Merilinile - see ei ole võõraviha. See on võitlus omade eluspüsimise eest.
Meie riigi sotsiaalabi summad on nii vaikesed, et invaliidistunud või puudega sündinud inimestele jätkub sellest invapensionist, vabandust, nüüd siis töötuabirahast, vaevalt ravimite ja abivahendite katteks või toidukuludeks, mõlemat sealt välja ei pigista. Omastehooldajad, keda siin eespool mainiti, on hoopis ilma.
Ja siis hakatakse seda vähest raha raiskama täisjõus meeste peale, kes ei kavatsegi töötama hakata, kuigi nad jaksaksid seda teha, ja naiste peale, keda mees ja šariaadi seadus ei luba tööle minna.
Samal ajal aga meie endi puudega inimestel võetakse see pisku toetus ära, kui nad pidevalt tööd ei otsi. Kust saab tööd näiteks täiesti pime inimene? OK, on mõned massööri kohad ja keegi, kes topib patju täis ja veel paar sellist kohta, aga ülejäänud? Ja mul on tuttav, kes ei suuda üle tunni aja järjest ei püsti seista ega istuda, peab vahepeal lamama. Ja vaimsed võimed ei lase tal peenemat kirjatööd teha, vanus ka juba suur. Ainsad vabad pakkumised on kassapidaja kohad kohalikus ketipoes. Seda tööd on ta proovinud, aga ei jaksa ka poolt kohta pidada. Elamiseks lagunev puumaja, mida kütta ei jaksa. Pagulastel Vaos maaküte, mujal korralikud korterid kohaliku omavalitsuse kulul . . .
Kui ma veel väike olin ja talvel ukse või akna lahti jätsin, ütles mu vanaema alati: kogu ilma ei jõua soojaks kütta. Siin on seesama koht: meie ei jaksa kogu ilma ära toita. Eriti inetu on selline katse juhul, kui omad näljas. Nii et las neid teisi toidab mamma Merkel, sest tema ju lubas, et nemad suudavad. Meie peaks katsuma esialgu omade probleemidega hakkama saada ja alles siis võtaks ette need muu maailma omad.