"See vanainimene" on sinu jaoks poja sünnitanud ja kasvatanud. Imetanud, söötnud, kasinud okset ja kakat. Sa peaks ta varbaid suudlema, mitte pasundama ilmale, et sitamaja ukse jättis lahti ja süüa tahab.
Otsi uus mees!

"tegelikult rääkija" - ära mõista kohut! Inimesel oli mure, kuris selle ära ja läks oma elu edasi elama, aga sina viskad kivi tagantjärgi. Keegi meist ei ole kohe ilmatark, et teada, kuiads sellises olukorras toimida, sellisest tänitamisest pole kindlasti abi.
Pole vaja keldagi needa ja sajatada. Mida se muudab?

no teema tegija pole ju minia ka, seslt juba probleemide algus..las mees tgeleb ise oma emaga, sa pole ju mitte keegi ei mehele ega mehe emale.

14. veebruar 2015, kl 21.11
Sa mõtled nagu mina.

Sinusugused tekitavadki lõhe noorte ja vanade vahele oma jauramisega! Kõik on alati kurjad ja üritavad sinu vaesekese tagant varastada ja sind petta eks? OEH...

HM le meheema ON lähedane inimene, sest tema on kasvatanud inimese, kes on minu elukaaslane ja ta on minu laste vanaema.
Aur välja,räägi rahulikult sllest oma mehega usun, ka tema tahab, et oleksid pere jaoks rõõmus ja puhanud.
Olukord on väga väsitav ehk leiate koos lahenduse, ainult, et püüa asjast rääkida ämma süüdistamata vaatamata kõigele on jutt tema emast.
Ütle ämmale asju, mille eest sa talle tänulik oled ja sedagi, et nüüd olete üks pere ja jagate ühist toitu, ka seda, kui oled väsinud.
Inimesed on erinevad ja vaimselt haige inimese puhul tuleks siiski kaaluda hooldekodu, kasvõi ajutiselt, et saaksid puhata.Sinu perele pole vaja kahte haiget inimest, inimjõul on piirid. Jaksu!

dementsena süvenevad vana inimese iseloomuomadused.
nii et, kes siin ütles, mida halvem oli inimene enne, seda jubedam on ta dementsena, sellel on õigus. täpselt nii ongi. hea inimene muutub dementsena veel härdamaks, lahkemaks.
erilist tähelepanu hakkavad nõudma need, kes ise kahjuks oma lastele piisavalt tähelepanu anda ei osanud või ei tahtnud.

kahjuks on see nii.

kui te abielus mehega pole, ei saa sina ju vanproua hooldamisest mitte midagi. Rõõmu muidugi, kuid materiaalses mõttes pole sina isegi vanaproua järel pärijate ringis. Su lapsed ehk, aga sel juhul panustagu ka nemad nii rahaliselt kui ajaliselt vanaema hooldmisse.

Ikka peab saama ja saama. Said juba ta poja. Vabalt võid otsida uue mehe, kelle isa-ema teises ilmas.

ja veel kord kannatust.Sümptomid viitavad süvenevale dementsusele. Erinevad isud, toidu sonkimine, ahmimine, asjadest mitte aru saamine jne. WC ukse saad ise kinni panna öeldes rahulikult nagu lapsele, et tal on nii mugavam-keegi ei sega siis. Suhtu kui 3-4 aastasesse, ainult et taandarenguga. Võid üritada ka ise toita või panna väiksema koguse.Nad kipuvad unustama, et toit tuleb suhu panna, maitsemeel muutub. Kui vähegi saate, hoidke ja hoolitsege. Me 4,5 aastat saime ise hakkama,millest 2 oli nö lukus, edasi olime sunnitud hooldekodu teenust kasutama, aga mõni kuu ja ... see nädal- olgu muld talle kerge.

Kah tulevane penskar
14. veebruar 2015, kl 21.05
Igas sarnases teemas on keegi, kes hakkab targutama ja tulevikku ennustama. Et saa ise nii vanaks, siis bla bla jne. Mis mõttes? Ükskõik kui vanaks ma saan, ma ei hakka kunagi eeldama, et võin teha mis tahan ja kõik peavad mind austama lihtsalt sellepärast, et olen kauem elus olnud..

Kuidas sa küll selles nii kindel oled? Ehk ei arvanud teemaalgataja ämm ka, et ta vanaduses mõistuselt lapseks muutub ja ka lapsena käituma hakkab! Kas sa tõesti esimest korda kuuled, et inimese vananedes hakkab vananema ka aju?
Kui mõtlen oma emale...kui tagasihoidlik ja isetu ta oli! Aga vanaduses ei tundnud teda keegi enam äragi. Nii et ei maksa siin ärbelda midagi!

Kuidas sa nii imelikult loetust aru saad? Tõenäoselt tulevane penskar mõteles seda, et kõike vanainimese tujusid ei pea täitma.

Lugemata vastuseid julgen arvata, et ta on terve elu sinu peale vimma kandnud ning arvanud, et ju sa pole tema pojale õige ja sobiv naine. Ning nüüd, kui tuli võimalus sulle "tagasi teha ", siis kasutab seda 100%-liselt. Ju ta on eluaeg sinust arvanud, et küllap sa üks luuser ja seanahavedaja oled, ning leiab, et kuna sa pole tema poega väärikalt hoidnud ja kohelnud, siis pead nüüd vähemalt temale teenijanna olema. Ja kuna sa ei ole tema pojale mitte abikaasa vaid elukaaslane (ise ütlesid), siis mis otstarve sel elukaaslasel peakski muud olema, kui toatüdruk-köögitööline.

to kes siin targutab!
15. veebruar 2015, kl 23.07
Kuidas sa nii imelikult loetust aru saad? Tõenäoselt tulevane penskar mõteles seda, et kõike vanainimese tujusid ei pea täitma.

Aga kuidas saaks veel teisiti mõista lauset "Ükskõik kui vanaks ma saan, ma ei hakka kunagi eeldama, et võin teha mis tahan ja kõik peavad mind austama lihtsalt sellepärast, et olen kauem elus olnud.."? Kas siin on veel mingi teine mõte peidus peale selle, et kirjutaja on veendunud, et tema mõtlemine ja arusaamine ka vanaduses ei muutu ja ta on selles kohe raudpoltkindel?

Olen autoriga üsna sarnases olukorras. Kaks ja pool aastat tagasi tõi mees oma ema meile elama. Arutasime seda asja ikka väga pikalt ja lõpuks ei jäänud mul muud, kui anda survele alla. Mehe poolvend ja poolõde keeldusid oma ema enda juurde võtmast. Tegemist oli tollal põdura vanainimesega, kes tavatses üle päeva öösiti oma lapsi enda juurde kutsuda põhjusel, et ta tahab surra oma laste juuresolekul. Tänaseks pole mutil enam midagi viga ja terroriseerib meid nagu jaksab. Ühist söömist meil õnneks ei ole- keedab ja küpsetab omale ise. Aga kogu me kodune elu on põrguks tehtud. Mutt luurab esikus ja koridorides ning kuulab pealt, mida räägime.Külla kedagi kutsuda ei saa, mutt seisab kõrval ja arendab seltskondlikku vestlust ilma, et teda keegi oleks lauda või seltskonda kutsutud. Telefoniga rääkida ei saa- seisab kõrval käsi pikas, nagu minu nimel olevale lauatelefonile talle keegi võiks helistada. Riputab oma intiimsema pesu (ja võib arvata, milline see välja näeb) kõige ebasobivamal ajal kuhugi kuivama, süüa tehes ei ava aknaid ja terve elamine haiseb kõrbenud õli, kapsaste või kala järgi. Kui meid kodus ei ole, sorib mutt mu asjades (ehted ja riided muudavad asukohta), luurab me magamistoa ukse taga ja kujundab ümber aeda ja terrassile istutatud lilli. Asi on viinud selleni, et oleme mehega teineteisest täiesti võõrdunud ja väga palju riielnud ämma teema üle. Noorem laps lõpetab kevadel gümnaasiumi ja lubas tingimusteta kohe meie kodunt lahkuda, sest ei soovivat seda mängu enam kaasa mängida. Mina võtsin lisatöökoha, et võimalikult vähe kodus viibida ja pean plaani üldse kodust lahkuda, st lahkub mu noorim laps, lahkun ka mina. Pole veel mõelnud kuhu, aga sellist pealesunnitud kooselu ma nõus jätkama ei ole. Ütlen ausalt, minu jaoks on ämma näol tegemist mulle täiesti võõra inimesega, kellega eelnevad kontaktidki on olnud väga jahedad ja ebameeldivad. See, et ta mu mehe on sünnitanud ja kasvatanud, mu meelt härdaks ei tee ja teda ei austama ega armastama ei pane. Ei meenu mulle kuidagi, et pika abielus oldud aja jooksul oleks see inimene kuidagi panustanud oma poja (minu mehe siis) ellu, olnud toeks või nõuandjaks talle. Ma rajasin koos mehega kodu, kus lapsed ja me ise ennast vabalt ja hästi tunneksime, kus tahan puhata ja vahest ka ennast unustada, näiteks kasvõi paljalt basseini hüpata. Aga ma ei saa- näen, kuidas kardinad liiguvad ja valvas pilk must läbi puurib.
Mind võidakse siin foorumis süüdistada jumal teab milles- südametuses, kalkuses, neatakse igavest kättemaksu, koputatakse südametunnistusele- poleks mutti, poleks mees jne jne jne. Ütlen ausalt, et mul ükskõik. Kirjutasin lihtsalt, et ka selline võib olla kodune elu, kui elate sunnitud kooselu ämmaga.

Tulevased ämmad, praegused "naised". Aja ringkäik ja igavene ving.

Siinseid kommentaare põstitavad vist teismelised!
Täiskasvanu peaks ometi aru saama, et vanur ei püüa lapse kombel midagi "tagasi teha" või "kätte maksta". Kõrges vanuses lihtsalt muutuvadki vanurid sageli lapsikuteks, ka nende käitumine on nagu lapsel ja sinna pole midagi parata. Lapse puhul te ju ometi ei arva, et laps püüab oma käitumisega teile midagi "tagasi teha".
Paljude omast arust tarkade (koguni maailmatarkade!) mõistus on aga veel seal tasemel, et maailmas käib ainult üks "tagasi tegemine" ja mistahes asjas nähakse ainult seda, et see on tema vastu sihitud. Nii, nagu mõistate lapsi, tuleb mõista ka vanureid. Nad on ju ühel tasemel! Ja nii, nagu lapsed ei saa maailma täiskasvanu kombel mõista, ei saa seda ka vanurid. Ning nad ei saa sinna midagi parata! Ma ei tea, miks emake loodus asjad nii on seadnud.
Kasvage suureks ja käituge täiskasvanu kombel!

oh ära seleta.
kiuslikud on need vanurid küll.

Aga noored, kuidas on nendega lood?

Minu lapsed ei pea kindlasti minu kapriisidega tegelema, kuna mul ei ole plaanis lapsi saada. Hooldustöötaja kindlasti oskab adekvaatsemalt suhtuda haige inimese jonni..

osad on kindlasti kiuslikud, ja kuidas veel.

Jah, nad ongi ehk ka kiuslikud, aga seda mitte tahtlikult! Nad ei taju seda ise ega saa ka olukorda parandada. Siin kurjustamine ei aita.
Ealised iseärasused on selle asja nimi.

Eal on kindlasti oma roll, samuti haiguslikul seisundil, kuid enamasti on ikkagi nii, et terve elu heatahtlik ja teisi austav olnu ei hakka järeltulija peres kappides tuhnima ning end teiste pereellu toppima.
Küll ja küll on toredaid ja väärikaid vanainimesi, sest nad on sellised olnud kogu aeg. Ja on kiuslikke vanainimesi, sest nad on seda olnud juba varemgi.
Milleks üldistada? Kui vanainimene tekitab probleeme, siis nii ongi. Heatahtlikult ja mõistvalt olukorda suhtuda saab eemalt. Selles ise sees olles on see oluliselt keerulisem.
Oma kodu on siiski koht, kus peaks end turvaliselt ja hästi tundma.

ma arvan, et memmel oleks vanadekodus parem, kui sinu juures. või ei raatsi "selle" eest vanadekodusse investeerida?

Kes noorena vinguv ja kiuslik, see vanana lausa uss. Ei ole nii, kui vanus kukub, siis kohe ka kiusupunn. Tasub enda minasse piiluda, mida varem, seda parem. Öeldakse ka, kaks kõva kivi ei Tee head jahu.

uba võttis mul sõnad suust!
Kes noorena taibu ja tragi, see üldreeglina on seda ka vanaduses (erandeid muidugi on - näiteks kui tabab mingi ajuhaigus vms), aga kes juba noorena vingur ja kõiges aina teiste süüdistaja - no mõelge ise, milline see veel vanaduses on!
Ja kui ma vaatan siinsete kommenteerijate kirjutisi, siis ma ei sooviks nendega vanaduses tegemist teha.

kasvage suureks
võiks mõelda, et sinuga keegi niiväga sooviks vanaduses tegemist teha. ära ka kujuta ette :)
kõiketeadja ja suur kamandaja. kasva ise suureks, st. ela ise ja lase teistel elada.

No näe, ongi keegi, kel king pigistab ja siis ta karjub! Kui asi sind ei puudutaks, ei sa siis siin vihaselt kribiks!

rahune maha. vihane oled sa ise, mind ajavad sellised targutajad naerma.
ise oled samamoodi siin teemas sõna võtmas. ka kusagilt otsast see teema on järelikult lähedane.

minul on isa hooldekodus, isa, kes terve elu ainult jõi ja ei hoolinud oma lastest, elas oma elu, oma jubeda iseloomuga, egoist ja nartsissist, noorena oskas lihtsalt niivõrd hästi oma halbu omadusi varjata, vanaduses seniilsena see oskus lihtsalt kadus ja kogu s.tt ujus pinnale.

seda ütles ka hooldekodu psühholoog, et halvast inimesest saab veel halvem ja heast veel parem. seniilsena ei osata enam kedagi mängida.

Appi, appi, kuidas sa räägid OMA isast, õudne.