kas juuksuritele koolis suhlemisoskust õpetatakse?

mulle hakkas näiteks väga meeldima üks meie juuksur. lõikas väga hästi ja tahaks uuesti ka tagasi minna, kuid teate, mis takistab?
juuksuri nö mölapidamatus. esiteks ta SINATAS mind! olen talle täiesti võõras inimene, lisaks ka vanem. teiseks hakkas ta töö ajal minult kõiskugu küsimusi küsima.
avaldan siin oma seisukoha - minule ei meeldi vastata täiesti tundmatu inimese küsimustele. eelistan, et juuksur teeks oma tööd, mitte ei üritaks kliendiga "suhelda". suhtlemine, kui tekib, siis loomulikult, mitte aga kunstlikult urgitsedes.
tekkis tahtmine öelda, et keskendugu lõikamisele, mitte mulisemisele.
aga kus sa saad siis. teine oli kindlasti koolitusel käinud ja üritas nüüd klienti oma poole võita.
soovitan soojalt - rääkige siis, kui ON mida rääkida. ei ole mõttet võõraid inimesi oma padaga tüüdata. kui suhelda tahan, on mul olemas selleks lähedased inimesed, mitte aga tundmatu juuksur.

kirjutan siia, et ehk juuksurid loevad ja panevad midagi kõrva taha.
kliendina ei soovi ma ju juuksurile seda näkku öelda, ega solvata.
praegu tõsiselt kahtlen, kas minna sinna tagasi mitte, sest pole kindel, kas suudan ta "suhtlemist" veel teistkordselt taluda või mitte, vaatamata sellele, et töö tulemusega jäin rahule.
vihjeks ütlen, et tegu ida-virumaa juuksuriga.

mis vahe seal on, kus juuksur töötab?

Minul just vastupidine häda, juuksurid, kes pole isiklikud tuttavad, ei suhtle üldse. Jube nõme on niimoodi tund aega vaikida. Küsimuste peale, mis juukseid puudutavad, kehitatakse õlgu või mühatatakse midagi ja kogu jutt. Tahaks, et mulle midagi soovitataks, kuid need nõuavad hoopis, et mida nad tegema peaksid. No kust mina peaksin juuksurite knihve teadma?

Mulle samuti ei meeldi kui teenindajad (eriti sellised kus oled sunnitud istuma pikemalt kuni protseduure tehakse) hakkavad mölisema tühjast-tähjast, asjakohaseid nõuandeid ja nippe - jah loomulikult, aga ma ei taha teenindajaga sõbrannadeks hakata tunniks ajaks.
Ise asi kui käid juba aastaid sama teenindaja juures, siis saad ikka lähedasemaks, aga kui korra vaid külastad, siis võiks ikka viisakaks jääda, samuti mitte Sinatada.

Aga Teie ärge laske ennast sellest kõigest heidutada! Kui lõikab hästi ja see on ju väga oluline, siis muu on üsna teisejärguline. Pealegi, nende "kõiksugu küsimuste küsimist" saab edukalt vältida kui enda hoiak on selline, mis lihtsalt ei lase teisel omaloomingulisi etteasteid sooritada. Mis ei tähenda, nagu ei võiks niisama, sõbralikult, maast-ilmast jutustada. Aga kõiges ei maksa tonti näha. On inimesi, kes on kohati julgema suhtlemisega kui teised, tähtis on leida tera enda jaoks ja mitte lasta kogu ülejäänud ja ebavajalik kompott omale ajju.
Mina olen oma juuksuriga küll rahul. Ta teab, mis ta tegema peab, teab, et ma ei taha kunagi mingeid hookuspookusi ega uuendusi, üllatustest rääkimata. Sinatab, aga see pole familiaarne, vaid pigem soe ja sõbralik, mitte pealetükkiv, ajapikku väljakujunenud suhtlusstiil. Väga huvitav on tema puhul see, et ta ei ütle kunagi - oih, mul ei ole täna aega, oih aeg vaja kirja panna, jne...Kusjuures, enamus juuksurisalonge virelevad mingis enneolematus letargias. Astud sisse, kõneled, et teeks ühe õhenduse ja veidike lõhenenud otsad maha ja kogulugu - selle jaoks ei leita aega! Vahitakse nigu kuradi kummitust. Vaja aeg kirja panna järgmiseks nädalaks! Mis ma hakkan selle kõige rohkem veerand tunni pärast aega kirja panema!? Imegu kääre!

no
mis vahet on?
vahet polegi, KUS juuksur töötab. panin vihje selleks, et ehk juuksur loeb ja tunneb end ära ning ehk leiab siit mingi nipi, mis on talle ta kärjääris kasulik.

iseasi on see, kui inimene soovitaks tõesti midagi juuste kohta.
kuid näiteks, küsimused: "kas SUL jõulutunne juba on?"
no andke andeks. ma tulin juukseid lõikama, mitte tundmatu naisega oma tunnetest filoseefeerima.
pealegi on igasugu otsesed küsimused pealetükkivad, sinatamisest rääkimata.
ei meeldi labasus ja kõik.

ingrid
asi pole "julges" suhtlemises vaid mölapidamatuses. olen ise samuti jutukas inimene. kuid ma ei viitsi suhelda inimestega, kes mulle huvi ei paku. niigi on juuksuris istumine tüütu, aga veel hullem, kui pean seal sunnitult viisakas olema ja juuksuri ajuvabadele küsimustele vastama.
mul pole sinatamise vastu midagi, kui ma inimest eelnevalt tean. aga et esimest korda elus kohates põrutatakse kliendile SINA, no ei!

Mhh? No kui hakkab NIIVÄGA vastu see sinatamine, milles siis küsimus? Ärge minge enam sinna tagasi! Milleks see heitlemine praegu?

de javu
just nimelt. said täpselt aru, mida silmas pidasin.
kirjutama ajendas momendil see, et vaatan just aunaste saadet "mida teie arvate". seal on nimelt eksperdiks juuksur liina vahter, kes saates teadustab, või pigem aunaste teadustab, kuidas juuksurile kohutavalt palju saladusi räägitakse, kuidas juuksur ikka kõike kõigist teab, kogu päeva aina suhtleb ja suhtleb...:))

mõtlesin, et panen ka omapoolse seisukoha sest "suhtlemisest".
võib olla väga üksikud inimesed tõesti suhtlevadki juuksurite ja müüjatega, aga minul kui seltsival inimesel on nii palju sõpru ja tuttavaid, et juuksuri, müüja, kelneriga ma nüüd küll oma elumuresid ja probleeme jagama ei pea.

no
tahad et midagi soovitataks.
loomulikult juuksur eelkõige küsib sinu soovi. imelik ka ju, kui ei küsiks. siis kindlasti kaebaksid, et miks juuksur omapäi tegustes ja arvamust ei küsinud.
mina tavaliselt otsin mõne foto, näitan juuksurile ja palun, et ta midagi taolist üritaks teha.
loomulikult on juuksuri omapoolsed soovitused teretulnud.

ingrid
me lobiseme siin praegu.
"heitlemisest" on asi kaugel:))

Mul on veel halvemad kogemused. Nimelt küsis juuksur kellena ma töötan ja kui ütlesin, et teen kodus raamatupidamist, siis küsis ta mu telefoninumbrit. Ta siis helistaski mulle mõni aeg hiljem ja kutsus kohvikusse. Küsisin, et kas ta on huvitatud raamatupidamisteenusest ja ta ütles, et seda ka, aga see pole telefonijutt. Läksingi siis. Tuli välja, et ta hoopis tahtis mulle soovitada Oriflame konsultandiks hakata. Loomulikult küsis ta minult, et kas mul on lapsed ja mees jne. Aga vot see on minu jaoks võib-olla üldse delikaatne teema. Mulle igatahes selline nahaalsus ei istu. Öeldakse küll, et julge hundi rind on rasvane ja küllap ta julge on, kui julgeb niimoodi võhivõõraid inimesi kohvikusse kutsuda, aga ma leian siiski, et viisakas oleks olnud kohe helistades mainida Oriflame.
Selle peale vahetan loomulikult juuksurit.

...karvikul on suhtlemises kompleks ja nüüd püüab ennast siin välja elada, et õigustada iseendale oma haiget suhtumist mida keegi öelda tohib ja mida mitte, keegi pole käskinud sul selle juuksuri juurde minna ja ka edaspidi, rahune maha, kedagi ei koti, kus sa juuksuris käid

See Oriflame, muide, on puhas pask. Lugegu natike neid silte ka, mida nad lollakatele pähe määrivad(seejuures, mitte odavalt!) Teisalt, lollide käest tulebki raha ära võtta. ; )

67
:)))
vaeseke, ka sinusugused peavad kuidagi eluga toime tulema.
mind ei huvita absoluutselt mis sind kotib, või mitte.
või oledki äkki see "suhtlev" juuksur, kes end puudutatuna tundis?

karvik kas rahulolematult tänaval ringi kooserdada on parem või? Pane kõrvatropid järgmine kord siis!
Ma parem käiks hea juuksuri juures isegi, siis kui ta seletab palju aga vingus näoga nõmeda soenguga küll ei tahaks päevast päeva ringi käia!

Karvik, ära tee ennast nii tähtsaks nüüd. Inimene küsis, kas sul on jõulutunne, tahtis sõbralikult juttu teha, aga sina...

Ei hakka keerutama, minu silmis on kogu sinu käitumine matslik ja naeruväärselt enda isikut tähtsustav. Esiteks, ei oska sa suhelda, aga seda ei saagi nõuda. Ei oska siis ei oska, seegi on anne mis siis, et arendatav hea tahtmise korral - mida sinul ilmselgelt pole.

Teiseks siia taga rääkima tulla, mis on juba otsene pahatahtlikkuse märk.

Hoopis teine lugu on, kui küsitakse kus töötad ja kas mees on ja kus töötab. See on juba ebaviisakas. Aga küsida jõulutunde või ilma kohta on täitsa ilus ja viisakas.

loomulik jah, et juuksur küsib, mida ma soovin, aga ma olen nii harv juuksuri külastaja, et mul pole õrna aimugi, mis parasjagu moes on või millised arengud nende tehnoloogiates on toimunud. Ja selliseid soovitusi ma ootangi. Ajakirjandusest loen igasugustest imenippidest ja lõikustest, aga pole mulle ükski juuksur neid veel soovitanud. Vbl ma näen liiga vaene välja?
Ja käingi juuksuris nii harva kui võimalik. Las siis pats kasvab, keeran krunni kuklasse ja korras on. Õnneks on vanajumal tervete juustega õnnistanud.

Igaks juhuks täpsustan juba ette ära, et juuksurina ei tööta, :D. Inimestega suhtlemine meeldib.

Väikese mööndusega, aga saan karviku mõttest aru küll.
Käin ühes salongis juba 10 aastat. Seal töötabki vaid 2 juuksurit, usaldan mõlemat, ühel neist on ikka aega kas kohe või paarikümne minuti pärast. Salong on mitte eriti käidavas kohas, aga mu igapäevasel teel ja hommikuti pole neil eriti kiire.
Üks on keskkealine mees, teine sama vana naine.
Mees töötab ülikiiresti, väga hea. Aga on täiesti tumm! Ma võin soove esitada ja rääkida, vastuseks vaid noogutus või pearaputus.
No imelik hakkab. Töö väga hea, olen alati rahul.
Naine on ülijutukas, küsib, kuidas tööl, kuidas masu mind mõjutab, kuidas lastel, kuidas aed, kuidas riideid osta jõuan, kuidas söögi hind tundub, kuidas kokku hoian, kus reisil käisin, kuidas seal oli, kas lähen varsti veel kuhugi jne, jne, jne.
No imelik hakkab. Töö väga hea, olen alati rahul.
Ühega ei saa ju üldse rääkida, teisega olen aastate jooksul küll püüdnud vastata vaid jah-ei, aga ega see neid muuda:)
Pikapeale olen harjunud, nii et kui see pläkutav naisterhvas ükskord täitsa vait oli, hakkasin ise lõpuks uurima, kas kõik on korras - lõpetasime kohvikus, inimesel oligi suur mure südamel...
On jah ebameeldiv aeg-ajalt nii lobisemine kui vaikimine, aga selle 0,5 kuni 1,5 tundi paari kuu jooksul kannatan hea töö pärast rahulikult ära, sest lähen ju nende inimeste juurde täiesti teadlikult nende oskuste pärast ja enda välimuse huvides:)
Ei saa nõuda, et kõik inimesed käituksid ainult nii, nagu mulle meeldib. Nii kuningas klient ka ei ole, et teenindajate käitumisprogrammi saaks nupulevajutusega valida - see nüüd rääkigu, too olgu vait. Olgu pealegi ebameeldiv ( tõesti vahel ongi), aga kui tulemus on hea, siis unustan ärrituse. Roboti juurde ma ju ei läheks üldse:)

See on nii lihtsalt lahendatav probleem ju. Võtad ajakirja kaasa ja iga asjasse (s.t soengusse) mittepuutuva küsimuse peale vastad "ah? "kuidas palun?" "mis te küsisite?", rõhutatult teietades muidugi.
Ma ka mõttetult pläägutavaid teenindajaid ei kannata. Kardavad vist vaikust või oma mõtteid.

No ei saa tegelikult midagi nii "lihtsalt" tõrjuvalt käituda, see pole enamuse inimeste loomuses - olla teise omasuguse vastu vastikult ülbik. Hea ju ongi! Kui sina oskad nii olla, ilmselt oled rahul. Minul on piinlik teist inimest rõhutatult alandada mitte vastamisega, teadliku ignoreerimisega, tehes nägu, nagu ei kuulekski.
Ja ajakirja lugeda on ka suht võimatu, kui su pea parasjagu töös on:) Tuleb kas ära kannatada hea eesmärgi nimel või uus juuksur otsida, kes ka inimesena just sulle vastuvõetav oleks. Miks neid paari tundi nii üle tähtsustada? Ei pea ju teenindaja kõigile meeldima? Ma ei kavatse teda koju kaasa võtta...

Käin juuksuris nii harva kui võimalik, kohe üldse ei meeldi. Juba see et keegi võõras mu pead sasib, siis tükk aega ole valvel et viisakat vestlust ülal pidada. Tummalt toolil pea tund aega ka ebameeldiv.
Meeldiks kui pistaks pea kusagilt august sisse ja välja võttes oleks ilus lõikus tehtud.

Tõestisündinud lugu, kuidas minu sõbranna mees juuksuris käis.
Läks mees juuksurisse ja juuksur hakkas siis uurima, et mis mees ja kust kohast, pole enne käinud siin. Mees vastas:mis sa uurid, tee oma tööd. Natukese aja pärast hakkas jälle juuksur oma küsimustega peale. Siis mees käratas: kas sa oled prokorör, et kas ma olen ülekuulamisel?
Pool pead oli lõigatud ja jälle hakkas uudishimulik juuksur küsimusi esitama.Mees tõusis toolilt püsti ja läks ära.Juuksur jooksis karjudes ukse peale järele. Kodus oma naine lõpetas juuksuri pooleli jäänud töö.

Prokorör?
Jajah.

Minu meelest pigem suhelgu minuga kui selle asemel teise juuksuriga klatšijutte räägib. Suht väikses linnas pläkutavad oma naabrinaistest-meestest-lastest ja ikka et kes kellega kus ja kuidas. Räägitakse klientide veidrustest ja itsitatakse. Mul on mitu korda väga piinlik olnud, sest inimesed on ära tuntavad. Tahaks pahasti öelda, aga ei taha juuksuriga riidu ka minna. Tööd teeb hästi ja on hea lähedal käia - muidu lisanduks juuksuriarvele veel päris kopsakas bussipiletiraha.
Ise ei viitsi ka kogu aeg lobiseda ja polegi õieti millest. Olen proovinud rääkida raamatutest või filmidest, aga siis hakkab jutt, et ei minul küll pole aega lugeda ega telekat vaadata ja see on nii igav raamat ja tobe film.
Endast ei taha küll rääkida, siis peavad teised pärast kuulama. Noh, eks nad räägi niikuinii...

Mul on praegu supertüdruk juuksuriks! Taipab poolelt sõnalt, mida ma tahan,temaga on hea rääkida ja ka hea vaikida. Ma arvan, et ta on sisukas ja iseseisev noor inimene ja loodan, et ta ei liigu mu kodulähedasest ilusalongist niipea kuhugi - ehkki see pole kesklinn ega teab mis peen koht, lihtsalt normaalne salong.
Aga teate, mis - see ongi erand, lugupeetavad!
Käin 1,5 kuu tagant juukseid lõikamas ja 2 kuu tagant värvimas, aastakümneid juba. Kogu aeg on olnud nn. oma juuksur, aga ega needki asjad ole igavesed - üks kolib ära, teine läheb liiga kaugele tööle, kolmas pensionile jne.
Sellepärast julgengi öelda - kui juuksur oskab lõigata ja värvida ja su soovidest aru saab ja on LISAKS MÕNUS, siis see on täitsa lotovõit!

Ma VIHKAN seda, kui juuksur, maniküürija vms. hakkab lobisema ja üritab sõrannatseda. Ka minu hambaarst on mulle kullast kallim, kuna ei m.gise minu hambaid kontrollides õega, kust turult kapsaid saab odavamalt. Ise olen tegelikult neile absoluutne vastand, üldiselt lobisemishimuline koleerik, aga koleerin omal valikul.

tegelikult neil lobisevatel juuksuritel on mingi alaväärsuskompleks. M6levad siis et see loba ja s6brannatsemine neid kliendiga samale tasemele kuidagi t6stavad. Ebameeldiv ja kohatu. Juuksur saab oma teenuse eest raha, ja pidagu mokk maas selles mis temasse ei puutu. M6ni neist kujutab vist ette et on psyhhiaater v6i sotsiaalt66taja, elu ju nii huvitavam.

Inimestel on ikka vist üsna hea elu, kui sellistest pisiasjadest suur probleem tehakse! Või siis ei osata ennast üldse kehtestada?
Ma olen ka elus vahel jutukama juuksuri otsa sattunud, aga nagu mingit probleemi ei ole olnud talle viisakalt ilma solvamata vaid oma olekuga selgeks teha, et ma ei soovi liiga palju ning intiimsematel teemadel rääkida.

No kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise. vaata aga mind, mina küll nii sitavares ei ole, eksole!

vot seepärast ma alati võtan hoogu, enne kui juuksuri/maniküürija/kosmeetiku juurde jõuan.. sest tean, et on juba aeg, aga kõik need jutud ära kuulata ei jaksa.. ma tööpäeva lõpuks olen suhteliselt rihmaks tõmmatud ning füüsiliselt ei jaksa tühjast-tähjast rääkida.. tahan rahu ja vaikust.. kunagi mul oli kullaväärt maniküürija, läksin sinna ning 1,5 h oli täielik jumalik vaikus, tema tegi tööd, mina mõlgutasin oma mõtteid, aga ta läks teisse kohta, kahjiks. Nüüd leidsin jumalikku juuksurit, kellega arutleme 5 min mida teha ja kuidas hiljem kodus hooldada ning ma vajun jällegi oma mõtemaailma. Kosmeetik on jube jutukas, kohe jubedalt jutukas, aga ta on hea ja ma olen aastaid nii head hooldust otsinud, seega tuleb jutu rääkida, kuigi just seal tahaks jubedalt magada, silmad ju kinni ja soe tekk peal :) irwwww kõige ägedam oli muidugi jutukas hambaarst, kes esitas hulganisti küsimusi, millele tuli vastata pikemalt kui jah või ei, aga proovi sa rääkida, kui suu on lahti ja vati täis :)

Ma ei mõista, miks teenindajatele ei õpeteta koolis elementaarseid käitumisreegleid- kliendist tuleb lugu pidada, teda ei sinatata, ja kui ilmselgelt on näha, et ta ei soovi tühjast-tähjast lobiseda, siis piirdugu jutt vaid tööasjadega- mis me teeme, kui palju lõikame jne.
Üht, väga hästi lõikavat juuksurit talusin ma vaatamata sellele, et iga kord rääkis ta mulle oma eriandekatest lastest, põlastas lihtsamaid ameteid, haises suitsu järele ja muidugi kukkus kohe sinatama. Minu kannatus lõppes aga siis, kui ta kohutava nohu ja köhaga tööd tegi.