Ma kirjutaks oma praegusest töökohast, aga pigem ma seda ei tee, sest ei soovi lahti lastud saada. Hetkel kohe uut töökohta võtta pole, seetõttu hoian suu koomal. Aga jah, on üks teatud teenindusasutus millel on viimased aastad pidevalt töötajate otsingu kuulutus üleval, kuna ära minnakse sealt firmast lausa paarikaupa..

SPA Hotell Laine...

Sain päevapealt koondamise, kui borrelioosi põdesin. Aga otsisin teise samaväärse töökoha. Ja siis tuli mu vana tööandja paluma minu tööd mu uuelt ülemuselt. Ja selle peale mu uus ülemus käratas: ah ise lasite lahti ja nüüd tulete tema tööd paluma.

Jube kogemus ühes erakoolis. Omanik ja kogu tema pereliikmete(kes samuti seal juhatuses ja juhtimises väga tegijad püüavad olla) suhtumine töötajasse kohutavalt alandav ja üleolev. Vahel oli ikka südamest kahju oma toredatest kolleegidest, kes olid oma eriala tõelised tegijad ja seda ei osatud kuidagi hinnata. Kui omaniku proua parasjagu just mööda maja ei sõimelnud, siis tundsid ikka kuidas kuri kuklas hingab. Võtta said kõik alalõpmata nii õpilased kui töötajad. Kahju, et meil väikeses Eestis on võimalik õppida teatud eriala vaid erakoolides, sest riiklikult õppevõimalus puudub. Olen õnnelik, et tegin otsuse sealt lahkuda ja ei jõua ära imestada isegi, et sellise palgaga mis seal sain ja sellise suhtumisega mille osaliseks seal kõik saavad, üldse nii kaua vastu pidasin.
Omanik kahjuks ilma vastava hariduseta ja iseloom on õudusruudus.

to viimane
Vist on tegu ühe kosmeetikakooliga..

Mul miskipärast selline kogemus, et üle ühe on olnud normaalsed tööandjad, vahepeal täiesti vastikud.
Mingi naljakas kogemus on, et kui ise otsisin töökohta, siis sain normaalse tööandja, aga kuna ta oli "liiga hea", siis ta kas lõpetas pankrotiga või koondas mind (mitte esimesena, vaid ühena viimastest, vahetult enne perekonnaliikmeid).
Kunagi pole olnud pikalt ilma tööta, sest kõlakas minu töötajäämisest jõudis kuidagi järgmise tööpakkujani, kes lubas piimajõgesid-pudrumägesid ja olen pidanud päevapealt pärast tööst ilmajäämist tööle minema, kuigi oleks tahtnud hetkeks aega maha võtta. Nii on jäänud minu tööaastate kohta päris palju kuid/aastaid puhkust saamata ja olen rahuldunud rahalise kompensatsiooniga.

Vastikuimad töökogemused u 40 aasta ja 10 töökoha (neid nii paari kuu pikkusi noorpõlvekatsetusi kui 10 aasta pikkusi hiljem):
1. Ühes koolis, kus direktori abikaasa oli hall kardinal, kes manipuleeris töötajatega stiilis "kiida lolli, küll ta hüppab ka üle oma võimete kuni surnuks kukub ja maha kantakse, lahkuma sunnitakse ning uus naiivik leitakse!"
2. Erafirma, kus ülemus taas manipuleeris töötajatega ja viitas "pikale pingile", kust leiab 10 palju targemat ja paremat ja töökamat minu asemele juhul kui ma ei ole nõus poole koha ja selle eest makstava miinimumpalgaga (ümbrikus sai päris normaalset raha juurde). Kuna mul oli sel hetkel isiklikus elus väga pingeline olukord, kus iga õlekõrreke oli raha saamiseks tähtis, siis pidin olukorraga leppima, aga see tekitas märkimisväärse augu mu pensionifondi.

Praegu pole ka suurem asi töö - ülemusi on n+1 ja igaüks räägib erinevat juttu, tahetakse tööd, aga raha saamine on mägede taga (projektipõhine töö, kus raha seisvat mingite juriidiliste konksude taga ja mul tuleb esialgu endal investeerida, ahvatletakse lubadustega, et saan selle millaski kordades tagasi - ainult et enam pole isegi sääste, mida investeerida.)

Aga noh, kuniks elu!

Kaevasin sellise vahva teema üles... Jutustaks siis ka oma halvast töökogemusest paari sõnaga.
Tegu on ühe loomakasvatusettevõttega. Olud seal pole kiita - ammoniaagi tase õhus on väga väga kõrge. Vahetevahel köhin isegi seal nagu puuslakis hobune ja tunne selline, et langen sinna samma sõnnikusse sellest õhupuudusest.
Loomad õpivad seal sita sees vahetevahel ujumist, vahel küll olukord nii hull pole, aga noh... ega kiita ka ei saa. Siis veel see, et ruumi elukatele pole ka eriti antud, kõik üksteise seljas (vahetevahel jällegi olukord mõnevõrra parem).
Minu ülesandeks oli (nüüdseks olen sealt lahkunud) loomade ravimine. Paraku on aga nii, et sellistes oludes on paratamatult väga paljud loomad haiged, osad ka lõpevad maha. Ja siis see tore farmijuhikene/omanik (kusjuures tal ei ole ei loomakasvatuslikku ega ka majandusalast haridust. Kui ma ei eksi, siis vaid kesk, või äkki siiski mingi keskeri??) ei saa aru, miks nii paljud surevad, miks loomad ei kasva jne. Ja siis ma pidin seda halinat/vingumist/sõimu seal peaaegu igapäevaselt taluma.
Lisaks andis ka soovida tema käitumine üleüldiselt: kui mingi probleem oli, karjuti kuskil laudakoridoris üle terve lauda, nii et see kõigile kuuldavaks sai, selle asemel, et inimene kuskile kõrvale kutsuda ja asi selgeks rääkida. No ja palka maksti seal samuti näo järgi. Et kui mõni kuu talle miski inimese juures ei sobinud, siis sai vähem palka. Mõni teine kuu jälle, kui võibolla oli talle mõni mahlane klatsijutt rääkida või mida iganes, sai jälle rohkem...
Ja kas keegi on näinud veel sellist firma"juhti", kes armastab üle kõigi klatsimist? Minu arvates on see üsna haiglane ja mitte-juhilik käitumine.... (räägib ühele töötajale teisi töötajaid taga. Noh, ja neile teistele siis jälle seda ühte).

Perefirmad vist ei kõlba tõesti enamasti kuhugi...
Ja vahel imestan, kuidas ma seal üle aasta üldse vastu pidasin...

Hoidkem ikka see teema elusana!!!

unistuste töökoht, olen õnnelik ........))

1) St. Patricks. Seal oli üks jube ülemusehakatis, kes arvas endast liiga palju. Konkreetselt solvas põhjuseta töötajaid, lõpuks ütlesin vastu ja nii ma sealt läksin (omal soovil). Samuti paljud kaastöötajad sarnanesid käitumiselt temaga, aga oli ka palju toredaid. Palk oli suht miinimum ja kunagi õigel ajal töölt minema ei saanud ja kui napi varuga õigeks ajaks tööle tulla, sai ka pahaseid pilke, et miks nii hilja. Töötasin natuke üle kuu. Oli mingi säästuaeg vist, kahe korruse peale pidin tihti üksi tööl olema. Samal ajal kui köögist toite tõin ja ülespoole asju ette kandsin teised lihtsalt ootasid leti taga. Paljud lahkusid ka. Oleks võinud selle haleda palga eest siis 2 inimest tööle panna, üks ostetud praad joogiga oleks juba teise töötaja kulu tasa teinud, aga kuna lihtsalt ei saanud teenindada ei viitsinud inimesed tihti oodata ja lahkusid. Isegi selle 1 kuu jooksul kui seal olin, vahetus mitu töötajat.

2) Riietepood tallinnas. Vahetused oli haiglaselt pikad ja selle pika aja jooksul ei tohtinud istuda isegi siis, kui kliente polnud. Ülemuse põhitegevus oli vingumine, ette nähtud lõunapausi ei saanud peaaegu kunagi võtta. Töötasin kaks kuud. Tulin ise ära.


Need olid

Need olid siis nö. tudengitööd. Suveks sain väga hea erialase töö, meeldib.

Minu karjäär algas sanitrina onkoloogiahaiglas, oli ikka jube küll 19-aastaselt. Praegune töö õnneks väga meeldib.

Minu viletsaim töökoht on seni olnud pesumajas. Töötasin seal ülikooli kõrvalt 4 kuud, iga reede, laupäev, pühapäev kuuest kuueni. Ega neil päevadel ma muud ei teinudki, sest see oli lihtsalt nii väsitav. Eriti just müra, pärast sellist tööpäeva pole ma vaikust kunagi rohkem hinnanud. Lisaks asus see koht mu elukohast 1h jalutuskäigu kaugusel, niiet 6ks tööle jõudmiseks pidin õige varakult ärkama (õnneks mingil hetkel oskasin bussiliini ka välja vaadata, mis üsna sinna lähedal sõitis, [otsi lolli]). Kollektiiv oli enamikus vanemad venelased ja mingil ajal käisid seal ka vangid tööl (sellest, et nad vangid on, sain teada alles siis kui üks sealt plehku pani).

Maasikaid olen korjanud (kõik, mis eespool sellest on räägitud, on õige), kuid muu atmosfäär sealjuures oli positiivne. Nõusid olen ka restoranis pesnud, see polnud ka nii halb kui pesumajas töötamine, kuid enam häiris just teiste nõudepesijate vastutundetus, sest kui järgmist vahetust tööle ei ilmunud, pidin mina ikka sinna jääma. Või küürisin kella 3ni öösel potte, sest teist nõudepesijat tööle ei tulnud.

Neli aastat erinevates koolides kuski 10 aastat tagasi. Isiklikku aega absoluutselt polnud, palk oli naeruväärselt väike ning rabasin kahe kohaga.
Õpilastel polnudki väga viga, ainuke tore faktor. Õpetasin midagi, suuremale osale jäi külge ka. Seda oli lõbus vaadata.
Aga... direktor, kes ei saa aru, et nelja tunniplaani ei ole võimalik klappima panna, õppealajuhataja, kes ei suudagi tunniplaani koostada ning asendusi leida, omast taskust (ja naeruväärse palga eest) õppevahendite ostmine, iga paljunduslehe registreerimine ning kasuta panemine, et dire saaks päeva lõpus otsustada, kas paljundamine oli siiski "otstarbekas", jõhkrad/ nõudlikud laspevanemad, kes leiavad, et nad lükkavad lapse kooliuksest sisse ja võtavad 12 aasta pärast täiskasvanu välja, absoluutselt kõike valimatult klatšivad, õelad kolleegid, kelle peamiseks tegevuseks oli üksteise rahakotiide sisu üle arve pidamine, arenguvestlused, kuhu lapsevanemad ei ilmu, lõputu tundide ettevalmistamine, põnevate õppemeetodite väljamõtlemine, et tiinekaid kütkestada, luuseritest õpilastele individuaalõppekavade koostamine ning nendega pärast tunde istumine ning näo tegemine, nagu nad õpiksid midagi, vastu oma tahtmist paremate hinnete välja panemine, sest kool ei saa ju õpilasest loobuda (akadeemilise edasijõudmatuse tõttu) ning pearaha kaotada või on mingile tuupivale tibinale juba hõbemedal ära tellitud, aga sinu "kolm" "rikub" kõik ära, pidevad tasuta töötundide nõudmised direktsiooni poolt (küll tiinekate valvamine tantsupeol, küll nende saatmine ekskursioonidel, mis sest, et polnud oma klass), kuus tundi kestvad õppenõukogud, lõputud ainesektsioonide koosolekud, mis oli tegelikult üks mokalaat, kaagatamine ning täielik ajaraisk, mõttetud koolitused koolivaheaegadel, lõputu etteheitev pilk dire silmis, et sa ikka tunneksid, et midagi on ikka tegemata jäänud, midagi on halvasti tehtud, oled tegelikult palka rohkem saanud, kui sa, s'tt, väärt oled... jnejnejne.
Juba esimese aasta keskel tundsin iga kord koolihooneid nähes kõrvetavat viha ning pumpasin adrenaliini üles, et päev üle elada. Nagu sõtta oleks läinud. Isegi AD-d, rahustid ja uinutid ei aidanud lõpuks - magada ei saanud, sest õhtuti tundsin, et ei suuda magama jääda, sest hommikul on vaja jälle sinna piinamajja minna. Isegi suve jooksul ei puhanud sellest jamast välja. Nojah, palju pedagooge ei puhkagi suvel, vaid teevad hooajalisi töid, et perele raha teenida.
Miks ma seda talusin? Ei olnud sellel ajal mingit muud võimalust. Töö oli töö, raha oli raha, elada tuli. Esimesel võimalusel pagesin. Lapsi mul veel ei ole, kuid juba praegu tõsiselt kaalun tavakoolile mingeid alternatiivvariante. See süsteem on jube ning ebainimlik nii õpilase kui ka õpetaja vastu.
Nojah, pikk jutt, sitt jutt, aga see oli ikka s'tt töö ka.

Noh, Desideria ütles kõik minu eest ära.

koolid on muideks erinevad. Võiksin kirjeldada täpselt vastupidist kogemust oma koolist, kus praegu töötan. Jah, pean möönma, et töökoormus on kohati hull küll, kuid selle korvam suurepärane direktsioon, kes pedagooge võimaluste piires väärtustavad ning mõttetuid koormisi kraesse ei suru. Ka igasugu koosolekud ei kujune mokalaadaks, sest pläkutajatel on alati võimalik suu kinni panna.Vanemate ja nende luuserist lastega on teine tera, kuid jälle, kui juhtkond toetab, saab ka nendega hakkama. Ja kummaline, meil näiteks kolleegide rahakottide sisu ei loeta ja vahetundides ei klatšita. Nii et ka koolid võivad olla väga erinevad.

Minu jubedaim töökogemus on hoopis ühest lastekodust, mille juht kujutas ette, et kui ta alluvuses töötab 15 inimest, siis on ta suur tippjuht. Mina, noor ja algaja, jäin mutile miskipärast alates esimesest päevast ette. Oh seda lintšimist, mis ta minu kallal läbi viis ja oh neid pisaraid, mida ma valasin.... Õnneks võttis vanajumal vaevaks teda karistada: alustuseks kukkus ta libedaga oma pea lõhki (seda olin ma talle järjepidevalt mananud), seejärel võttis ka tollane miilits ta ette riigivara riisumise pärast.... Hiljem käis ta kuuldavasti loenguid pidamas inimesearmastusest :))))) Mis tast tänaseks on saanud, jumal seda teab.

Minul on palju töökohti olnud, nii häid, kui halbu. Eks siis alustan nende halbade väljatoomist oma alateadvusest ja prygikasti viskamisega st siia postitamisega.
Esimene halb töökoht oli piimatooteid valmistav ettevõte. Koht muidu norm aga mu proletaarlastest töökaaslased olid täiesti kindlad, et kui ma keskkooli lõpetan, tulen sinna tśehhi ja võtan neilt nende töö. Arvata võite, mis õhkkond seal oli +
yks vanamees, kes soovis just noort naist endale võtta ja arvas, et äkki mina olen see. Ja suviti, kui oli õllesummer või mõni muu lihtrahvaläbu, olid töötajad enamuses kadunud, eks ma siis alaealisena tegin tööd u 12-13 tundi päevas lubatud 6 tunni asemel:) Noh aga raha meeldis.
Siis tegin tööd mitmetes vanalinna baarides ja restoranides. Neid oli nii häid, kui ka halbu. Siin juba niimetatud Ale koki pubis töötasin ka mina, kuid pärast 4 kuud sain kinga. Millegipärast olid sealsed ylemused kindlad, et baaridaamid jms tegelased kogu aeg varastavad. Töötasin ka vanalinnas ühes Kreeka restoranis, mis tagant järgi vaadates oli üks potjomkinikylanduse tippsaavutus. Kallid 300 kroonised praed, mida konkreetselt valmistati külmutatud saastast, peale pandi rohkelt maitseaineid. Meie ettekandjad olime n'ljas ja seda oli ka ylemuste koer. Ise nad vist ei söönudki, naisel oli varastamismaania ja kiivusluul. Kogu aeg syydistati vargustes, aga ei olnudki ju midagi VARASTADA? Kylmunud jamps kylmikutes ning odav alko, ma olen peaaegu, et karsklane aga ikka syydistati joomises ja vargustes ja asi tipnes, kui see naine väitis, et mina magasin ta vanamehenässiga.... See oli kõik, tulin tulema ja nõudsin palga välja. Naisele see ei meeldinud ja ta telefonis ähvardas mul jalad alt lõigata, selle näruse palga pärast, peale selle oldi sellest summast maha arvestatud ka kolm minu "varastatud" suppi ning ettekandjariiete laenutus 200 EEKU kuus. Moodne orjapidamine aga vene tüdrukud olid sellega nõus. Ülemused olid ka venelased.
Eks ma tädikest vastu ähvardasin, et lindistasin kõne ja teen politseisse avaldusse, siis hakkas kartma. Siis töötasin kasiinos aga sai öistest vahetust siiber ja tulin tulema kuna seal oli igav ka aga pärast üks mu endine töökaaslane rääkis mu uues jubedas töökohas, et mind lasti lahti, kuna tema kaebas ülemustele. Siis käisin proovipäeval Ecolandi hotelli restos ja teistkorda enam ei läinud sinna, sest
seltskond ja stsenaarium hakkas samasuguses kujunema, kui Kreeka restos. Sain ülikooli sisse ja asusin õppima, ning töötasin yhes restos. Sealne omanik oli hambutu jota, kes õhtuti kaanis baaris end meelem'rkuseta olekusse ja baaridaamid talutasid teda taksosse......Mina meest kunagi ei taluta. Muidu see oli enamvähem väga tore koht aga "must palk" ja pidin varsti maksuameti kohtuprotsessis selle ettevõte vastu tunnistama. Rääkisin nii nagu oli päriselt. Kohtus ettevõtte advokaat ütles:" Teie nöol on tegu väga ebastaabilse töötajaga ja teil halb maine, kuidas tee ikka endale uue töökoha leidnud olete?" Vastasin : "Minu kriteerium oli üks töökohavalikul ja see oli Ametlik palk". Rohkem see advo kohtus ei küsinud. Siis küpsetasin 9 päeva Prismas pizzat ca 13 tundi päevas ja mind päästis ainult toidumürgitus. See oli jube koht, kõik röökisid ja karjusid üksteisevõidu. Loomaaed missugune ja ma ise ei soovinud selle liikmeks saada. Olin hommikusöögi admin ühes hotellis. Sealne graafik aga oli selline, et töö ilma puhkepäevadeta ja kella 06.30-10.00 . Kaks kuud ja ma olin omadega võhmal ja palk oli ka niru, veel sain raamatupidaja käest sugeda, et odavalt riides käin.......
Järgmises töökohas sain raseduse pärast kinga aga tänu Töökaitseametile sain tagasi ja KOMPENSATSIOONIGA. Pärast LHP ei läinud sinna tööle ja unistasin erialasest tööst. Aga lapse tõttu tuli tööd teha sekretärina ja siis sattusin ühte keskmisesse arvutifirmasse jooksupoisiks st uksehoidjaks. Sealne minu viga seisnes selles, et olin liiga lõbus, kõrgharidusega ja lapsega. Seda kõike need karjäärimuttid polnud. Pärast 4 kuud ootas mind lahtilaskmine, sest nende oma jope tahtis tööle. Siis olin 2 aastat raamatupidaja toredas ettevõtes aga pakuti erialast tööd koolis õpetajana. Ohoooo ja ma läksingi sinna maakooli õpetajaks.... See oli tõeline pea ees vettehyppe. Hommikul ärkasin kell 04.00 et tunde ette valmistada. Ühesõnaga maksimaalne tööpanus pluss minimaalne tasustatus. Klassid anti mulle loomulikult nõrgemad aga samas olid need sellised lahedad lapsed, kuigi ja strateegiaid nende ohjes hoidmiseks tuli väljamõelda ja töötada. Tasapisi aga nägin missugune pedagoogiline ussipesa mu ümber ussitab ja mädaneb. Pärast 1.aastat vaatamata vanemate ja õpilaste soovile minu lepingut ei pikendatud. Leiti endaväärne irooniline vanamees. Terve suve rassisin hulgilaos tõstukiga ja raha tuli nagu raba aga soovisin ikka õpetada. Siis olin linnas õps aga peale 2 aastat töötamist, kool suleti .Uue loodava kooli direktor kutsus mind töövestlusele ja kukkus sõimama, et ma olen.....ta teab j,,, "Kas mul on moodne haridus ja tema ei usu jne, jube mutt, õnneks läks ta nii ülbeks, et keegi teda taluda ei suutnud enam ja ta lahkus. Mina sinna tööle ei läinud. Sain parema koha. Kui keegi suutis selle loo lõpuni lugeda, siis tänan teda.

:D

to: Desideria ja hahh
Aitüma teile hea, mahlaka teksti eest. Sain hea kõhutäie naerda :)

Minu elu suurim tragöödia oli ôpetajana töötamine ühes Pärnu maakonna koolis,mis on figureerinud oma haige direktoriga ka ajakirjanduses. Kala hakkab mädanama peast, see kool mädanes nii saba kui sarvedega. Direktor oli suur usumees, aga kasutas suurima heameelega ära oma töötajaid nende vabal ajal. Kooli ôppealajuhataja oli kôige tipp. Tema eesmärgiks oli ühe ininmese ette vôtmine ja mônitamine. Enne järgi ei jätnud,kui inimene nuttis ja oli ahastuses. Ôppenôukogud olid nagu tuumasôja üle elamine. Kôik hoidsid hinge kinni, kelle kord on seekord hakklihaks saada? Ja see värdjas vanamutt tegutses AASTAID! Igal aastal olid uued noored ôpetajad letis, igal kevadel läksid noored ôpetajad suurte traumadega sealt peldikust minema. Seal koolis on nii direktor kui ôppealajuhataja vahetunud. ka kool on uues majas. Te ei oska ette kujutada,kui KURJASID ja rumalaid inimesi olemas on...Ja kui sellised veel vôimule saavad...Ma môtlen sellele kohale siiani ôudusega tagasi. See oli minu esimeseks töökohaks ja see oli jube! Mind teeb kurjaks,kui sellele tagasi môtlen.

Desideria jutt vastab enamalt jaolt tegelikule olukorrale.

Koolis peabki vastu ainult tugeva närvikavaga inimene. Õpetamine ja tunnid on puhas rõõm. Kõik ülejäänu aga enamasti nii nagu Desideria kirjeldas.

Mul on õnneks kolleegidega vedanud ja direktsioon ka eriti mokalaatu ei harrasta.

Kohati tuleb aga skiso tunne peale küll, kui pead olema mitmes kohas korraga:
Vahetunnid nimelt. Vihkan vahetunde! Tihti on nii, et PEAD olema mingil objektil korrapidaja, et lapsed üksteist sandiks ei lööks või midagi ära ei lõhuks või aknast välja ei kukuks. Samal ajal näiteks PEAD väiksemad lapsed nende koolipäeva lõpul garderoobi viima. Samal ajal tahab keegi õpilane rääkida oma uurimusest. Samal ajal karjub keegi, et õpetajate toas on sulle telefon jne jne.

Ja tagatipuks on kallis Talllina linnavalitsus kulude optimeerimise tähe all otsustanud, et õpetajale ei maksta puhkuse algul puhkuseraha nagu normaalsele inimesele vaid tilgutab seda jupikaupa. Krt, mis ma puhkuserahaga septembris peale hakkan?

oi,kallid õpetajad,ma ühinen teiega kahe käega. Ei ole oluline asukoht ega kooli nimi,piisab,kui ütlen,et suur põhikool,kus palju politseis arvel olevaid lapsi, juhtkonnal pea pidevalt liiva all,sest seaduslikke võimalusi olukordade lahendamiseks ongi väga vähe,peamine argument oli,et saagu igaüks ise oma asjadega hakkama ja meil pole aega.Nüüd üle pika aja hingan rahulikult ja naudin täiega suve,sest tean,et enam sinna tagasi ei lähe. Küsite,et miks varem ära ei tulnud. Hea küsimus ja vastan ka hea meelega- esiteks olin klassijuhataja ja kuigi asendamatuid pole,tundsin kohustust oma klassiga asjad ära lõpetada,teiseks-päevapealt pole ju ka kuhugi mujale minna,võttis mitu aastat uue väljundi leidmiseks s.t. õppisin koolitöö kõrvalt osaliselt uue eriala ja nüüd-uks pauguga kinni ja adjöö-mul pole küll mingit kindlat uut,aga väga selge siht on silme ees...Kallid õpetajad,tulge tulema koolidest,kui veel noored olete,meie pensioniealised aina kahetsesid,et õigel ajal ei loobunud,need asutused ei ole inimeste jaoks

Ajate mulle siin lausa hirmu peale:(

viimasele,
Alati on häid ja halbu koole, õpilasi, direktsioone, lapsevanemaid, kolleege, jne. 90% on ikka normaalsed, aga eks alati ole neid tõrvatilku. Esimesel aastal on õpetajatöö kõige raskem, sest lihtsalt ei ole veel seda paksu nahka ja kindlameelsust oma töö tegemisel. Aga see läheb paremaks ja lihtsamaks ja õpilased kasvavad külge ja lähevad hinge üha rohkem. Kahjuks ongi algusaeg see, mil õpilased kõige rohkem esinevad, sest on näha, et saab. Pea kõik õpetajad on seda kogenud ja selle üle elanud.

Küll sa ka hakkama saad :) Rakenda lihtsalt nö. elutervet egoismi ja karmust, siis peaks õpilased suhteliselt kiiresti normaliseeruma.

Teemast: mul pole kunagi ühtegi nii kehva töökohta olnud, et siin sellel teemal kogemusi jagada. Siiani on elu ikka paras roosamanna olnud paljude teistega võrreldes. Eks ma vist olen veel liiga noor selleks. Aga kui halva töökoha saan, eks siis tulen jagama :)

A-kolli Kirjutas:
-----------------
Ma kirjutaks oma praegusest töökohast, aga pigem ma seda ei tee, sest ei soovi lahti lastud saada. Hetkel kohe uut töökohta võtta pole, seetõttu hoian suu koomal. Aga jah, on üks teatud teenindusasutus millel on viimased aastad pidevalt töötajate otsingu kuulutus üleval, kuna ära minnakse sealt firmast lausa paarikaupa..

_ _ _ _ _

Mis "virmaga" tegemist?

VaSSistlik vald no kas normaalsel nõukogude ajal oleks ausa töölisega niimoodi käitutud. Neil oleks minek olnud seda ka paremal juhul halvemal juhul kohe seina äärde. Mina olen ametnik ja mul peab füüsiline abi olema. Nää ennem oli küll olin mina see füüsis aga nüüd tahavad odavalt saada