Olin koolilaps, kui arutasime sõbrannaga, et kui leiaksime teeäärest nutva imiku, siis ei oleks kahju, aga kui nn nutva kutsika, siis oleks väga kahju. Nii oligi, ise olime veel lapsed, aga ei suutnud kaasa tunda teisele omasugusele. Aastaid veel tundusid lapsed tüütud tatised ja kisavad olendid. Nüüd, kui endal on tütar, saan aru sellest, mis tähendab hoolida inimesest. See arusaam tuli küll juba mõnevõrra varem, kuid peale oma lapse sündi tugevnes. Ei tea, miks see nii on, et eriti ei suudeta teistele kaasa tunda. Väga kallis koer on mul ka, kuid... Edasi ei kirjuta, loodan, et kunagi ei panda mind sellise valiku ette, kuna minu valik saab olla vaid üks.