jah, kõrvalt vaadatuna paistabki, et tore ju sel vanakesel seal hoolduses olla koos omasugustega. saab juttu rääkida ja tunda end koos teistega ja söök tuuakse ja pesu on puhas, tuba soe ja mähkmeid vahetatakse 2 korda ööpäevas ja mis viga saab olla, kõik on ju olemas.
täpselt nii mõtlesin kunagi ka mina, kui olude sunnil oli vaja oma üks lähedane hooldusesse, sest koju jäi neid veel kaks ja mu enda tervis hakkas lonkama sellest liiga suurest koormusest. tunduski, et hoolduses on ruumi kärutada haiget kuhu vaja kerge vaevaga, aga kodus oli ruum ikka nii kitsas, et see oli lausa kunsttükk , et saada nad kõik pessu ja muud tegevused lisaks..
soovisin parimat, aga nüüd süda valutab ilmselt elu lõpuni, sest see, mis selle hoolduses olnu surmaga ilmsiks tuli, seda ei soovi küll kellelegi. need lamatised, mis teda elusast peast mädandasid, olid ikka koledad...ja mina uskusin ja usaldasin hooldajate juttu, et kõik on parimas korras. polnud aga...ja seepärast, kui teil keegi peaks sarnases kohas viibima, kontrollige tema olekut isiklikult, mitte ärge usaldage teile räägitavat juttu.
olen täiesti kindel, et minu seal olnud inimene võiks tänagi veel olemas olla, kui ta poleks neisse lamatitesse surnud. ja mul oli plaan ta koju tagasi võtta, kui ise pisut jõudu kogun ja jälle jaksan kolme eest hoolt kanda.
tean, see on raske töö...aga kui mõelda, et mis siis, et keha on nõder ja vaim kipub sassi minema...on inimesel ikkagi alles hing, mis vajab armastust, hellust ja hoolt...vanakesed on nagu väikesed lapsed, neile kulub palju energiat....vahe ainult selles, et laps on tõusvas laines, vana kahanevas, üks on nagu kevad, teine sügis...
aga mis ma siin ikka enam takkajärgi jutustan. muuta nagunii midagi enam ei saa. armastust kõigile.