Saan ka kinnitada, et hirm kaob kogemusega. Enda kohta saan öelda, et mulle tähelepanu meeldib ja seetõttu sain esinemishirmust kiiresti üle. Koolides tehti selle saavutamiseks suurt trenni ka.
Mis kõige olulisem, oma teemat peab valdama ja tekst tuleb vähemalt korra häälega läbi lugeda! Siis saadakse aru, millised sõnad on mugavad kasutada, see erineb suuresti kirjakeelest.
Mida ma olen teinud, kui tean, et ikka esinemist kardan? Olen pannud selga tiheda nööbireaga pluusi ja jätnud suvalise nööbi lahti - arvan, et need, kes kuulata ei viitsinud, mõtlesid, miks see nööp lahti on.
Ühte eksamit kartsin väga. Kui uksest auditooriumisse sisenesin, noogutasin tervituseks ühele komisjoni liikmele. Kui minu järg kätte jõudis, vastas seesama komisjoni liige minu eest teise komisjoni liikme küsimusele ja oli üldse minu poolt. Võis ka lihtsalt kokkusattumus olla.
Olen kuulnud soovitusi auditooriumi tähelepanu hajutamiseks mingi suure silmatorkava ehte kandmist. Tundub, et see töötab, sest olen ise selle lõksu langenud.
Kui on esinemishirm, siis auditooriumi peale mõelda ei tohi, ei tohi mõelda, et nad on targad ja tähtsad. Me kõik oleme ainult inimesed, seega võrdsed!
Ei tasu luua silmsidet. Meile õpetati üle peade vaatamist, nt uksepiita - jätab mulje, et vaatad auditooriumit, tegelikult ei vaata kedagi.
Kui ikka mõte auditooriumile läheb, siis mõtle, et tegelikult räägid vaid ühe sõbraga.
Kindlasti tuleb jälgida kehakeelt! Ei tohi kratsida, käsi kuklale või taskusse panna. Ei ole ilus ka kaitsepositsiooni võtta ehk käsi rinnale risti panna. Kui juhuslikult on pastakas kätte jäänud, ei tohi seda plõksutama hakata.