Järele mõeldes meenub mulle palju rääkivatest inimestest ka üks eriline liik... teate neid inimesi, kes üldse ei mõtle, millest räägivad või kus seda teha sobib? Ja kui nüüd ühel ja samal inimesel on lobapidamatus ehk komme kõrvalseisjat sõnadega surnuks lämmatada ning teisalt ka omadus öelda KÕIKE, mis sülg suhu toob, siis on olukord eriti hull... Algul võib-olla vaatad huviga, aga peagi muutub see ebameeldivaks - eriti kui pead inimesega töö vms põhjuse tõttu tihti kokku puutuma.
Ma toon ühe näite ka! Oled uue töötajaga firma kontoris ja ootad oma otsest ülemust, et talle seda uut töötajat tutvustada. Oleme paar minutit varem kohal ja ülemus pole veel tulnud, teisalt on samas ruumis (avatud kontoris) oma töölaudade taga veel neli muud oma valdkonna juhti. Ja siis see uus töötaja peab vajalikuks selle paari minuti jooksul rääkida oma nädalavahetuse seiklusest, kus ta proovis üle pika aja ooma mehega seksida, aga vahekorra ajal hakkasid tal päevad. WTF!? (Minu peas vasardas ainult küsimus, et millal sa lõpuks vait jääd ja miks sa selle töö said... aga see polnud minu asi, sest mina uusi töötajaid ei vali.)
Ma kahtlustan ka, et nad võivad ise tegelikult üksikult end tunda... vaevalt, et keegi rõõmus on kui neid välditakse või imelikult vaadatakse. (Või kes teab, võib-olla on see mõne arvates ka äge, et ta oma jutuga kuulaja pahviks lööb? :)) Ja ega ma ise ka sihilikult pahatahtlikult neid kohtle, ikka üritad kuulata kui mõnega kokku puutud... Aga mis teha, mõistusel on piirid ja suhtlemine eeldab mõlema osapoole osavõttu.