega keegi teine midagi teha ei saa siin, ainult sa ise.

kusjuures tark inimene kuulab teise ära, võtab arvesse ja teeb ise otsused. mitte ei vaidle tühja asja pärast. ja lõppude-lõpuks on nad ju sinu vanemad, loogiline, et muret tunnevad.

kui oleksid küps, täiskavanu, siis elaksid sellist elu nagu tahad.
ju siis sulle meeldib elada praegu nii, oma vanematega tihedalt läbi käia. äkki põed, et jätavad su pärandusest ilma vms, kui neist eemaldud ja vähem suhtlema hakkad.
pole vaja kellegi kisa kuulata. kui hakkavad kisama, lähed rahulikiult uksest välja ja kõik. järgmine kord sama lugu. kolmas kord juba enam ei kisa, kui tahavad sinuga suhelda.
pead ennast kehtestama, kui tahad olla täiskasvanu, mitte norgus ninaga kutsikas, kelle peale karjutakse ja kellele koht kätte näidatakse.

Mõned siin kirjutavad, et vaba valik jne. Päris nii lihtne see ei ole. Täiskasvanuelu valikuvabadused või nende puudumine oleneb mõnel juhul sellest, kui suuri või väiksesi häireid on manipulatiivsed vanemad suutnud oma lapse isiksusse tekitada. (Isiksusehäireid näiteks peetakse ravimatuks. Enamjaolt on need vanemate vm täiskasvanute tekitatud psühhotraumade tagajärg - kus on eluaegse PTSD-ga elavate inimeste edasine "valikuvabadus"?)

Kuid olgu, arvata võib, et teemaalgataja saatus pole olnud nõnda karm, ja tal ON valikuvabadus - kuigi veidi väiksem kui neil, kellel on mõistvad vanemad.

Teemaalgataja saab isegi hästi hakkama (on töö, oma elukoht, ja ilmselgelt ka suutlikkus teistega arvestada)!
--

Probleemivabad saavad inimsuhted olla ainult siis, kui suhtlus käib mõlemapoolselt täiskasvanute tasandil.
Kui mõni inimene jääb kangekaelselt "lapsevanema" rolli (kamandades vbl mitte ainult oma last, vaid ka kõiki teisi, keda võimalik), siis saadavad teda alati probleemid. Talle endale tundub, et teised põhjustavad probleeme, ja temal on õigus olla murelik, solvunud, nõudlik jne.

Tegelikult põhjustavad sellised isikud neid probleeme ise oma igavese "lapsevanema" rolli jäämisega.
Kehvemaks teeb olukorra tõsiasi, et sellised inimesed suruvad endast madalamal positsioonil suhtluspartnerid (mitte ainult oma lapsed) IGAVESE LAPSE rolli.
Suureks saanud "laps" võib mitte osata sellest rollist enam lõplikult väljuda. Kui ta edasises elus peab suhtlema teiste veidigi võimukate täiskasvanutega - siis võib ta eneselegi üllatuseks lülituda automaatselt süüdlasliku, õnnetu ja vääritimõistetud lapse rolli, ning see muidugi käivitab järjekordsete probleemide jada.

Teemaalgatajal pole mõtet oodata, et vanemad hakkavad teda mõistma. Neid segab vanemlik ego, mis ütleb neile, et kui tekib lahkarvamus, on neil kui vanematel automaatselt õigus, ja "paha laps" peaks minema nurka häbenema või siis vähemalt end süüdi tundma vanemate pühadusteotusliku kritiseerimise eest.

Võimalik lahendus: leida endale asjalik töökoht (parem kui praegune) kusagil vanematest piisavalt KAUGEL.
Kõige parem oleks oma sotsiaalset positsiooni kuidagi tõsta - näiteks leida töökoht, mis oleks parem (või vähemalt tulusam), kui vanematel endil oli/on. Ainnult nii võib neil see vanemlik üleolekutunne iseenesest vaibuda.

Kui see pole võimalik, siis tuleks neid aidata/ära kuulata ainult sellistel teemadel, mis teemaalgatajale endalegi tunduvad mõtekad ja vajalikud.

Vanematepoolset lisavirinat ignoreerida - kui muidu ei õnnestu, siis tuleb end tööde ja hobidega mõneks ajaks nii hõivata, et ei jääks aegagi vanemate hingemürgitavaid ning süütunnet tekitavaid "õpetussõnu" peas edasi-tagasi kerida.

See on keeruline, aga absoluutselt vältimatu, kui teemaalgataja soovib, et elutahe ja -jõud ei kaoks.

On muidugi kurb ja pettumustvalmistav, kui vanemad peavad end eksimatuteks, kuigi tegelikult on hoopis mõistmatud. Aga kui teemaalgataja nende tõttu masendusse langeks, siis mõistaksid nad teda veel vähem ja kotiksid veel rohkem. Tuleb end nende mõjust lahti rebida tegelikult nii enda kui nende endi heaolu nimel.

Stressist ja depressioonist kokku kukkunud järeltulija paneks neid ju veel rohkem vanemlikku ärevust ja pahameelt tundma. Päästa ennast ja neid nende endi käest...

Ühtlasi on mõistmatus ka see, mida saab tuua nende käitumise vabanduseks. Kas pole kergendav mõelda, et nad ei soovi halba, vaid lihtsalt ei oska teisiti...

Ka nemad on oma vanemate/lapsepõlve poolt selliseks kujundatud ning nad pole ära tabanud vajadust muutumiseks.

Muutust hakkabki otsima just see suhtluspool, kes valede suhtlusmustrite tõttu kannatab; mõistmatud liigategijad laseksid rõõmsalt samas vaimus edasi, seni kuni vähegi annab (jah, isegi siis, kui nad on su oma lähedased).

Tundub, et oleksin võinud enne avaldamist oma eelmist teksti veidi lühemaks kustutada, lõpupoole läks mõttekordusteks jne.
Ju olen siis juba nii suures stressis, et ei suuda oma tekste korrigeerida (varem ikka suutsin).

Olen ise sarnase olukorda läbi elanud nagu teemaalgataja. Temal mingu hästi. Minul läks… teistmoodi. Sain palju, palju teadmisi inimloomuse olemusest.

Parem töökoht saavutatakse ainult parema haridusega ja selle kindlustavad üldjuhul ikkagi vanemad. Võib ju need pokemonipüüdjad varakult iseseisvasse ellu visata, aga siis tõuseb veel hullem kisa mittehoolimisest (mis on ka tõsi). Nii et kuldse kesktee leidmine polegi nii lihtne. Autori kirjutisest kumas läbi kellegi huvi millegi'saamisest', kas selles äkki ongi kogu probleem, kasuahnus?

Ma ei tea muidugi, missugused olukorrad ja võimalused teemaalgatajal on;
paremast töökohast kui võimalikust pääseteest kirjutasin seepärast, et olen lähedalt näinud peresuhteid, kus üks laps saavutas elus vanematest parema positsiooni ja automaatselt tõusis nende silmis "lapse" staatusest "auväärse täiskasvanu" staatusesse.

Teine sama pere võsu, kes oli rohkem mõistmatu kohtlemise all kannatada saanud, ning nii edukas ei olnud, ei pääsenudki vanemate silmis "lapse" staatusest välja.

Vanemad näevad, et oled möku ja ei saa ise hakkama ning siis peavad oma kohustuseks sind aidata.

su jutt on pehmeltöeldes tobe.
et laps peab vanematest kõrgemale tõusma, rohkem raha teenima, siis vanemad hakkavad last austama?
no debilism kuubis.
kui laps saab täiskasvanuks, ei hoia teda nõmedate vanemate küljes enam miski. peab oma peaga mõtlema ja hakkama saama ning pole sulle kellegi teise austust enam vaja.
see isiksuse lõhenemise jura unusta ka ära.
paljud kiibitsevad oma vanemate päranduse ja raha pärast, vennad ja õed pööravad lausa sõtta, kui vanemad koolevad ja vaja omavahel raha hakata jagama.
raha on kõigi ahnete ja rumalate inimeste viletsuse põhjuseks. raha nimel roomatakse ja pruunistatakse oma nina, salatakse oma väärikus maha ja muututakse kaltsuks

Mingi varaahnus ei tule kõne allagi, sest üks lähedane on kõigele juba "käpa" peale pannud.Mis aga kõige häirivam, et on see suhe, pereelu, lapsed,siis peale nende on kõik valesti teinud ja ainult nemad oskavad elada aga öeldes, et "anna tuld ja tee nii, kuidas endale sobib",siis on teised vastused, et "nii ikka ei saa ja pole võimalik".Ainus parem irduda ja elada üksi rahus ilma, et peaks üldse mingite lähedastega suhtlema.

no irdu siis. kaua võib siin soiguda?

15.17 -le
Kuna su mõistmisvõime on piiratud, siis järeldad, et see, keda sa ei suutnud mõista, peab olema l0ll. Kui lihtne, "loogiline", ja inimlik järeldus...
Eks ole ju mõnus siin anonüümselt kedagi "diagnoosida" - ärapanemise kaifis saad kasvõi hetkeks unustada, kui närvidele käib sulle mõni töökaaslane või naaber ja kui vussis on su intiimelu.

Kui sa tõesti aru ei saanud, mida tahtsin öelda, eks siis võin ka seda uuesti teha: kui vanemad oma täiskasvanud järeltulijat ikka veel kamandada soovivad, on lapsel tõesti parem lihtsalt oma teed minna, mitte vanemate pilli järgi tantsima jääda.
AGA reaalne elu näitab ka, et kui laps elus midagi saavutab, siis seda tüüpi vanemad taltuvad iseenesest. Ma muidugi ei tea, kas teemaalgatajale sellest tagasihoidlikust tähelepanekust kasu võiks olla.

Kahju ei peaks see talle küll kuidagi tegema (kui see aga sind kuidagi torkas ja ärevile ajas, siis sinna ei saa ma midagi parata).

P.S. Kõigile teiste kamandada püüdjatele ja sildistajatele tervituseks. Eriti aga sulle isiklikult, kulla 15.17 postitaja:

https://www.youtube.com/watch?v=ThfxYG3m_X4

Kaua võib kirjutas, et irdugi.Jah ja siis on järgmine teatud isik oma järjekordsete ähvardustega seljas. Nagu suur Karma, mille lunastamisest ei pääse.

mitte keegi ei saa sulle selga tulla, kui sa end ise neljakäpakile ei lase ning neile oma küüru ei paku.
suvalist tüüpi lunastamata karmaks nimetada - ei imesta, et sul elu nii sassis on.
hakka juba kord ise oma elu ja tegude eest vastutama.

Kui siin minust oli juttu siis te kahteste kõiki, millal finaal on ? ma olen kapo ja politsei valve all kuna olen lollusi teinud, tühised aga ikkagi.

https://www.youtube.com/watch?v=evyKPVS_M7E&index=35&list=FLZ-5Imr_1pOVPefrFsM5ckA

tulnukad mulle, see sulle, nalemi sõid. irw
vanematele pole sa midagi võlgu. vanemad ei küsinud su käest, tahad sa siia ilma tulla nende unistusi täitma või ei.
vanemad on sulle võlgu, kui üldse võlgadest rääkida.
ma pole kunagi vanematelt midagi saanud, ei oska unistadagi. neid taltsutada pole olnud kunagi mu soov ega tahe. kui ei meeldi, pole vaja suhelda. see on reegel.

Teemaalgataja - kes sind siis ähvardavad? Soetasid naisega midagi järelmaksuga, kuid läksite siis lahku ning ta nõuab, et maksaksid oma osa edasi; või ei soovi sa oma laste eest hoolitseda?
See viimane variant oleks küll kurb lugu, eriti lapse (või laste) seisukohalt.

Aga müü oma eluase ja auto maha ning põgene kuhugi soojale maale :)

Tiit Madisson ju väsis Eesti inimestest ja läks lihtsalt minema - Hispaaniasse vist.

Paljud teisedki lähevad välismaale tööle ja kaovad sel moel tülikate kaasmaalaste silmapiirilt.

Mu soovitused pole muidugi eriti tõsiselt mõeldud... Asjalikku nõu saaks anda ikka ainult selline inimene, kes sind ja sinu olukorda oluliselt paremini tunnneb kui vaid mõne foorumipostituse kaudu.
Kas sul mõnda erapooletut sõpra ei ole, kellega maha istuda ja olukord läbi arutada?

https://www.youtube.com/watch?v=eYrgHCcUtZ4&index=75&list=FLZ-5Imr_1pOVPefrFsM5ckA

võib olla nii ja naa. ikka ise otsustad.

Teemaalgatajale: nii, sinu teemast sai nüüd hoopis “maniakkide” kokkutulek.

Maniakile: internetis kohatud inimesed on tavaliselt teistsugused kui ette kujutame.
https://www.youtube.com/watch?v=-0Ao4t_fe0I&list=LLnc1izzC71OPWGTx2FOV6bQ&index=7
(näiteks selle video jutustatav lugu läheb mulle korda).
--
ja sind ennast võiks iseloomustada see video?
https://www.youtube.com/watch?v=xD5No_JRrZw
või hoopis see:
https://www.youtube.com/watch?v=RGT4V6JmINA
--
Käesolev postitus pole kuigi tõsiselt mõeldud, ma ei suutnud lihtsalt oma melomaanikalduvusi taltsutada.

Ei kuulu maniakkide hulka ja ei leia ühisust ühegi näitega neist. Lihtsalt vanemad ei taha aktsepteerida minu valikuid, otsuseid, sest kardavad ise häbi alla sattumist ja seetõttu oma tuttavate eemaldumist neist endist.

See maniaki teema oli nali vähemalt minu poolt, ja tulenes sellest, et siin tekkis ootamatu kõrvaldialoog kahe teemasse (ja teemaalgatajasse) mittepuutuva inimese vahel. Üks soovitas teisele kuulata muusikapala "She's a Maniac" ja oli enda nimeks võtnud samuti maniac.
Teemaalgataja, mine aga rahulikult oma teemaga ja nõuküsimisega edasi, kui sul leidub veel küsimusi ja kui leidub vastajaid, ja ära lase ennast sellest segada.

Teemaalgataja on ise naine ja ta tahaks oma mehest-lapsest kuidagi lahti saada, aga need ei lähe kuhugi. Endal tal pole ka kuskile minna. Vähemalt selline mulje on tema mitme aasta vältel kirjutatud segastest postitustest jäänud.

Teemaalgataja, su vanemad kohtlevad sind kui pere patuoinast, ja siin ei aita muud, kui nendest eemalehoidmine. Kasu oleks ka psühhoterapeudi või psühholoogi külastamisest, sest sa vaevled vanemate poolt sulle tekitatud süükoorma ja alaväärsustunde käes. Vanematele ei ole mõtet sellest rääkida, see valaks ainult õli tulle.

Ära minevikus tehtud valikute pärast põe (ega lase end vanematel põdema panna), põdemine ainult segab UUTE JA PAREMATE valikute tegemist tulevikus. Põdemine ei lase vigadest õppida. Su vanemad ei saa aru, et kõik teevad vigu. Ka nemad ise. Nende suurim viga on, et nad pole sind usaldanud lapsepõlvest peale ega lasknud sul iseseisvuda. Tunne vahelduseks ise oma vanemate pärast piinlikkust, ehk hakkab parem.

Õiged vanemad julgustaksid ja toetaksid oma last. Kui nad seda ei tee, siis ilmselt neid segabki nende endi üliväga suur hirm teiste arvamuse ees. See hirm on nii suur, et nad ei märkagi, kuidas nad sellega sind masendavad, alandavad ja su eneseusku vähendavad.

Kui inimesele ikka sisendada, et ta on piinlik kuju ja kogu aeg küsitakse, et issand, mis sul jälle plaanis on, ega ometi taas midagi häbiväärset ei tee, siis sellega muserdatakse inimene nii ära, et pole ime, kui ta lõpuks (selle tagajärjel) ongi veidi kummaline.

Toimi oma südametunnistuse järgi; ära tee selliseid asju, mis sind ennast jääks tagantjärele vaevama ka siis, kui sul üldse vanemate kriitikat kuulata ei tuleks.

Aga jah, hoia neist distantsi, kui tahad mitte muutudagi päriselt selliseks veidrikuks, kelleks nemad sind oma lühinägelikkuses ja empaatiapuuduses kujundama on asunud.

Praegu on koolivaheaeg.