Vandenõuteoreetikud on tavaliselt veendumusel, nagu suuri juhte huvitaks just nende igapäevaelu. Tahetakse end hirmus tähtsana tunda.
Igasugune teistmoodi arvamus on kohe provokatsioon. Eestimeelsuse puudumine on provokatsioon ja kellegi poolt korraldatud. Tegelikult ei puudutagi paljud artiklid kuidagi rahvuslust, ei vene ega eesti oma, vaid räägivad praktilistest asjadest, igapäevast, inimgruppidest, mis eksisteerivad igas ühiskonnas, näiteks vaestest, poliitiliselt regionaalsest igapäevapoliitikast, muredest, mis ei ole kuidagi rohkem omased Eestile kui Venemaale või Rootsile. Teadusest, kunstist, kultuurist. Kui mõni kommentaator tegelikku artiklit kommenteerib ja ei ürita kuidagi sellest välispoliitilist teemat tega, siis pole ta eestimeelne? Kas eestimeelne on näiteks alkoholiaktsiisi tõstmine või langetamine, uue iPhone'i või Huawei telefoni ostmine, pimesoolest või reisilugudest lugemine, arhitektuurikriitika vms. Suvalised näited kõrvaltulbast. Ükski ei puuduta välispoliitikat. Kuidas on võimalik sellist asja "eestimeelselt" või "eestivastaselt" kommenteerida, kui eeldada, et inimene jääb teemasse? Otsida seoseid valitsusest ja sellest, mida üks või teine poliitik arvab, mitte jagada oma arvamust? Minu meelest on juba see igal pool eestivastaste nägemine hullumeelsus, mis iseloomustab vandenõuteoreetikuid.
Samuti ei saa vandenõuteoreetikud aru provokatsiooni kasutamisest. Ükski "tilk", mis kivi vaikselt kulutab (see näide on tegelikult vale, pigem tilk kasvatab), ei ole provokatsioon. Kui üksik inimene läheb BMW foorumisse ja kuulutab, et 1988. a Opel on ka palju parem, siis ta just aitab inimeste veendumustel kinnistuda, mitte vastupidi. Kui üks inimene pooldab kooseluseadust ja kirjutab sellest üldiselt sõimlevas kommentaariumis, saavad selle vastased samuti enda veendumusi tugevdada, mitte vastupidi. See ei tekita peavoolu kommentaatorites ohutunnet, et peaks kohe tänavatele minema ja mässama, vaid kinnistab arvamust aegamööda.
Päris provokatsioon oleks terve trolliarmeega kommentaariumi ülesvõtmine ja võimalikult paljudel harja punaseks ajamine. Provokatsiooni eesmärgiks on ajada inimene endast nii välja, et ta teeb reaalselt tegusid, mida hiljem kahetseb ja mis paneb selle inimgrupi ühiskonna ees halba seisu. Eestis on olnud paar provokatsiooni - üks neist oli pronksiöö, teine näiteks Ukraina puhul kommentaariumite vallutamine, aga siis oli näha, et Putinimeelseid kommenteerijaid oli terve rodu ning nad tahtsidki inimesi nii närvi ajada, et nad vihas midagi lolli teeks. Et hiljem saaks näidata, et eestlased on kõik rassistid ja natsid. See oli provokatsioon, sest oodati reaalset tulemust, rassistlikku sõimu, venelastele peksa andmist, diskrimineerimist.
Keskmine kommentaarium on aga peldikusein, kus on sadakond püsikommentaatorit, kes iga teema all homosid ja valitsust sõimavad ning 1-2 trolli, kes kirjutavad reaktsiooni saamiseks vastupidist juttu. Enamik teistsuguse arvamusega ja mittesõimlevaid inimesi (kes pole trollid) on ammu loobunud neid isegi lugemast, mis ei tähenda, et neil poleks arvamust, aga neil on ka muud teha, kui kommentaariumis vaielda.
Absurdne on arvamus, nagu kommentaarium oleks mingi intelligentsi kogunemine, kus arutatakse rahva probleeme ja kus osaleb kogu rahvas, mitte u 1% rahvastikust, püsikommentaatorid. Keegi ei loe teie peldikuseina, veel vähem Putin. Te ei ole nii olulised. Ainus olukord, kus venelased võivad provotseerida, on siis, kui järsku hakkavad massiliselt teistsuguse arvamusega kommentaarid tekkima, aga seda juhtub väga harva ja sel on alati konkreetne eesmärk, sest kommentaariumi "infosõda" on üks viimaseid võimalusi, millele Venemaa oma raha kulutab. Ilmselt nüüd on nad ammu sellest loobunud, sest said ise ka aru, et kommentaare kirjutavad tavaliselt kas vanad või töötud, samad inimesed, kel pole midagi paremat teha ja nende provokatsioonist ei teki mässu.