Lapsepõlv parem? Laagris küll midagi eriti mõnusat polnud. Rividrill ja pioneerindus. Vanaema juurde saab nüüdki minna.
Kinos polnud enamasti midagi mõistlikku vaadata. Liuvälju mina oma lapsepõlvest küll muud ei mäleta, kui keegi oma õue peale tegi. Head uisud ja suusad olid defitsiit (ja kuna minu vanemad olid pedagoogid - s.t. ei kuulunud defitsiidijagajate magusasse ringi), siis mäletan, millise alandusega oli seotud normaalsete uiskude saamine.
Trennivõimalusi on praegu circa 10 korda rohkem - ja kui arvutan oma laste trenni maksumust arvestades enda praegust sissetulekut võrreldes sellega, mida ma selle ametiga nõuka ajal sain (olen lastearst), siis tütre praegune trenn vene sissetulekuga võrreldes oleks maksnud (relatiivselt võttes) 1 rubla 25 kop: poja trenn (kergejõustik ja ujumine 3x nädalas) on üldse tasuta.
Ei, eks lapsepõlv on ikka omamoodi ilus aeg, aga nõukogude süsteem iseenesest oli ikka jälk.
Tuumasõja paaniline hirm lapsepõlves (Nõukogude riik rahusõdur, kellele teised pahad tahavad pidevalt kallale tungida), elementaarse toidu ja riidekraami hankimisega seotud raskused ja defitsiidikaubandusega kaasnev perekondliku alaväärsuse ja alanduse tunne, Breznevi-teemalise kirjandid, Väikese Maa ühislugemised, tegelikkuse ja ideoloogia räige vastuolu, napp raha ja kitsas elamine - lootuseta saada suuremat elamist(vanemad pedagoogid); maal vanaema juures nähtud maaelu käegalöömismeeleolu, vargused, joomine ümberringi...