Kui mulle tundub, et teine inimene on pahatahtlik ja soovib mulle meelega halba, siis esmalt teen temaga sellest juttu. Kui ei õnnestu juhtunut klaarida, on vaid süüdistused, siis lõpetan temaga suhtlemise, öeldes talle seda. Nii lihtne ongi.
---------------------
Ja pole see üldse nii lihtne! Jumala pärast, ei tohikski olla.
Mu mees, kellega olin sel ajal elanud koos juba 18 aastat, tundis ühel hetkel, et ma olen teinud midagi just selleks, et teda isiklikult solvata ja alandada. Minu poolt täitsa pahatahtlikult. Kuigi selle teo tagajärg talle iseenesest meeldis.
Ei saanud ta kuidagi suud lahti tehtud ega räägitud. Kui mina üritasin, sain vastuseks vaid "mh" ja "eks sa ise tea".
Ta oli ikka nii solvunud, et kogu me suhtlus taandus söögilauas soolatopsi küsimisele. Ja seda oma 3 kuud järjest. Me isegi elasime oma majas eraldi korrustel:) Täitsa õudne olukord oli.
Ja siis see hakkas lihtsalt ühel päeval lahtuma, kogu see jama. Ühel ainsal päeval küsis tema ühe küsimuse ja mina vastasin kaks sõna, oligi nagu kõik.
Keegi ei plaaninud kedagi maha jätta ega ära kolida. Lihtsalt kaks kanget kivi jahvatasid, sõnatult, krigisedes.
Ja peaaegu mitte millegi pärast! Sest see, mida ma tookord koos tütrega tegin (ilma mehega konsulteerimata), on praeguseks meie pere üks toredamaid ja lahedamaid asju, millega mees ise on kõige rohkem rahul!
Nii et iseloomud ja suhted on keerulised, ei ole miski alati nii lihtne:) Ja oleks olnud ikka täitsa totakas, kui üks meist oleks selle suure tüli käigus otsustanud minema kõndida.