olen mõelnud miks mul nii jube elu. isa kaotasin varakult,ema haigestus . ise olen 37 ja tervis on ära. sain ema hooldekodusse kuid ka seal olles ei lasta vabaks. ei läinud mu elu sugugi kergemaks. kaalun ema koju tagasi. küsimus siis ,mis haigus see minu emal on et ta ei saa olla nagu kõik teised. mitte keegi ei ole oma lastes nii kinni. kas see on needus. miks minul on selline karm needus peal.

Sa ei ole sugugi ainus sellises olukorras. Olen oma ema ainuke laps, vanemad lahutasid, kui olin viiene. terve elu olen ma kuulnud seda, et olen ainuke ja minu najale peab toetuma. Kuigi ma olen abielus, olen ma nö teise pere pea- abistaja, finantseerija, advokaat, suhtekorraldaja, sotsiaaltöötaja, pihiisa, aednik ja autojuht. Ma olen ikka päris kaua juba mõelnud, et mul on vist karma võlg, aga pole selge, mille eest ma seda karistust kandma pean. Mõtlen tihti unetutel öödel, et ma ei jõua enam, ei vaimselt ega füüsiliselt. Saan kohe viiekümneseks, kuid kahjuks ema jaoks olen ja jään igavesti 25-seks- mul ei saa olla ei haigusi ega muresid. Ma ei oska sind küll lohutada, aga ehk saad teadmise, et on teisigi sarnases olukorras.

mis idiootlikku mula sa ajad ,mõtlik
nikku aga tahaks tõesti saada

naine saatusega 29. september 2013, kl 19.32 joonistas:
-------------------------------------------------------

>olen mõelnud miks mul nii jube elu. isa kaotasin
>varakult,ema haigestus . ise olen 37 ja tervis on
>ära. sain ema hooldekodusse kuid ka seal olles ei
>lasta vabaks. ei läinud mu elu sugugi kergemaks.

kurb lugu :( kusagil seal müstikanurgakeses teaksid pädevad ilmselt kindlasti paremini, et milline thshakra on umbes või mis värk on karmadega hetkel

aga muidu nii laias laastus kipub olema jah nii, et igasugu eluraskused muudkui tulevad ja lähevad ja vahel ei lähe ka ja siis nagu jäävad või nii

aga edasi läheb õnneks vähemalt natukene lõbusamaks:

naine saatusega 29. september 2013, kl 19.32 joonistas:
-------------------------------------------------------

>kaalun ema koju tagasi.

kaalu muidugi. aga selleks piab hia tugev kaal muidugi olema. kuigi ka selles küsimuses on siin ühes teises kohas jälle palju palju pädevaid inimesi abi andmas
http://naistekas.delfi.ee/foorum/list.php?63


naine saatusega 29. september 2013, kl 19.32 joonistas:
-------------------------------------------------------

>küsimus siis ,mis haigus see minu emal on et ta ei
>saa olla nagu kõik teised. mitte keegi ei ole oma
>lastes nii kinni. kas see on needus. miks minul on
>selline karm needus peal.

see võib olla igasugune haigus muide, kuigi meie ei tea, kuidas on kõik teised. meie arvasime, et kõik teised on kodus, aga kui ei ole, vat siis tõeste ei tea mis aiguseid sealt kõik saada võib.

see on jah kindlasti needus, et Teil ema on ja veel kinni ka. kaaluge ta rutem koju tagasi ma arvan ja asi hakkab minema ülesmäge. viimasele küsimusele jällegi, nigu ka proloogi küsimustes saavad tulla appi spetsialistid sealtsamast
http://naistekas.delfi.ee/foorum/list.php?79

Põhh Ess!
see ei ole kuidagi viisi mitte mingi nalja teema ja naljakat ei ole siin küll mitte miskitki. tegelikult ka. aga võibolla vahel aitavad veidikene ülespoole kiskuvad suunurgakesed emasid siia-sinna lihtsamini ära kaaluda ja nende needustega kergemini toime tulla.

või mis Teie arvate?

lugudepidamisega
von Freen

_______________________________________
võttis aasta, nüüd on asi selge:
ei saa sapakale panna bemmi velge!

no mis karma minul on juba Lapsepõlvest siiamaani. see on lihtsalt kellegi kasum. keegi kuskil saab kasu lõigata minu ebaõnne pealt. rohkem ma sellele vastust ei näe....

sõbrannae isa poos üles, kui ta oli keskkoolis, ema hakkas jooma - ülikooli minna ei saanud, et emal silm peal pidada. Abiellus, kaotas lapse, mees hukkus. Uskuge ja ta on väga optimistlik ja rõõmsameelne inimene - ütleb ikka nii - nii palju sulle selja laotakse, kui palju sa kanda jõuad.

mingi kuri vaim saatis mind taotlema ema hooldekodusse. mis ma sellega saavutasin suure võla ja muud midagi.

saab olla optimmistlik seni kuni endal jalad all. aga kui ise oled poolsant ja su kaelas on veel sandimad annabikka olla optimist

Raske jah vaalbumit tahaks

ühte tõelist päiksekiirt tean - halvatud meest, kes elab üksi ja saab ka hakkama.
On palju hullemas olukorras. Olen ise matnud 3 aasta sees 3 kallist inimest, nutnud rüüstatud maamaja nähes - viidi ka ära sellised asjad, millel on emotsionaalne väärtus ( mu vanaema tehtud rahvariideid). Kui ema tervislik seisund ei võimalda üksi hakkama saada - tuleb leppida hooldekoduga.

kahjuks mina eijõua seal käia

Mul nii oligi. Üks naine saigi kasu ja eluõnne minu õnnetuse pealt. Ta tundis mu õnnetusest nii suurt headmeelt, enam ei olnud vaja kade olla, see andis talle nii palju energiat oma õnne leida.
Aga mina olen õnnetu edasi.

Elus tuleb leida tasakaal. Pole kellegi elu lihtsalt lill, kuigi võib-olla üritatakse vahel sellist mulje jätta. Selle asemel, et uks enese järgi lukku keerata ja istuda vihasena kodus, et vat ei aita kui ei taha ja lõpuks, kui suurem viha on üle läinud, pead ikka vastumeelselt appi minema. Selle asemel tuleb seada ennast esikohale, teed neid tegevusi, mis sulle endale suurt rahuldust pakuvad ja selle kõige kõrvalt jõuad tegeleda veel ka nende asjadega, mis nii rahuldustpakkuvad ei ole, aga tuleb ka ära teha. Võib-olla sai jutt segane, aga nendele, kes ütlevad, et kust ma selle kõige kõrvalt veel aega enese jaoks võtan, ütleks, et kes teeb - see jõuab! Nii uskumatu, kui see ka ei ole. Energiat saame meeldivatest asjadest ja kulub mittemeeldivate asjade pele, see ongi tasakaal ja aega mööda muutuvad mittemeeldivad asjad vähem energiaröövliteks ja seega meie teovõime järjest tõuseb. Miski ei muutu üleöö.

MA TAHAN ET MU JALAD KANNAKS MIND JA TAHAN EMA PÄÄSTA HULLUMAJAST.

VÕTA SIIS JALAD PEPPU ALT VÄLJA LINNUKE JA LENDA PALDISKI SUUNAS

Kas Sa oled sündinud enne 1980. aastat? Kui jah siis loe palun edasi
Sa oled sündinud pärast 1980 aastat Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!
Jumala eest kuidas on võimalik et meie kes me oleme sündinud 50/60/70-ndatel aastatel oleme
ikka veel elus? Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2006 peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS? Me istusime autos ilma lasteistmeta turvavööta ja õhkpadjata Meie voodi ja puust
mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega. Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes
astus liiga kaugele potsatas alla. Kui sa oma voodis ärkasid ei kuulnud sind keegi. Kui midagi
juhtus pidid sa kõigest kõrist karjuma et vanemad sind kuuleksid. Ohtlike ainetega pudeleid ja
isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada
Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid siis said nad
haiget. Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast Vett jõime me kraanist
ja mitte pudelist. Küllap olid olemas nii värv kui aroomiained. Nii punast rohelist või
kollast limonaadi nagu tol ajal tänapäeval enam ei tehta. Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja
järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu. Koolis olid meil ainult ühesuurused nii
toredalt ohtliku klapiga pingid. Meie kingad olid alati juba venna õe või kellegi teise
sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike. Jalgrattal ei olnud
käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks kuidas seda ise lappida. Varahommikul
läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis kui tänavavalgustus oli põlema hakanud.
Vahepeal ei teadnud keegi kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud. Metsas ega pargis ei
olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis
lihtsalt läksime. Polnud tarvis ennehelistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud
kaasas. Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks. Me jõime
sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi. Meil ei olnud Playstationit
Nintendot Xboxi 64 telekanalit videot DVDd Surround soundi oma telekat arvutit ega
internetti. Meil olid sõbrad! Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund
aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu
vajutada(nupud olid ainult aparaadi küljes) Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse. Me
lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel
jalaga tagumikku. Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist
nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima. Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad
meisterdasime endale ise tagusime kaikaga palle ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime
alles mäest alla jõudes, et olime unustanud pidurid. Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa
võis mängida ainult see kes hästi mängida oskas kes nii hästi ei osanud pidi pealt vaatama
ja õppima pettumusest üle saama. Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui
teisedki ja õppisid samuasju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte
lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui
unustasime need teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud,
siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised! Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa
üksi, talvel ka. Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas olid sa memmekas. Kui sa
pahandust tegid olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele aga ei ostnud
sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita. Me olime vabad,
mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime.Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi kes oskavad probleeme lahendada uuenduslikult töötada
ja selle nimel riskile välja minna ning ei häbene tagajärgi Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN ME OLIME KANGELASED
Kas Sina oled sündinud pärast 1980. aastat? Sa oled ääretult visa, kui loed ikka veel edasi
mis Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane Kui ma olin laps, viisid vanemad
mind tihti nutu ääreni oma tüütute mälestustega sellest, kui raske oli nende lapsepõlv, kuidas
nad pidid jalgsi koolis käima, igal hommikul 15 kilomeetrit ülesmäkke, aga talv kestis siis
aastaringselt ning lisaks pidid nad seljas kandma oma 3 alaealist õde. Nende kooliks oli üks
külm tuba, tualett asus õues ning et sinna jõuda, pidi jooksma terve kilomeetri vastu mäge.
Selle toas õppis korraga 10 klassi kusjuures kõik said ainult ümmargusi viisi, kuigi neil
polnud paberit ega sulepäid, seepärast kirjutasid nad pliiatsitega ajalehtede äärtele, olles
enne seda valju häälega ette lugenud artikleid sellest, kuna neil polnud ka raamatuid. Hiljem
kasutasid neid lehti tolles kaugelasuvas tualetis, kui nad üldse jõudsid selleni joosta. Sest
neil polnud ka tualettpaberit. Kõige selle juures jõudisd nad ka aidata oma vanemaid
kommunaalkorteri koristamisel ning puhastasid tualette iga päev! Lisaks veel raiusid nad puid
kütsid ahje, koorisid 5 ämbrit kartuleid päevas, sest peale kartulite polnud neil muud sööki
kuna toiduaineid polnud saada, sest kõik saadeti kohe rindele. Vabal ajal jõudsid nad veel
tühjendada kartulivaguneid 25 kopika eest tund ning toitsid selle rahaga kogu oma perekonda,
kus elas vähemalt 5-6 muldvana vanaema. Kuidas nad seda kõike jõudsid, sellest ma aru ei saa.
Siis andsin endale lubaduse: kui mina suureks kasvan, ei hakka ma mingi hinna eest piinama
omi lapsi selliste juttudega! Ma ei hakka neile rääkima kui hea neil praegu on elada ja kui
raske minul omal ajal oli! Kuigi nüüd olen täiskasvanu ja saanud targemaks enda ümber
praegust noorsugu nähes tuleb kõhedus peale! Te saate kõik liiga kergelt kätte, kurat teid
võtaks! Ma tahan öelda, et võrreldes minu noorusega elate te lihtsalt Utoopias! Mul on ebamugav
seda öelda aga ma pean teie tänapäeva lapsed, ei hinda üldse seda, mis teil on! Kui mina olin
laps, polnud mul ei internetti ega ka televiisorit. Kui ma tahtsin midagi teada saada pidin
ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele raamatukokku ning tuhlama seal
kataloogides ja raamaturiiulitel! Emailist polnud keegi kuulnud! Kui ma tahtsin kellelegi
kirjutada, tegin ma seda pastapliiatsiga ja paberil! Siis pidin ma kooberdama 5 kilomeetrit
läbi linna, vastumäge, keset talve ja tuisku postkontorisse ja läks veel nädal aega või isegi
rohkem, kuni minu kiri jõudis adressaadini! Ma parem ei räägigi MP3dest või Kazaast! Kui ma
tahtsin saada muusikat pidin ma jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele
mäkke üles muusikapoodi ja varastama musti grammofoniplaate, riskides otse vastikute müüate
silme all oma auga. Või siis ootama terve päev, et saaks kassettmakile lindistada muusikat
raadiojaamadest Ameerika hääl või siis BBCst kusjuures seda kõike segati KGB poolt! Ja
saatejuht võis igal momendil keset lugu hakata lobisema ning see oli neetud KGBst veel hullem!
Tahate veel kuulda raskustest? Mina ei saanud niisama lihtsalt, nagu teie võtta ja vaadata
pornot! Pidin jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke üles mingi vana
25aastase lõnguse juurde kelle oli üks poolakeelne väljalõigatud piltidega Playboy ajakiri
aastast 1955. Lehed olid kokku kleepunud terve põlvkonna poola ja eesti onanistide ja
piirivalvurite spermast. Või siis mingi 29 aastane litsist vanamutt kutsus endale õhtul külla
riputas kaela mingi luigesuled jõi end täis odavast portveinist ning näitas trofeena saadud
saksakeelset Naiste Pesu Kataloogi 1935 aastast Hitleri pildiga kaanel. Ja kõik! Mingi muud
pornot mul ei olnud Ei olnud seksitelefone! Polnud kõneposte, automaatvastajat! Kui ma kuskile
helistasin ja seal oli kinni pidin jälle ja uuesti helistama kuni kellegi kätte sain. Ja ma
ei kurtnud Minu telefonil polnud numbrinäitu. Kui keegi mulle helistas siis polnud mul õrna
aimugi, kes see võiks olla! Ja see võis olla ükskõik kes! Vanemad mingi idiootse ülesandega
klassijuhataja, kes tahtis rääkida mu isaga popitegemise pärast või isegi miilits, kes tahtis
teemat arendada minu käitumise üle! Ma ei teadnud kunagi seda ette Pidin võtma toru ja
riskeerima, mu daamid ja härrad! Polnud mul ka kalleid videomänge nagu näiteks teie
Playstation, polnud 3D graafikakaarte! Ma mängisin oma esimese arvutimängu 25 aastaselt töö
juures oleval superarvutil EC-1040 ja see mäng oli must valge pingpong! 5x5 sentimeetrisel
monitoril. Ja arvuti jooksis viletsa protsessori pärast iga 3 minuti tagant kokku. Kuid ma ei
kurtnud ja mängisin niimoodi kogu tööaja 8 tundi! Sel oli veel Laevade pommitamine ja
Asteroidide tulistamine. Kõik must-valged mängud. Neid mänge polnud võimalik võita, sest
mängude tase oli "Suurmeister" ja taset muuta ei saanud. Tuli mängida nii kiiresti ja senikaua
kui murdusid sõrmed või said infarkti! Kõik see oli nagu tõelises elus! Kinodes ei olnud
tõusvaid põrandaid, kõik istusid ühel tasapinnal! Kui sinu ette istus keegi pikem inimene
[piiks]s! Filmi ei näinud üldse. Kaabel TV-st ei rääkinud keegi midagi! Meil oli ainult kolm
kanalit mis kõik näitasid kogu aeg üht pudikeelset vanameest. Teil on 100 kanalit on porno
2 kanalit ainult golf 5 teisi spordialasid 2 ainult multifilmid! 24 tundi ööpäevas! Mina
pidin multifilmide nägemiseks jalgsi keset talve ja tuisku minema 5 kilomeetri kaugusele mäkke
üles. Ja kui ilmus TV näidati multifilme ainult üks kord nädalas! 1 kord! Laupäeva hommikul
Kas te, raisad, kuulete mis ma teile räägin?! Ma pidin ootama TERVE NÄDALA et näha ühte
viletsat multifilmi Just nii! Ma räägin sellest juba terve tund Te saate kõik liiga kergelt
kätte! Olen kindel et te olete jalataldadest juusteni rikutud! Te poleks 1970 aastal 5
minutitki vastu pidanud!