võehh, ringvaates söödi täna karuliha,,ss
konservikarbil karupea pilt:( öäkkk
relvaähvardusel ei pista suhu, päris hulluks lähevad, varsti kährikulihakonservid ka vää

kujutad sa pilti, ma olen ka kopra liha söönud, karust rääkimata.
ja kui hästi veel nunnud jänkud maitsevad.

ja kuna mina kah jahimehe naine, siis kopra, karu, hirve, põdra, metsanotsu, kitse, jänese, vuti, pardi, hane liha söönud;))) ja sa ei kujuta ettegi, kui head nad on. kodusiga ajad näost sisse, silm ka ei pilgu, kanaliha matsutad samuti kahe suupoolega, miks sa siis ei öäkita?

See karukonserv jah hinnalt jube kallis ja tuim olemuselt. Jahimehed soovitavad põdralihalegi pea kolmandiku jagu seapekki lisada. Tegin ahjupotis, imehea sai.

Olen isetehtud karukonservi söönud, see polnud tuim ega miskit, päris omapärane. Aga eks see sõltub tõesti perenaise oskustest, lisandid ja maitseained on olulised.
Erinevalt jahimeeste naistest ma kobrast pole maitsnud, teisi kõiki olen söönud, enamasti ka teinud. Lisaks nimekirja veel nutria ja hobuse.

"Eksootilisematest" loomadest olen söönud: metssiga, kitse, sokku, põtra, põhjapõtra, muskusveist, vaala.

Söödavad on kõik, ega ma eriline lihafanaatik ei ole (asi pole põhimõtetes vaid lihtsalt ei tunne erilist vajadust, vere ja siseelundite tooteid söön meelsasti). Antud nimistust eelistan põtra - konserv, vorst... kõik on väga hea. Erilist muljet ei avaldanud vaal, sokul (nagu metskuldilgi) võib kerge "kuselõhn" (oleneb, kuidas lastud on) juures olla. Karu on proovimata, aga tegelikult tekkis huvi. Pigem teada saada, kas tõesti on nii tavaline, kui Reikop rääkis.

Olen noores põlves karuliha söönud - klassiõe isa oli kirglik jahimees. Minu meelest oli väga hea, mälestus on küll selline. Selles peres tehti karupraadi ja karulihapalle hakklihast. Võib-olla pandi seapekki juurde ka.
Ise olen teinud põdra- ja kitseliha: praadi, sülti, kotlette. Ja põdraliha olen ka soolanud. Pärast leotasin hapupiimas ja tegin praadi - kah oli hea. See oli veel nõukaajal, kui mu oma mees käis jahil ja vahel oli liha nii palju, et kuhugi ei mahtunud ära.
Aga muidugi käisid süldi sisse seakõrvad või seapea ja kotleti sisse seapekk, ilma ei saanud hästi.

hullud päevad, hullud päevad on käes,DD

karuliha on must liha, seepärast paljud ei suuda süüa, maitselt enam- vähem nagu põder mu meelest, ainult et lihakiud on suuremad...tegelikult väga hea liha!

Känguru liha on ka hea

kassiliha sööks iga päev, kui vaid kätte saaks

Enda kõige rohkem meeles olev kogemus on madu. Oli nagu väga mahlane kana ja ma olen täitsa aus- ei teadnud, mida söön, sest inglise keelega oli kohalikus toidukohas raskusi ja valisime menüüst pildi järgi ja no mõned sõnad suudeti kohalikust keelest meile ka inglise keelde tõlkida. Hiljem siis saime ühe töötajaga seal rohkem jutule, kes keelt valdas ja siis selgus tõde, mida sõime. Mind ei kõiguta, aga mu mees oksendas. Oeh, inimesel on ikka peas kõik kinni, mäletan, kuidas ta süües seda kiitis ometigi.

Aga kas Tallinnas ka kuskil seda liha müüakse

Mäletate seda anekdooti:

Putin on kuulnud, et need tšuktšid seal kaugel põhjas elavad väga viletsalt, et süüa on vähe ja nii edasi. Leiab siis, et oleks ilus, kui neid aidata ja neile lihakonserve saata, et jätab hea mulje ja niikuinii vaja vanemad sõjaväe konservid välja vahetada.
Aga ega siis inimene ela ainult lihatoidust, tuleb ikka vaimutoitu ka saata - saadetaksegi siis lihakonservid ja lisaks ajalehti, raadioid ja mõned televiisoridki.

Ja siis pärast üks tšuktš räägib teisele:
Tegime televiisori lahti - seal ainult Putininit näidatakse. Keerad raadio lahti - seal ainult Putin kõneleb. Lööd lehe lahti - seal kohe jälle Putin vaatab vastu. Konserve ei julenud enam lahti tehagi . . .

Inimestel on loomade liha söömiseks niisugune vabandus, et loomad on inimesest madalama intelligentsusega. Ühesõnaga - loom on loom; neid võib süüa; inimene kui kõrgema taseme olend jääb sellest mängust välja.

Kuid sellesama loogika järgi oleks ju täiesti aktsepteeritav, et kui leiduks inimesest oluliselt intelligentsemaid olendeid, siis nemad tohiksid inimestesse samamoodi suhtuda nagu meie suhtume sigadesse, karudesse, vaaladesse, veistesse jne. Jahilkäiguelamused, kotletid, hautised...

Taimetoitlasele - aga seda need "suurte viltuste tumedate silmadega lühikesed hallid" ilmselt on ja seetõttu nad inimestega nii käituvadki.

Ülla-üllale - pole viga, mul polekski olnud vaja täna seda hommikusööki süüa, ma niigi paks küll. Ma jõudsin ilusti vetsu joosta ja klaviatuur jäi puhtaks. Ja selle järgijäänud pooliku "turisti eine" viskan niikuinii minema.

Oh sind häbematut küll, sa solvasid praegu porgandeid: need on su meelest piisavalt lollid söömiseks.
Inimese hambad, ainevahetus ja seedeelundkond on segatoidulise looma omad. Nagu karu, muide. Või siga, kui kellelegi see võrdlus meeldib. Taimetoitlus on õilis, kuid loodusele teatud vastuolusid sisaldav.

Olen tuvi praadi teinud koostises 1 tuvi 1 hobune väga mõnna.

Nõukaajal vähemalt ühes populaarses kõrtsis pakuti ka nutriat, mõned inimesed naljatasid, et tegu on rotipraega.

Tuntud Vellavere mees (ilmatark) lõi nutriafarmi ja kusagil pidi neid ju realiseeritama, võimalik, et neid farme oli mujalgi.

Praegu räägitakse väga palju putukate kasutamisest toiduks.

Loodan, et mina neid enne siitilmast lahkumist neid sööma ei pea.

Mamma tegi ikka ööbikukeele-hobuseliha pasteeti, vahekord üks-ühele, kogu küla sõi ja kiitis. Kangesti raske oli teha, ööbikukeele sõelast läbihõõrumisega sai veel hakkama, aga hobuserümbaga sama teha oli päris väsitav. Ikka üks linnukeel ja üks setukas...

Mali praadi peaks ka proovima, enna vaja ahi törts avaramaks ehitada.

Nutrial polnud viga, uudishimust sai isegi mekitud. Pool söögi meeldivusest on kõvasti peas kinni.

Nutria oli tõesti väga maitsev liha omal ajal. Praegu paraku nende pidamine eurodirektiividega keelatud :) Hea meelega ostaks selle konservi veel.