siinkohal olen ma sinuga nõus, et 40 ei ole sama, mis 20.
aja kulg on vääramatu ja kena oleks see ära tabada.

ma tegelikult ei taha hetkel üldse vaielda, aga sõna "vanur" juba kõlaliselt tähendab minu jaoks juba suhteliselt jõuetut ja pika elu ära elanud inimest.
60sed ole jõuetud vanainimesed, vaid minu silma järgi vägagi enesega toimetulevad vanemas keskeas inimesed. erandeid tuleb kindlasti ette, aga seda juba igas vanuses inimeste seas.

...Tuli meelde üks juhus, kui 80-aasta juubeli puhul tuli valla sotsiaaltöötaja õnnitlema juubilari ja peale sots.töötaja lahkumist hakkas juubilar lugema õnnitluskaarti, ning seal oli mingis kontekstis öeldud "vanur". Ja see, mis sellele järgnes... Juubilar endast väljas, et kuidas keegi julgeb tema kohta vanur öelda (kirjutada). Ja üleüldse ei tohtivat kellegi kohta nii öelda jne. Igatahes pidu oli rikutud tema jaoks, (meie jaoks samuti). Turtsus ja plartsus terve õhtu, et " ma neile alles näitan, või nemad mind vanuriks tembeldama!"

Ee, siis läks ju teil hästi veel. Ma oleks kohe välja visanud.

Eesti matsid oskavad väga hästi teisi nende pulmas, sünnipäeval, matustel (irw) solvata. Maatõug, mis teha aga ei tähenda, et peaks selliseid oma lähedal taluma.

see nagu oma viga rohkem, ku vanuriga seostatakse vanadust ja viletsust ning põdurat olemist. ju see siis on ka nii aga välja tahetakse paista noore ja kõbusana.

Ma hästi ei kujuta ette, miks peaks keegi sünnipäevakaardile kirjutama "kallis keskealine", "lugupeet vanur" või veel midagi sarnast?
Sama tobe on mu meelest see teine äärmus - tegelikkuse eitamine. Ma mõtlen siinkohal faktilist tegelikkust, mitte enesetunnet.
Teemakohaselt, et mis on halb keskeas? Peale selle, et noorust enam ei ole? Vanaduseni on veel aega ja see sõltub ju endast, kui valusalt tuleb ja kestab.

Keskealiselt peaks olema (veel) piisavalt väljanägemist, tervist, mõistust ja (juba) kõvasti rohkem materiaalseid võimalusi kõike seda kasutada oma heaoluks. Parimad 10 - 15 aastat?

Vanusest nüüd mingi emotsionaalne kvi endale kaela mõleda?

"Teemakohaselt, et mis on halb keskeas? Peale selle, et noorust enam ei ole? Vanaduseni on veel aega ja see sõltub ju endast, kui valusalt tuleb ja kestab."

ju siis tulebki valusalt ja veel nii valusalt, et trotsitakse enda iga ja tahetakse olla noorem või vähemalt välja paista sellisena:)

Ma vahepeal uurisin koduste käest, et kas nemad mäletavad, mis kontekstis selline sõna, nagu "vanur" õnnitluskaardil oli. Tuli välja,et otseselt õnnitlustekstis seda "vanurit" ei olnud, vaid sooviti õnne kõrgesse ikka jõudmise puhul. Aga kaardile oli kusagil allpool ära märgitud, mitmes VANUR tema vallas on.

Laias laastus on nii: 40-60 keskealised. Neljakümnesed noorepoolsed ja viiekümnesed vanemapoolsed keskealised.

Lugege mõnd vanusega seotud teemat naistekas: seal seletavad 40-sed tädid tõsimeeli, kuidas "poja sõbrad peavad mind tema pruudiks!" Katsuge sellistele öelda, et 40 on keskealine, irw!

ma ei oskaks end küll veel keskealiseks pidada, alles sel kevadel pidin ühel üritusel korduvalt dokumenti näitama, et mulle õlut müüdaks... muidu olen 30 täis küll juba. ju ma siis näen piisavalt infantiilne välja. või lihtsalt endast ülimalt heal arvamusel.

üldiselt kipun olema seda meelt, et vanus on suhteline. lihtsalt ju mingi number, mis lisaks veel iga aasta muutub? milleks seda nii kiivalt jälgida?

keskealisena võib mõjuda nii kolmekümnene - teate ju küll neid "noori vanainimesi", kes otse keskkooli lõpuaktuselt juba kuidagi mutistuvad; ja võib täiesti mitte mõjuda viiekümnene....