Mõned siin kirjutavad, et vaba valik jne. Päris nii lihtne see ei ole. Täiskasvanuelu valikuvabadused või nende puudumine oleneb mõnel juhul sellest, kui suuri või väiksesi häireid on manipulatiivsed vanemad suutnud oma lapse isiksusse tekitada. (Isiksusehäireid näiteks peetakse ravimatuks. Enamjaolt on need vanemate vm täiskasvanute tekitatud psühhotraumade tagajärg - kus on eluaegse PTSD-ga elavate inimeste edasine "valikuvabadus"?)
Kuid olgu, arvata võib, et teemaalgataja saatus pole olnud nõnda karm, ja tal ON valikuvabadus - kuigi veidi väiksem kui neil, kellel on mõistvad vanemad.
Teemaalgataja saab isegi hästi hakkama (on töö, oma elukoht, ja ilmselgelt ka suutlikkus teistega arvestada)!
--
Probleemivabad saavad inimsuhted olla ainult siis, kui suhtlus käib mõlemapoolselt täiskasvanute tasandil.
Kui mõni inimene jääb kangekaelselt "lapsevanema" rolli (kamandades vbl mitte ainult oma last, vaid ka kõiki teisi, keda võimalik), siis saadavad teda alati probleemid. Talle endale tundub, et teised põhjustavad probleeme, ja temal on õigus olla murelik, solvunud, nõudlik jne.
Tegelikult põhjustavad sellised isikud neid probleeme ise oma igavese "lapsevanema" rolli jäämisega.
Kehvemaks teeb olukorra tõsiasi, et sellised inimesed suruvad endast madalamal positsioonil suhtluspartnerid (mitte ainult oma lapsed) IGAVESE LAPSE rolli.
Suureks saanud "laps" võib mitte osata sellest rollist enam lõplikult väljuda. Kui ta edasises elus peab suhtlema teiste veidigi võimukate täiskasvanutega - siis võib ta eneselegi üllatuseks lülituda automaatselt süüdlasliku, õnnetu ja vääritimõistetud lapse rolli, ning see muidugi käivitab järjekordsete probleemide jada.
Teemaalgatajal pole mõtet oodata, et vanemad hakkavad teda mõistma. Neid segab vanemlik ego, mis ütleb neile, et kui tekib lahkarvamus, on neil kui vanematel automaatselt õigus, ja "paha laps" peaks minema nurka häbenema või siis vähemalt end süüdi tundma vanemate pühadusteotusliku kritiseerimise eest.
Võimalik lahendus: leida endale asjalik töökoht (parem kui praegune) kusagil vanematest piisavalt KAUGEL.
Kõige parem oleks oma sotsiaalset positsiooni kuidagi tõsta - näiteks leida töökoht, mis oleks parem (või vähemalt tulusam), kui vanematel endil oli/on. Ainnult nii võib neil see vanemlik üleolekutunne iseenesest vaibuda.
Kui see pole võimalik, siis tuleks neid aidata/ära kuulata ainult sellistel teemadel, mis teemaalgatajale endalegi tunduvad mõtekad ja vajalikud.
Vanematepoolset lisavirinat ignoreerida - kui muidu ei õnnestu, siis tuleb end tööde ja hobidega mõneks ajaks nii hõivata, et ei jääks aegagi vanemate hingemürgitavaid ning süütunnet tekitavaid "õpetussõnu" peas edasi-tagasi kerida.
See on keeruline, aga absoluutselt vältimatu, kui teemaalgataja soovib, et elutahe ja -jõud ei kaoks.
On muidugi kurb ja pettumustvalmistav, kui vanemad peavad end eksimatuteks, kuigi tegelikult on hoopis mõistmatud. Aga kui teemaalgataja nende tõttu masendusse langeks, siis mõistaksid nad teda veel vähem ja kotiksid veel rohkem. Tuleb end nende mõjust lahti rebida tegelikult nii enda kui nende endi heaolu nimel.
Stressist ja depressioonist kokku kukkunud järeltulija paneks neid ju veel rohkem vanemlikku ärevust ja pahameelt tundma. Päästa ennast ja neid nende endi käest...
Ühtlasi on mõistmatus ka see, mida saab tuua nende käitumise vabanduseks. Kas pole kergendav mõelda, et nad ei soovi halba, vaid lihtsalt ei oska teisiti...
Ka nemad on oma vanemate/lapsepõlve poolt selliseks kujundatud ning nad pole ära tabanud vajadust muutumiseks.
Muutust hakkabki otsima just see suhtluspool, kes valede suhtlusmustrite tõttu kannatab; mõistmatud liigategijad laseksid rõõmsalt samas vaimus edasi, seni kuni vähegi annab (jah, isegi siis, kui nad on su oma lähedased).