on? Mu arust on siin nii ebaprofessionaalsed ja koolituseta juhid, et kõik on nii, et võta üht ja viska teist. Küll on firmas pordumaja, sest kõik PEAVAD k...ma kõigiga, muidu jääd tööst ilma, küll on debiilikud, kes arvavad, et Eestis raha küll, võivad endale nõrkemiseni lolle otsuseid lubada ja töötajate ees vaid oma tähtsust näidata, küll kisutakse kontoris aknaid lahti ja külmetatakse töötajad ära, küll onseda närust kohta kellelegi teisele vaja ja hakkavad rõvedad väljasöömismängud...
Kuskohas need head kohad Eestis üldse on. Pätirahvas oleme ja seda pannakse ka juba põhjamaades tähele, kui viisata sisse ei taheta lasta enam. Vaadake, missugused on eestlaste lapsed koolis - lauspätid, kõik ju me praeguste töövõtjate ja tööandjate võsukesed.

Mul on elus olnud vaid üks töökoht, kus suure töö peale head palka maksti, muud positiivset sellest asutusest ka ei meenu. Ülejäänud kohad on olnud lausa rõvedad. Need, kus 6 aastat tagsi alustasin, on juba pankrotis või pankroti ääre peal. vot sulle bisnist Eesti moodi.

:)) Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> No näed siis, mismoodi moos purki saab! Maasikakor
> jamine on minu jaoks oma peenardelgi üks vastikuma
> id töid.

Vot! Kuna see on nii raske töö, siis see raha, mis kasti eest makstakse, on ikka tõesti naeruväärne. Aga mu sõbranna (see sama, kes ütles, et ära parem proovigi, jube töö) laps 18-aastane käib juba mitu suve korjamas, iga jumala päev ja tema meelest okei, teda ei vaeva. :)))))

kus need head kohad Eestis Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> on? Mu arust on siin nii ebaprofessionaalsed ja ko
> olituseta juhid, et kõik on nii, et võta üht ja vi
> ska teist. Küll on firmas pordumaja, sest kõik PEA
> VAD k...ma kõigiga, muidu jääd tööst ilma, küll on
> debiilikud, kes arvavad, et Eestis raha küll, või
> vad endale nõrkemiseni lolle otsuseid lubada ja tö
> ötajate ees vaid oma tähtsust näidata, küll kisuta
> kse kontoris aknaid lahti ja külmetatakse töötajad
> ära, küll onseda närust kohta kellelegi teisele v
> aja ja hakkavad rõvedad väljasöömismängud...
> Ku
> skohas need head kohad Eestis üldse on. Pätirahvas
> oleme ja seda pannakse ka juba põhjamaades tähele
> , kui viisata sisse ei taheta lasta enam. Vaadake,
> missugused on eestlaste lapsed koolis - lauspätid
> , kõik ju me praeguste töövõtjate ja tööandjate võ
> sukesed.
>
> Mul on elus olnud vaid üks töökoht
> , kus suure töö peale head palka maksti, muud posi
> tiivset sellest asutusest ka ei meenu. Ülejäänud k
> ohad on olnud lausa rõvedad. Need, kus 6 aastat ta
> gsi alustasin, on juba pankrotis või pankroti ääre
> peal. vot sulle bisnist Eesti moodi.


äkki otsiks ikka endas vigu, kui ükski koht ei sobi? aga eks kindel see, et oled targem, kui meie, ettevõtjad kõik kokku ;D vähemasti enda väikeses kanaajus mõtled nii ja kes saakski Sind keelata. kärss kärnas?

Tööandja jälle platsis oma tavapäraste labasustega. Ei imesta üldse, et Eesti ettevõtetes nii madal töökultuur on, kui sellised nn tööandjad tegutsevad. Enne kui hakata tööandjaks, peaks panema seinale plakati "Töötaja täidab mu kukru", et see meeles püsiks.

viimaseid postitusi lugedes. Proua kirus ülemusi, ikka kui lollid kõik, midagi ei taipa, oska jne ning vaesed tublid tööinimesed peavad nende pärast kannatama. Mõni aasta hiljem ta oma laps peale koolilõpetamist sai väiksemat sorti ülemuseks. Nüüd oli jutu sisuks, kui lollid ja laisad kõik töölised on, midagi ei taipa, kõike tuleb neile korduvalt seletada ja õpetada, ning vaesed tublid ülemused peavad nende pärast kannatama.

Töökohtadel pole midagi viga olenud kuid ühes kohas oli hullumeelne hullunu kes elas tööl oma pingeid ja frustratsiooni välja. Igapäevased skandaalid, röökimised saatsid igat ta tegevust.
Teises lihtsalt lühiajaliselt kaastöötaja olles, oli lausjuhm tädi kes end suureks tippjuhiks ette kujutas ja sellest lähtuvalt ülimalt koomiliselt oma diktaatorlikke meetodeid inimeste peal testis.

Kana Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Aga mu sõbranna (see sama, kes ütles, et är
> a parem proovigi, jube töö) laps 18-aastane käib j
> uba mitu suve korjamas, iga jumala päev ja tema me
> elest okei, teda ei vaeva. :)))))

jah, 18-aastaselt võisin mina kah päeva lõõskava päikese käes kükitades ja küürakil mööda saata, siis harjus keha kiiresti kõigega. Nüüd enam ei kannata kuuma, rääkimata sellest, et küürutaks. Aga eks harjumatu töö olegi raske, näiteks kevadel esimesi peenraid kaevata või trimmer selga võtta. Aga juunis läheb juba libedamalt, trenn ikka aitab, õiged lihased ärkavad ellu.

Elu hullem töökoht oli mul ühes väga tuntud perefirmas, vaenlasele ka ei soovitaks! Omanik oli ebastabiilse närvikavaga, frigiidne mutt, kellel puudus igasugune oskus inimestega normaalselt suhelda. Ta oskas suhelda ainult röökides, väga tihti oli selline olukord, et ta jalutas mööda firmat ringi ja röökis, kuidas mitte keegi peale tema oma tööd teha ei oska ja kõik töötajaid, kelle ta palganud on täielikud lambad, idioodid, hoorad (jah selliseid sõnu ta täpselt kasutas). Kui ta väga närvi läks, siis loopis asju, raamatuid, telefone jms vastu seina, paugutas uksi, tagus seina jalaga. Mitte üks päev ei möödunud nii, et keegi räigelt sõimata ei oleks saanud, tihti lahkusid töötajad tema kabinetist nutetud silmadega. Palkade maksmisega oli jamasid, maksti nii kuidas juhtus, vahepeal polnud inimesed mitu kuud palka saanud, ühesõnaga lepingutingimusi rikuti ka täiega. See oli elav hullumaja!!! Õnneks oli mul nii palju mõistust, et päevapealt minema marssida- elu parim otsus :)

Issake, mida siit ikka lugeda saab, uskumatu! Ma olin 10 aastat tööandja rollis iga päev firmas kohal ja hommikul läksin ka hirmuga - töötajad käisid nimelt minu peale karjumas:) Kui miski ei meeldinud, kohe kisa lahti. Ütled vastu vaiksel häälel - keegi ei kuula. Põhjendad seaduste järgi, kõik on veendunud, et seadused on lollidele ja meil tuleks lähtuda inimlikust seisukohast. Tõstad häält - kõik panevad kooris vastu, neid on rängalt solvatud! Aga kui endil kasulik, siis tulid alati kohale, seadused näpus ja ei mingit inimlikkuse juttu! Oli ka suht pisike ettevõte, aga hulk keskkeakriisis naisi. Õhtuks olin ikka täitsa läbi omadega. Lõpuks palkasin tegevjuhi, nii et lasin jalga omaenda firmast:)

to: huviline
Tol ajal kui mina seal töötasin, ei tegeletud garaažiustega, aga mine sa nüüd tea. See omanik oli selline ideedegeneraator, et ta võib vabalt praegu muu hulgas ka sellega tegeleda, sest ampluaa oli tal lai. Lisaks vajavad proua suured soovid ju ometigi rahuldamist.

to aadu
Läbi lillede võib kõik talutavaks kirjutada, küsimus on eesmärgis.
Kuidas neid sekstöötajaid siis veel nimetada ja maja kus nad põhilise klientuuri moodustavad oma klientidega? See ongi kohutavalt fustreeriv kogemus, sellest siin räägitaksegi. Ma ikka täitsa olingi endast väljas kui mingi pilt hakkas kujunema asutusest kuhu ma sattunud olin. Jutt oli ju, et on võõrastemaja ja korralik asutus. Arvad, et prostituutidega mehed mind rahule jätsid, aga katsu sa neile selgeks teha, et mina keha müügiga ei tegele ja nii, et keegi kaebama ei lähe. Tuli ette öid kus ma ei julgenud väljagi minna oma ruumist, et mitte ise ohtu saattuda.

Äkki on põhjus selles, et paljud seniste põlvkondade eestlased on peksukaristuse abil üles kasvataud? Eestis on praegugi levinud arvamus, et lastele tuleb kere peale anda, muidu neist korralikke inimesi ei saa ja läehvad pätiks kätte. Samas on probleemiks, et miks paljud eestlased on väljaspool sõpraderingi mossis ja trossis, töökollektiivide sisekliima on paha, sest inimesed ei püüagi natuke võõrama inimesega (st. kes ei ole just südamesõbranna või sõber) kenasti käituda jne., Pigem, kui on õnnestunud natukene võimu oma kätte saada (mingiks ülemuseks või ülemuse naiseks), siis ülbitsetakse või püütakse teisele "külma" teha jne.
-

Peksuvaba lastekasvatuse üle meil ikka veel paljud ironiseerivad (näh, läänemaailma moodne lollus, kes seda enne kuulnud, et last pekstagi ei tohi) - või peavad seda küll võimalikuks, kuid liigselt aega raiskavaks tüütuseks (no kaua ma jahun ja seletan - parem annan keretäie ja mäletab eluaeg). Samas aga tahetakse väga minna elama ja töötama arenenud lääneriikidesse, kiidetakse ette ja taha, kui kenasti inimesed (tänaval, tööpostil) omavahel suhtlevad, kuidas tigedust ja ärapanemist on kordades vähem, kuidas selline asi "tõstab üles" ennastki ja elu tundub ilusam. Kuidas siis nii?! Seal ju peaksid karmi-jõrmi ehteestlasliku kasvatuse pooldajate arusaamade kohaselt inimesed juba mitu põlvkonda puha pätiks ja mitte kedagi austavaks ülbikuks kätte läinud olema?!

"Seal ju peaksid karmi-jõrmi ehteestlasliku kasvatuse pooldajate arusaamade kohaselt inimesed juba mitu põlvkonda puha pätiks ja mitte kedagi austavaks ülbikuks kätte läinud olema?!" - eks nad ju tegelikult ongi.
Seal lihtsalt ei näita keegi oma tegelikke tundeid välja, üks suur naeratus ees ja taga, igaüks teab täpselt, mis (palga)astmel ta hierarhias on, mida öelda võib kolleegile või alluvale - natuke nihu ja kohe kaevatakse, kas ülemusele või otseti kohtusse. See ju ARENENUD maailm! Meie siin paneme asju veel omavahel paika... Ja ei lidu kohe kohtusse.
Aga vaata, mis näiteks USAs tänavatel toimub (kui just suurlinnade südamed ja rikkurite linnaosad välja jätta) - Eestis elad siiski veel kui laste liivakastis. Ja ka ülemused/omanikud on suht naeruväärsed oma kisa ja kära ja nõudmistega.

Kusjuures minu elu jubedaim töökogemus oli ka Ekspresskataloog. Siis inimesed olid enam-vähem. Mõni päris tore isegi aga oli ka paar õelamat primadonnat, kes ennast teistest paremaks pidasid (kuigi nende paremus tuli põhiliselt sellest, et neile suunati parimad lepingud). Mulle käis siiski kõige rohkem üle jõu see õhumüümine. Iga õhtu mõtlesin, et oh issand homme jälle. Pole kunagi nii vastumeelselt tööle läinud. Ise ka imestan, et pidasin suisa üle aasta vastu aga siis pakuti õnneks uut töökohta.

Veel on kehv olnud väikefirmas, palgamaksmine oli suurim probleem. Vahel sain 500 krooni ainult, mille juurde lausuti, et saad ju hakkama küll. Pika vinnaga ikka maksti lõpuks välja rahad aga see jupitamine segas enda elukorraldust.

Enda kõige kehvem töökoht oli vast OÜ-s Raxarollis IT, assistandina, kus iga jumala hommik pidi meesülemuse seda asja korraks silitama. Palk oli hea ja tingimused ka ja ega see mind väga ei häirinudki, alguses oli imelik. Piinlik öelda, aga vahest oli pesematta...
Ennem seda müüsin kodukujundust, no meil olid sellised väljatöödatud kodukujunduslahendused, mida siis kliendid said osta, see oli võib olla isegi kehvem, sest eramaja sisekujundust ju mustamäe korterile ei müü ja vastupidi, kuid meil oli nagu standartne. Muidu oli tegemist üleeuroopalise ketiga, eripära oli ka see, et mingi ISO9001 pisike plakat pidi kogu aeg kaelas olema, kui nende tooteid müüsid. Olin sela pea 2 aastat, Peetrisse midagi müüsin ja palk oli väike.
Nüüd olen õnneks karaokeemand ja rohkem oma keha peremees.

Olen olnud firmas, kus ülemuseks tigedik hüüdnimega Saddam. Omaniku vend, see perekonna must lammas. Vaene mees paneb oma ebanormaalse venna hooldekodusse, rikkal mehel on võimalik oma psüühiliste häiretega vennale tütarettevõte teha ja ta selle ülemuseks panna, palgata talle töötajad, kelle peal vaeseke end välja elada saab . . . Nii et lugesime enda firmat hooldusasutuseks. (Diagnoosi pani kunagi polikliinikus töötanud kaastöötaja, ütles, et väga täpselt õpikus näidatud sümptomid, palka mees kasvõi med.koolile näidiseks).
Eriti hammaste kiristamiseks läks tal siis, kui nägi, et inimestel kõik hästi ja rahvas positiivses tujus. Kui aga juhtusid süngena tööle minema ja tunnistasid, et midagi halvasti, siis lõi ülemus näost särama . . .
Samas oli kogu põhiliselt venelastest koosnev töötajaskond otse suurepärane (v.a. ülemuse eestlasest armuke, kellest kõik kaarega ringi käisid), nii et kogu üldmälestus on ikkagi positiivne. Lihtne vene töömees on hea inimene nii kainelt kui ka purjuspäi, siin ei ole midagi vaielda.

Jeah Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kunagi töötasin ühes väikefirmas sekretärina. Kõik
> oli tore, kolleegid ja kliendid vahvad. Tõrvatilg
> aks meepotis oli aga omaniku naine. Hommik algas s
> ellega, et proua räntsatas minu töötoas olevale tu
> gitoolile, minu töölaua vastas ja hakkas epistlit
> lugema. Milliseid riideid ÜKS KORRALIK sekretär se
> ljas, jalas ja peas kandma peaks ja kus istmel aut
> os istuda. Proua oli nimelt väga ärritatud kord, k
> ui juhtusin istuma juhi kõrvalistmel, kus tema arv
> ates oli ainuõigus istuda vaid temal, kui firma om
> aniku naisel... Tervitused Viimsisse!

no kui esiistmel minetti tegid, pole ka ime, et pahaks pandi.

Äitähh, panite mind hindama oma töökohta. Polegi millegi üle viriseda... kui et palk võiks suurem olla.

to hahahah
.. Kohe näha, et keegi tundis ennast siin ära. Ja kellele seal esiistmel minetti teha, kuuekümnendates autojuhile või? Selle "lõbu" jätan rõõmuga tollele firma omaniku provvale :) paistiski teine nii rahuldamata..

olin üks kuu kontoris abiks, nö lükata-tõmmata töötaja st mingeid kindlaid tööülesandeid polnud. sain ikka igasuguseid imeülesandeid, mida ma muidugi teha ei osanud (jooniseid teha wordis!!:D, soome keelest (mida ma ei oska) tehnilist teksti tõlkida jne) ja läbi telefoni pädevate tuttavate abiga läbi häda kuidagimoodi tehtud sain, aga loomulikult mitte nii hästi kui töö andja eeldas:D lisaks oli kollektiiv üleolev ja minuga rääkida ei tahetud. lisaks oli suht nõme juulikuus tööl olla ja igal hommikul kell 6 ärgata (et siis marsa ja trolliga 8-ks tööle jõuaks).

olen olnud ka postiljon, lasteaiakasvataja abi, andmesisestaja, elcoteqi liinitööl, seadmete komplekteerija, jootja jne.

to: -
päris naljakas, see mõjub isegi nagu omamoodi reklaamina. Guugeldasin natuke ja olen päris kindel, et leidsin õige koha üles. Tekkis kohe soov minna ja oma silmaga üle vaadata, mis seal siis toimub kah :P

kus need head kohad Eestis
09. mai 2011, kl 08.11

<Kuskohas need head kohad Eestis üldse on. Pätirahvas oleme ja seda pannakse ka juba põhjamaades tähele, kui viisata sisse ei taheta lasta enam. Vaadake, missugused on eestlaste lapsed koolis - lauspätid, kõik ju me praeguste töövõtjate ja tööandjate võsukesed.>

Kui kõik on lauspätid, töövõtjate ja tööandjate võsukesed.....kes siis normaalsed on? ...rohkem variante pole kui töötud?

himulik Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> to: -
> päris naljakas, see mõjub isegi nagu omam
> oodi reklaamina. Guugeldasin natuke ja olen päris
> kindel, et leidsin õige koha üles. Tekkis kohe soo
> v minna ja oma silmaga üle vaadata, mis seal siis
> toimub kah :P

Mine, mine, turist saab unustamatu elamuse, midagi muud sa ei näe ega kuule, köögipool hoitakse külalisest eemal. Aga lihtsalt vaadata ei tasu, tee ikka kõik kaasa, mida pakutakse!

Minul on olnud mõned vägagi suurepärased töökohad ja siis kaks sellist töökohta, et judinad tulevad peale :)

Esimene jube koht oli suhteliselt tuntud ettevõte, kus töötasin juhatajana, minu üllatuseks kuulus juhataja kohustuste hulka ka teenindamine, koristamine, kaubal käimine, kokkamine ja omanikuga sõbrustamine, kättesaadav pidin olema 24/7 ja töötunde tuli kuus kokku 2x normist rohkem, aga raha rohkem kahjuks ei saanud ja samas eeldati, et ka kõik taotlused, lepingud ja arhiivid oleks korras ja tehtud. Samas oli kollektiiv väga mõnus, ainult see hoidis seal nii kaua.

Kuid esimene koht oli ikka päris tore võrreldes teise kohaga,samuti juhatajana, milleks osutus perefirma. Selline tore ussipesa, kus kõik käisid mulle kõiki taga rääkimas ja sina pead kenasti kuulama. Ka seal vedas minu nn. meeskond mind alt, kuna kõik ülejäänud olid sugulased, seega sai ka seal minu kohustusteks palju muud, mis ei kuulunud minu töökohustuste alla. Kuid kõige hullem oli palga hilinemine mitmeid kuid ja samas eeldati, et käid iga päev tööl ka ja palka küsisid nagu sotsiaaltoetust, et kas täna saaks, kaks kuud juba möödas! Paras frukt oli ka omaniku naine, kes oli armukade kõige peale, mis liikus. Seega mõeldi ikka korralikult igasuguseid asju välja, mida ma ütlesin ja tegin. Tegelikult oli päris põnev tööle minna igal päeval tuli mulle midagi üllatuseks, et mida see skisofreenik nüüd välja suutis mõelda.

Aga päikest kõikidele, kellel on halbu töökohti olnud :)

Elu jubedam oli üks praktikanädal, lihtsalt seisin terve nädala ja ei teinud mitte midagi :), mõnele selline asi sobib, aga minule oli see elu õudsam ja igavam töönädal.

ainus ebameeldiv töökoht on olnud Tartu pisikeses raamatupidmisbüroos Meel OÜ.
Selle omanik=ülemus oli tõeline sadistlik mürgiprits!

Mul ka õpetaja.
Olin noor ja roheline üliõpilane ja sattusin viimasel kursusel kooli asendajaks. Mul oli omast arust selline missioon, et ohohoo. Tahtin lisaks erialale õpetajakoolitusse minna. Tahtsin kõike teha, olin rõõmus, naiivne ja sinisilmne. Kui töö pihta hakkas, siis oli elu selline, et öösel magasin 2 tundi - ülejäänud aja valmistasin tunde ette, mõtlesin huvitavaid ülesandeid välja, parandasin töid ja viisin ennast uute teemadega kurssi. Hommikul tormasin klassi ette nagu zombi. Mulle anti just keskaste ka, kes lausa mõnules, kui sai uuele noorele õpetajale ära panna. Enamus ajast läks distsipliiniprobleemide lahendamiseks. Tunni andmisest ja materjali õpetamisest ei tulnud välja midagi ning minu suur töö ettevalmistamisel kõik asjata. Koolist tormasin koju, hakkasin jälle otsast pihta. Iga päev nutsin. Juba bussiga koju sõites tulid pisarad kurku. Nutsin, ja valmistasin uut päeva ette.
Kõige hullem oli esimene palgapäev - direktor rääkis, et hakkan tööl käies saama nooremõpetaja palka, aga jättis rääkimata, et asenduste hind on palju-palju odavam. Ja kuna ma hetkel olen ju asendusõpetaja, siis laekus aastal 2002 mu arvele kuu aja eest 1600 krooni. Ma olin shokis, aga mis teed, kui ise lollike. Ja puänt oli veel selles, et nädala pärast ütles direktor, et raamatupidaja eksis ja maksis mulle topelt - pean 800 eeku tagastama või veel kuu aega ilma palgata töötama. Tagasi maksta mul ei olnud kuskilt, siis tegingi veel kuu aega tööd. Ma ei ole elu seeski nii palju nutnud, kui sel ajal. Otsekohe lõpetasin õppekavas kõik õpetajakoolituse ained ja hakkasin muule erialale mõtlema. Lisaks oli mu enesehinnang ikka tükk aega maas, sest olen perfektsionist ja see teadmine, et ma ei saa hakkama, mõjus ikka rängalt.
See oli kõige jubedam kogemus ja siiamaani on mu jaoks täiesti arusaamatu, kuidas leidub inimesi, kes suudavad õpetajana töötada. Ma imetlen neid kõiki. Ausalt. Jumal tänatud, et te olemas olete, talute seda hullumeelset töökoormust, naeruväärset palka, pretensioonikaid lapsevanemaid, kasvatamatuid lapsi ja tihti ebanormaalset direktsiooni.

jaa maasikate korjamine on päris piinarikas töö. :) just see päev otsa päikese käes praadimine ja küürutamine. mingi hetk mul põlesid labakäed hullusti ära, sest mujalt saad ju riietega varjata, aga käed on ikka paljad. vot selle peale kahjuks ei tulnud, et puuvillased kindad kätte panna. käisin ikka mitu-mitu suve kooli ajal. esimesel aastal andis talunik lõuna ajal sooja sööki, aga hiljem selline luksus kaotati. :)
siis olen veel käinud kartuleid võtmas. seal oli nagu rohkem liigutamist ja ei pidanud niimoodi ühes asendis koogutama nagu maasikaid korjates. raske oli aga ikka.
kuid minu kõige hullem töökoht on olnud turul suveniiride müümine. no sure maha igavuse kätte! päevad läbi istu sama koha peal laua taga ja vaata samasse punkti. täiesti ahastama ajavalt tuim töö.

kanale teadmiseks, et peale esimest ja teist maasikapõllu-päeva ongi keha valus. ma olen oma lastega küll korjamas käinud ja väga kena kopika teeninud, kavatseme ka sel suvel lisa teenida.meil on põld lähedal ja autoga hea mugav kohe õhtul tulema saada. aga kella 9-ks maasikale minna on hiljavõitu eriti kuumade ilmadega. me alustasime korjamist ikka 7 paiku. eks iga töö tahab harjumist ja mõne asjaga ei pruugigi harjuda

minu kõige jubedam kogemus on ühes tuntud mööblifirmas, kus pidasin vastu päeva, koju minnes juba pea lõhkus pingest, valutas kogu öö ja järgmine päev olin nagu peksa saanud, polnud vist kohta, mida ma poleks tundnud. tegelikult ma ei teinud seal nii suurt füüsilist tööd, aga see müra ja kõik kokku. lõunapausil rääkisid töölised vaid haiguslehtedest, taastusravist ja valutavatest kohtadest. see oligi otsustav moment, et sandiks ma end ei tööta

kasulik teema, jätkame!