Jah, libakardioloogike, sina ei mäleta muidugi midagi, kui lapsepõlve ahelates veetsid. Mina aga küll.
Ma ei vihka seda aega, kuid tõeliselt vastumeelne küll. Ok, nostalgiat tunnen ka mina, kuid asjade defitsiit, repressioonid, propaganda(uh, kui haige), paraadid - need panevad küll selja küüru tõmbama nagu kassid. Võrdsusesse mina ei usu, iga inimene peab ise oskama elada ja midagi saavutama. Toon teoreetilise näite:
On kaks persooni A ja B. A kuulub haritlaste hulka, õppinud aastaid ülikoolis ja teenib kuus 50 000 ühikut.
Persoon B aga ei viitsinud omal ajal õppida, jõi naabrilastega nurga taga subrovkat, nüüd elatub juhutöödest. Sissetulek ca 5 000.
Võrduse süsteemi arvelt võetakse A-lt ära 20 000 ühikut ja antakse vaesele B-le, kes saab nüüd 25 000 ühiku omanikuks. Tulemus: A-l on 30 000 ja B-l 25 000. Üks inimene nägi enda ülestöötamisega vaeva, samas teine elab parasiidina tema kulul. Miks, küsin ma ? Miks peaksid teised inimesed maksma kinni loodrite laiskuse ? NSVL tahtis olla punastes pükstes Robin Hood, kes rikastelt võtab ja väetikestele annab. Paraku polnud see rikkus paljudel juhtudel tulnud mitte millegi muu kui korraliku ja tasuva tööga. Iga inimene peab saama väärilise palga, kelle jaoks on see 5 000, kelle jaoks aga 500 000.
AINUKE asi, mis mul NSVL juures sümpaatne, oli see, et joodikud ja tööluusi tegijad saadeti rahuliku südamega maale silma alt ära kolhoosidesse. Või saadeti sundravile. Tänapäeva ühiskonnas kahjuks seda teha pole võimalik. Ja karistusmäärustikud samuti.