mul endal näited sellised: olen alati olnud kõrge kontsa kandja ja alati olid mul terava ninaga kingad-saapad. siis tulid mõni aasta tagasi müügile ümar ninaga jalatsid ja mina olin seda meelt, et iialgi ei hakka kandma õmarat nina, on vast inetu.. ja oh üllatust, nüüdseks mul juba mitu paari ümaraid.

teine näide: tütar teatas paar aastat tagasi, et ainult ja ainult madal vöökoht, mitte mingil juhul kõrge võõkoht. ja ennäe, nüüdseks on talgi kõrge vöökohaga püksid!

see on pigem reegel.....

Ma ütlesin oma elukaaslasele aastaid tagasi, et ma ei lähe mitte kunagi temaga välja ja tal ei ole mõtet üldse üritadagi...

mul ka pigem reegel. aga ka vastupidi. Kui ma ütlen, et teen, siis tavaliselt ei tee...:D

1999 aasta veebruaris kuulutasin kõva häälega, et mina ei lähe iial Tallinnasse elama. See linn ei ole lihtsalt elamiskõlbulik ja, et eriti hull on lasnamägi.
Kaks kuud hiljem sain tööpakkumise ja aprilli alguses kirjutasin alla üürilepingule. Korter asus Linnamäe teel, nii et suht lasnamäe lõpus.

algklassis koju kõndides ütlesin sõbrannale, et ma ei hakka kunagi suitsetama... võite ise arvata mis sai

Mina küll kunagi ei abiellu ja üksi on palju parem elada - deklareerisin keskkooli lõpus. Nüüd ammu abielus ja kahe lapse ema...
Ja linnast välja lubasin ka mitte kolida, aga nüüd elan linna piiril, peaaegu maal.
Enam küll ei julge midagi nii kindlalt väita, et kunagi ei tee. Olukorrad muutuvad ja soovid muutuvad.

Kui olin 18, siis ütlesin, et iialgi ei abiellu ega saa lapsi enne kui 25-selt. Eakohase enesekindlusega...
Elu tegi korrektiivid - abiellusin veel enne kui sain 20, laps saabus paar kuud hiljem.

Pärast seda olen olnud väga-väga ettevaatlik nende never-ever avaldustega!

minagi olen lubanud, et ei hakka suitsetama, ei saa ühtegi last ja ei abiellu kunagi
esimesena hakkasin suitsetama, hiljem sain lapse ka.
viimasest lubadusest püüan kinni hoida, aga mine sa tea...

Jah, nii see on.
Väitsin kindlalt, et magistriõppesse ei lähe. Nüüd väidan, et doktoriõppesse küll ei lähe.

ka mina kirjutas:
-------------------------------------------------------
> minagi olen lubanud, et ei hakka suitsetama, ei
> saa ühtegi last ja ei abiellu kunagi
> esimesena hakkasin suitsetama, hiljem sain lapse
> ka.
> viimasest lubadusest püüan kinni hoida, aga mine
> sa tea...

jah, see on küll uhkustamist väärt, et hakkasid suitsetama ja said abieluvälise lapse.. tavalisetl kriiskavad, et ei tahagi abielluda ikka need, keda keegi lihtsalt ära võtta ei taha.

sa oled idioot.

Hull skandaal küll, et abieluväline laps. Jess on tõesti kaheldava intelligentsiga.

Kuule jess kell 15.46,
võib-olla sinu elu aluseks on abielus olla, aga püüa mõista, et kõigile polegi abielu elu tippsaavutuseks. Mis mõttes, et keegi pole tahtnud :o) Kas Sinu arvates on vallalised need, keda mitte keegi pole tahtnud :O)

Ja sigaretid on legaalsed, seega võib arvata, et on ka nende tarvitajaid. Ilmselt sinu heleroosasse maailma ei mahu, et suitsetajate seas on ka emasid.

Pean nõustuma kahe kommenteerijaga peale sind.

12-aastaselt tõotasin endale, et ei hakka kunagi seksima. Olin just teada saanud kuidas see värk käib ja vaevlesin mitmepäevases jälestustundes. Elu aga näitas, et seks on parimaid asju üldse.

teismelisena olin hull punkar... lubasin, et hakka kunagi elektroonilist- või popmuusikat kuulama ega "normaalselt" riietuma. õnneks on elu oma korrektiivid teinud :)

Midagi samasugust nagu kommenteerija "üü" puhul, kuid lisaks see, et ma arvasin, et ei paljasta kunagi rohkem ihu kui nägu ja labakäed, äärmisel juhul isegi t-särk. Häbenesin oma keha. Õnneks aja jooksul avastasin endas seksika enam-vähem liivakella. See oleks küll raiskamine olnud.

Aga aega tagasi ei uskunud ma, et alt laienevad püksid läheksid moest ära, kuna need on ju "niiii ilusad". Nii laienevaid, nagu ma tookord ette kujutasin, ma ilmselt ei kannaks kunagi.

Ja siis muidugi jälestasin terava ninaga kingi. Ilmselt seetõttu, et vahepeal moondusid need üsna suuskadeks (eriti suure jala puhul). Aga loomulikult on mul nüüd mõned terava ninaga kingad ja mõjuvad päris seksikalt.

Lubasin kunagi sõbrannale et ma ei värvi MITTE KUNAGI juukseid blondiks ja ma tõepoolest uskusin seda 100%. Nüüdseks olen juba kaks korda blondi peaga ringi käinud, pole häda midagi.

Mõni aasta tagasi olin veendunud et armastus käib minust suure ringiga mööda ja et ma ei leia endale kunagi püsipartnerit. Nüüdseks olen juba paar aastat õnnelikus abielus.

Kui nooruses esimest korda teada sain mis tähendab lesbid ja geid siis tundus see mulle nii rõve ja jälk, lubasin endale et mina küll kunagi enda sooga tegemist ei tee. Hilisemas puberteedieas sai ka see asi ära proovitud ja polnudki nii jälk, päris hea oli. :)

Olin kunagi täiesti veendunud et ma ei oska süüa teha ja kui ma kunagi peakski mehe saama siis jääb tema küll nälga kui ise endale toitu ei leia. Tänaseks oskan ma imemaitsvaid roogi valmistada, isegi mu ema ütleb et teen veel paremaid toite kui tema ise. Mees on rahul :) Mina ise ka :)

Never say never indeed.

Deklareerisin, et ma ei teeks iial tegemist inimesega, kes hõivatud.
Samuti, et ma ise ei teeks iial tegemist alaealisega(olen 22)

Mõlemale asjale olen pidanud 1 x alla vanduma.

Leidsin, et abielu on ikka täiesti mõttetu. Nüüdseks olen meelt muutnud.

Lubasin endale, et ei puutu kunagi oma bioloogilise isa raha. Asjad läksid teisiti:(

Pidasin armukadedaid ja meeste külge klammerduvaid naisi arulagedateks. Ja muidugi olen ise ka selline olnud :(

mina ka ei mõistnud armukadedaid ning liiga 'ninnunännu tahaks koguaeg mehega koos olla' naisi, nüüd olen ise ka tihti selline, häbi kohe :(

Kulla inimesed, asi pole selles, et midagi läheks vastu teie ootuste vaid vastupidi, öeldes selle soovi välja, mida te soovite või kindlasti ei soovi, panete te ümbritseva enda hüvanguks tööle. Universum ei tunne "EI" sõna, iga kirglik väljaütlemine saab kunagi premeeritud, mida kirglikum ja tatisem, seda kiiremini. Mõelge lihtsalt mida te suust välja ajate, enne kui ajate.

Enne kui kedagi idioodiks sõimate mõelge ka selle tagajärgedele toetudes eelöeldule.

Ja tõesti, kiidelda kuidas ma ikkagi suitsetama hakkasin on umbes sama kui uhkeldada, et näed ma ju lubasin, et ei pilasta lapsi aga ikka tegin ära.

Mulle ei meeldinud miskipärast Veikod, sest kõik mu tuttavad Veikod olid parajad juhmakad. Ja kui selle ükskord sõbrannale kõvasti välja olin öelnud, kohtusin peaaegu kohe maailma kõige lahedama tüübiga, kelle nimi oli loomulikult Veiko. Arvutikasutus oli ka asi, milleta kunagi kindlasti arvasin toime tulevat, nüüd ei kujuta selleta elu muidugi enam ettegi, ja elukutse on ka arvutitega seotud.

Ahjah, ei sallinud jazz- ja klassikalist klaverimuusikat, pärast olid mõlemad mu eriala.

Et ei jäta enam k-u-n-a-g-i jõulukinkide ostmist detsembri kuusse. Ning, nagu ohmu, jooksen iga jumala aasta detsembris mööda poode ringi, seesama lubadus kõrvus tinistades.

Aga igasugused soodused ja jõuluerid algavadki detsembris. Minul on eelmise aasta samasugune lubadus väga selgelt meeles ja vaatan juba praegu, aga pole veel midagi ilusat silma jäänud, pluss see, et laste nimekirjad laekuvad ka alles detsembris

kuni viimase ajani olin veendunud, et ei lenda iial lennukiga (kõrguse kartus, eriti nende kõrguste kartus, mis paigal ei püsi) ega lähe välismaale tööle. varsti tuleb mõlemaid lubadusi sööma hakata:)

kui täkkesse, ma avasin teema, et kirjutada siia suurte tähtedega, et ma ei lenda kunagi lennukiga.
olengi tulnud ära lennujaamast suure shokiga. nii kange ja ennasttäis. ei lennanudki.
aga kunagi peab hakkama lendama..
olen ka lähetustest ära öelnud tööl.
palju jääb ju tegelikult nägemata. seda ütlevad mulle kõik.
aga siin on suur vastuolu. lennukid mulle meeldivad üle kõige, elan otse lennukoridori all ja vaatan ülelendavaid suure rahuldusega. eriti öösiti on ilus.
kui ma lähen lendama, siis kindlalt ebakaines olekus. siis on ükskõik.

Veebruaris ütlesin, et disco on lahe ja kuulasin Modern Talkingut. Aprillis lasin ajaloo tunnist jalga ja läksin Tartusse sõbra majja G.Grapsi kontserdile! Esimest ei kuulaks enam iial, teine on siiani hinges!