Lähedane on mul olude sunnil õendushaiglas, voodihaige. Ta ei liigu, aga on mõistuse juures. Kui kuulen, kuidas paar vene hooldajat käituvad seal patsientidega läheb mul süda pahaks. Igatahes kui vähegi võimalik, ärge oma lähedasi neile elajatele mõnitamiseks viige.

miks sa seda teemat haigla Peaarsti juures jutuks ei võta? Ka oleks vajalik hooldajate omavaheline vestlus diktofonile või telefonile lindistada...muidu aul oma kogemust arstile tõestada ei õnnestu.

See inimene palus, et ma seda teemat seal haiglas arutlusele ei võtaks. Tal on jäänud veel veidi elada ja ei soovi asja enda jaoks hullemaks teha. Lindistada tal pole võimalik. Tõestada seda suht võimatu. Haiged teavad, mis toimub, aga keegi ei julge rääkida. Kui teil on sellises kohas lähedasi, siis tasub uurida kuidas nendega käitutakse.

Mina räägiksin nende hooldajatega ise ja hoiataksin, et kui nad oma käitumist ei muuda, lendavad oma töökohalt kiiresti ja ütleks veel, et kontrollite, kas nad on inimlikumalt käituma hakanud. Ja venelastega ei tohi vabandada ega alandlikult käituda, vaid võimukalt, seda nad mõistavad

lisaks, et memme juttu ei tasu kuulata, vaid on vaja minna otse peaarsti jutule ja rääkida osakonnas toimuvast... sellega kergendad ka teiste haigete olukorda...praegusel ajal ongi dendents sellele, et hooldajateks tulema põhiliselt keeleoskuseta muulased või siis väga tugeva alkoholi probleemiga inimesed , kes naljalt mujalt tööd ei leia..., seda eriti maal asuvates vanade-hooldekodudes..

ah see on keeruline teema. olin just sama probleemiga hädas, et venekeelsed hooldajad ja lisaks venelased toakaaslasteks. vaene eesti inimene seal nendega üksi oli ikka väga õnnetu.
rääkida polnud mõtet, sest neil oli õigust ikka üle ja sina olid kes?? sa polnud ju kohal ja mida sa seletad, kui sa ei tea jne jne...
lõppeski asi kurvalt, lasti see eesti inimene lihtsalt ära surra, st aidati lausa kaasa, et ta kiiremini läheks. kuu aega ette teatati järsku, et teda kauaks enam pole...ja näe..polnudki.
raske on sellest rääkida, sest nii palju asju jäigi ebaselgeks ja takkajärgi ränk süütunne hinge.
oleks täna see kõik, oskaks ja teaks ja julgeks teha paljut teisiti...siis lihtsalt ei osanud uskuda, et nii alatult saab käituda vanade ja haigete inimesega.... aga see on vaid takkajärgi tarkus, mis enam ei aita seda inimest...
hoidke oma kalleid kodus, nad ei taha võõraste keskel surra. uskuge.

Ma saan aru, et lähedase kaotus on raske, aga niisugust rumalat juttu, et aidati kaasa lahkumisele, ei maksa küll rääkida. Kui ikka inimesel tervis nii halb, et juba näha, et teda kauaks ei ole, siis ei olegi.
Ega te siis lootnud, et ta igavesti elab

No ei tasu selle pooletoobise juttu tõsiselt võtta. Ta ei saa sellestki aru, et vanadekodu ei ole sanatoorium, kus kliendi tervis peaks paranema. Ohib ja imestab, et vanadekodus inimesed surevad. No tõesti!

Pange end hooldajate asemele. Te ei kujuta ette millised need vanurid võivad olla. Nende mõsituse konditsioon võib iga lihtsureliku viia kergesti endast välja. Olen ise selline hooldaja ehk mul on oma seniilne ema minu juurde võetud. Mul on tihti probleeme oma viha tagasihoidmisega temaga suhtlemisel. Pange nüüd end hooldajate asemele kellel on 24 h hooldada ehk kümneid selliseid!

Kaevata on kõige lihtsam, mõnel lausa hobi ( kas endal süümekad või on teenuse eest makstav raha lõpukorral, et äkki vaja hooldusalune koju viia) aga proovi ise ,kulla õnnetu sugulane, teha ühe päevagi kõik kaasa vabatahtliku hooldjana-abilisena,( ei usu, et juhtkond ei lubaks) et saada aimu hooldjate tööprotsessist. Usun siiralt, et ühe 24 tunnise vahetuse möödudes saad aru, et rääkigu see hooldaja vene, eesti, inglise, soome või urdu keeles, oma töö tuleb hooldajal ikkagi ära teha, vaatamata sellele, et mõni hoolduselune tahab, et istuksid ta juures 24/7.Ja nõudjaid oi kui palju.

jah, kõrvalt vaadatuna paistabki, et tore ju sel vanakesel seal hoolduses olla koos omasugustega. saab juttu rääkida ja tunda end koos teistega ja söök tuuakse ja pesu on puhas, tuba soe ja mähkmeid vahetatakse 2 korda ööpäevas ja mis viga saab olla, kõik on ju olemas.
täpselt nii mõtlesin kunagi ka mina, kui olude sunnil oli vaja oma üks lähedane hooldusesse, sest koju jäi neid veel kaks ja mu enda tervis hakkas lonkama sellest liiga suurest koormusest. tunduski, et hoolduses on ruumi kärutada haiget kuhu vaja kerge vaevaga, aga kodus oli ruum ikka nii kitsas, et see oli lausa kunsttükk , et saada nad kõik pessu ja muud tegevused lisaks..
soovisin parimat, aga nüüd süda valutab ilmselt elu lõpuni, sest see, mis selle hoolduses olnu surmaga ilmsiks tuli, seda ei soovi küll kellelegi. need lamatised, mis teda elusast peast mädandasid, olid ikka koledad...ja mina uskusin ja usaldasin hooldajate juttu, et kõik on parimas korras. polnud aga...ja seepärast, kui teil keegi peaks sarnases kohas viibima, kontrollige tema olekut isiklikult, mitte ärge usaldage teile räägitavat juttu.
olen täiesti kindel, et minu seal olnud inimene võiks tänagi veel olemas olla, kui ta poleks neisse lamatitesse surnud. ja mul oli plaan ta koju tagasi võtta, kui ise pisut jõudu kogun ja jälle jaksan kolme eest hoolt kanda.
tean, see on raske töö...aga kui mõelda, et mis siis, et keha on nõder ja vaim kipub sassi minema...on inimesel ikkagi alles hing, mis vajab armastust, hellust ja hoolt...vanakesed on nagu väikesed lapsed, neile kulub palju energiat....vahe ainult selles, et laps on tõusvas laines, vana kahanevas, üks on nagu kevad, teine sügis...
aga mis ma siin ikka enam takkajärgi jutustan. muuta nagunii midagi enam ei saa. armastust kõigile.

Kas lamatistesse surrakse? No andke andeks! Enne mõtle, kui kirjutad. Kui seda mõtlemisvõimet ikka üleüldse on.

Lamatised tekivad siis kui verevarusus on väga kehv ja need ei saagi paraneda kui tervis halveneb kiiresti, see näitabki, et inimene hakkab juba teise ilma minema. Ei maksa nii teadmatut kah mängida, et nagu lähedased ei teaks, mis seisundis haige hooldekoju või hooldus osakondadesse viivad, neile on kõik arstide poolt ära räägitud. Kaugemad lähedased ei pruugi teada täpset haige olukorda aga miks ei küsi nende käest, kes haige inimese sinna paigutasid, pigem kiusatakse ja süüdistatakse hooldajajid, sorry!!! Hooldajatele on kõik haiged ühesugused, ei ole üks parem teisest, hooldajad teevad ettenähtud tööülesandeid, see on neile töö. Väga raske füüsiline, ka psüühiline pinge, kes ei usu, minge ja tehke.

lamatised võivad ka sinul tekkida, kui sa oled sunnitud voodis lamama ja ei saa oma asendit muuta ise ja sind ei aidata. pole sugugi nii, et ainult vanad sent surmale võlgu lamatised saavad.

olen töötanud igasuguste haigetega ja hooldanuid ka erinevas terviseastmes inimesi, ja olen näinud sedagi, et lamatistesse surrakse küll, kui lastakse asjad halvaks minna ja ei pöörata tähelepanu õigel ajal. ja ei pea sugugi surija olema selleks, et lamatised saada.

aga miskipärast on siin sihuke üleolev suhtumine ja sellistelt polegi muud oddata, kui et mina tean ja mina olen see maailma tark ja teised ei tea midagi..
olge aga edasi targad oma teadmatuses..ja ärge siis ahastage, kui teie keegi või teie ise lamatistesse surema hakkate, sest teie tagumik lihtsalt lastakse ä'ra mädaneda ja te saate sellest veremürgituse.

Jutt või asi, et surrakse lamatistesse aga kuidas südamega jääb ja koolis õpitu,( kuidas saabki olla targim targimatest kui tööd saab hooldajana teha aga koolis seda ametit õppida pole vaja) et inimene sureb siis kui süda seisma jääb.Lamatistesse ei sure keegi, need tekivad nagu eelpool öeldi ja mingi keeramine ega pööramine ei aita lamatistest pääseda. Pöörata on vaja asendite vahetuse pärast. Iga kolme või nelja tunni järel. Kellele lamatised tulevad , tulevad niikuinii, vastavalt haiguslikule seisukorrale.

päevasel ajal on vaja lamavat haiget pöörata küljelt tga 2 tunni järel, öisel ajal iga 4 tunni järel ja kinnastatud käega lamatud küljed ka üle mudida vereringe taastamiseks, selline oli nõue 20 aastat tagasi....

aeg on edasi läinud

kehtib ka praegu.