Suur mure on üliõpilasest tütrega, kelle iseloom on kahe Tartus oldud aastaga tundmatuseni muutumas. Varem oli osavõtlik, heasüdamlik, mõistliku suhtumisega. Arutada sai igasuguseid teemasid - mitte et ta kõigega nõus oli, aga igaüks avaldas oma seisukoha ja kuulas ära teise poole oma. Kunagi ei andnud justkui põhjust kahelda oma sõnades. Keskkooli lõpueksamid tegi hästi, matemaatika oli maksim. 100 punkti, kirjand 9,5 kümnest võimalikust jne.
Et midagi on muutunud, hakkasin märkama mõni aeg tagasi, aga panin selle suure pinge arvele, kuna lisaks ülikoolile astus ta ka muusikakooli. Kogu suhtumine kodusse (tal on ka vend 23.a., isa on surnud) ja eriti emasse on muutunud ülbeks ja kõrgiks. Näiteks juhtus nädal tagasi esimest korda, et ta ei tulnud öösel koju ja kui hommikul kl. 6 ilmus, siis heitsin loomulikult ette, et miks ta jättis ema teadmatusesse, nii et pidin murest segi minema. Tema vastas ülbelt, et mis see sinu asi ja ta pole minu omand. Aga iga lausega rääkis end ühe enam sisse ja küsisin, et miks ta valetab, kuna ükski lause ei lähe teisega kokku. Ütles, et ta ei talu kui teda kontrollitakse ja edaspidi hakkavatki valetama.
Või kui vennal tuli laulupeo ajal kodus välismaa koorilauljaid majutada ja palusin, et ta kaks tundi enne saabumist abistaks. Siis ta teatas, et see on võõras mure, et tema ei ole kedagi kutsunud ja läheb hoopis kinno. Kui vanavanematele oli reedel vaja koos appi minna ütles, et minge kui tahate, tema tahab vaba olla jne. Enneolematu lohakus on ka siginenud -kõik asjad pillub laiali, oma tasse-taldrikuid ära ei korista, kommipaberid jätab isegi külas olles mööda tuba laiali jne. Paluda midagi teha ka ei saa, kohe vastab põlglikult ja õelalt. Mingil päevapoliitika vms. teemal ei saa üldse rääkida - kogu olemusega näitab üleolekut ja põlgust, justkui oleks iga minu sõna suur lollus (kuigi olen kõrgema haridusega ja oma meelest küllaltki avara silmaringiga). Ja kõige hullem on, et ta ei varja hävitavat pilku ja põlgust ka võõraste ees, veelgi enam - lausa ironiseerib kõva häälega. Külas olles palusin ulatada lusika, tema istus aga demonstratiivselt muiates edasi ja kõik lauasolijad jälgisid piinlikkusega seda "mängu" jne. Kõik raha mis talle Tartusse annan, kulub kiiresti ära ja kokku hoidmisest ta rääkida ei taha. Ütleb, et ega raha pole elus peamine. Või et esitagu ma talle hoopis oma kulu, siis ta vaatab, kas tema summa on suur või väike.
Suur hirm on siginenud, et kas niimoodi hakkabki üks tark ja korralik (ei joo, ei suitseta, ei tarvita narkootikume, õpib jne) noor inimene äkki õige tee pealt tasakesi ära libisema ja midagi ei saagi teha?