kuigi ma pole ammu eestist väljas käinud, loen ma seoses kooliga palju inglisekeelseid raamatuid, vaatan i.k. filme, saateid jne jne. ning vahel tuleb ikkagi i.k. sõna, kuigi olen eestlane ja elan eestis. ja kui veel olen pikemalt koos oma õpikutega ja päris maailmaga ei suhtle, siis on ikka raske küll. ja see i.k. on veel üsna teaduslik ja raske.
aga palju on ka poosetajaid, kes arvavad, et kui nad mõningase välismaal viibimisega oma emakeele "ära unustavad", et siis on lahedad ja kuulid.
kusjuures minu vanatädi, kes oli sündinud 1902 aastal ja kes põgenes koos oma ema ja isa ja õdede-vendadega esimese maailmasõja ajal ameerikasse, kirjutas oma vennale (minu taadile, kes jäi eestisse) surmani eestikeelseid kirju ja rääkis telefonis eestikeeles. ta suri 102 aastaselt, nii et arvutage, kui kaua ta oli välismaal elanud ja et ta rääkis ikka eesti keeles. ka tema lasped oskavad eesti keelt, mitte küll perfektselt, aga siiski. viisakusväljendid ja lihtsamad laused on selged.